Öö ilm katab õnneliko,
Warjo kuube kallimada,
Kuldse küngaste kujuda.
Mere laene murrab kortso;
Wihiseb ehk wihma oogo,
Maro tuule möllamine,
Rahepilwe puistamine?
Wai kas muido wiirastusta,
Kogemata õnnetusta
Kahistas Kalewi kilpi?
Puhus Sarwe sõalasi
Raho sängist wirgumaie,
Meehe poegi marssimaie,
Waeno teeda rändamaie?
Mühisewad muiste mõted
Tuule tiiwalt mino kõrwa?
Laula, ladus lauloräästas,
Heälitse, kena linnoke!
Laula! Endla neiokene,
Wanemuinse lugusida!
Waik ja pime surma orgo,
Wererikas waeno wäli!
Kuhu tuhandete kujud
Põrmo põue langesiwad.
      Waik ja pime surma orgo,
Kust ei kosta kuulutusi:
Sest et waimo warjokestel
Sõnad suuhuje sõlmitud.
Waimud sõitwad tuule tiiwul
Seal, kus Kalewide poega
Surma rüpel ringutelles:
Walusaste hinge heitis. –
      Kallis Kalewide poega!
Kas sa tuule tuhingalla,
Lausa laente kohinalla,
Puie ladwi pillidesta,
Kesköö rüpe waikuselta:
Tõstad heälta mino tuppa,
Lauliko salakamberie,
Kus ma üksi nukral meelel
Wana põlwe peäle mõtlen?
Jah, sa sõuad, sõbrakene!
Walwajada waatamaie.
Mitokorda olen kuulnud,
Kui sa kergel käsidella
Mino kandle keelesida
Warna otsas wäristasid.
Miks sa mulle sõnakesta
Ialdes ei pajatelle?
Miks sa mino leinamista
Ial tule lepitama,
Kurwastusta kustuma:
Kas ma kadund kallimaida,
Surmas närtsind sõbrakesi
Taara tares näha saaksin?
Aga tuule õhu õlmal
Libisesid kergel lennul
Mino sängi sambast mööda;
Jätsid minda mure sülle,
Kahelmõtlemise kätki
Lahti silmil walwamaie. –
      Kalewide poega oli
Pärast wiimist põrgo käiki
Mõne aasta raho aeal:
Maad ja rahwast walitsenud.
Oli lasknud linnasida
Olewida ehitada:
Ühe linna Läti maale,
Praeguse Ria rajale,
Teise linna Tarto kohta,
Taara mäe ligidalle;
Kolmandama senna kohta,
Kus nüüd Narwa nähtawalle.
Kolme linna ehitusel
Oli ühe koti täie
Põrgo kulda kulutanud;
Kaks weel alles Kalewille
Muide tarbe toimetuseks. 
      Ühe pääwal istus Kalew
Sõbradega seltsis laual,
Meehed lustilikul meelel,
Tegid mitmel kombel nalja.
Mõdokannud käisid ümber,
Ümber laua õlle kannud.
Kangelased puhusiwad
Rohkest wahto põrandalle:
Andeks maja hoidijalle,
Wägewaile walwajaile!
Wärske leemest oli wiidud
Ukko kiwil’ oma osa.
Sellepärast kangelased
Sõiwad, jõiwad lustilikult,
Ega wõinud ette teaäda:
Mis neil’ uudist ärkanessa,
Wiletsusta wirgudessa
Käsojalg saab külwamaie,
Sõnakandja sõelumaie.
      Juba sõitsid kiirel sõidul
Rutuliste ratso seljas
Kahelt poolt käsokandjad
Kuningalle Kalewille.
Üks tuli Pihkwa piiredelta,
Teine Läti rajadelta:
Mõlematel kiiruskäsud,
Sõasõnum pauna sopas,
Wanema käsud wammukses,
Ülema käsud kukurus.
       Lätti olid raudameehed
Kaugelt üle mere tulnud,
Paatidega purjetanud,
Laewal laentest läbi peäsnud.
Pihkwast jälle Peipse taha
Teine waeno wägi weerend,
Mis jo ligi Muna=mäge,
Ligi Wella=mäge seisis.
       Käsokandjad kihutasid
Lennuskille Lindanisa,
Kuningalle kuulutama,
Ülemalle ilmutama:
Riigi raho rikumista,
Rahwa rasket piina põlwe.
      Kalewil ei kõhendusta,
Ega aega wiiwitusta.
Saatis wälja Sulewida,
Linnameistri Olewida:
Rahwast waeno walmistama,
Sõa teele sundimaie.
Alewida poega wõtis
Kalew endal kilbikandjaks.
Enne kui nad teele läksid
Pajatas Kalew poega:
“Kuld ei ole kamberissa,
Hõbe kirsto kaane alla,
Taba taga mite warjul
Sõa wankri sõido aeal.
Sellepärast, wennikene!
Matame raha mâhada
Kalli kulla põrmo rüpe,
Peido põue pimedasse –
Kunni parem pääwa paiste,
Õnnelikum raho põli
Meie maal’ saab tulemaie.
      Nemad kaewasiwad hauda
Sülla kolme sügawusse,
Paari sülla pikuselta,
Seitsme jala laiuselta.
Kadund ema keedopada,
Linda waskne leeme kattal
Pandi põhjaks põrmo alla,
Kulda waranduse kooreks,
Kuhu sisse kõlisedes
Kulda langes kotidesta,
Hõbe wara kastest weeres.
Senni kui nad hauda täitsid,
Kohta tegid siledaksa,
Mätasdega üle katsid,
Laulis Kalewide poega,
Warandusta sõnaldades:
“Muro põue, mulla alla,
Sõmerliiwa lihtinessa,
Sawisilla sügawalla
Matan maruka magusa,
Kukutan kullase kübara,
Langutan lahingi liiwitsa,
Sõa sõlmitud sõleda,
Wõitlemise wõido wara,
Hõbe elmed eide ehtel,
Kaela rahada ränkusa,
Wanad ristid, rubla tükid
Kannasrahad, rõngastaalrid,
Puduraha peenikese,
Isa isada päritud
Sarwik taadi salawara,
Põrgust kanntud kulla koormad
Kaugelt korjatud kopikad.
      Kolm olgo musta werewenda,
Walge karwata kogoni!
Kolme elula käägista:
Musta kuke, muruarja,
Musta kassi wai kutsika,
Kolmas aga musta mulla alta
Musta mutti, mis silmita!
      Tõuseb tähtä Jaani tulda:
Tuldanego naudikene!
Tuleb meesi kolme musta
Were wägeda walama:
Tõusko katel kahte jalga,
Kämla küüruse peälegi!
Kuulgo sõnade kilinad,
Taara tarkuse tabada!
      Kui on meesi ema eksind
Solkinud wõera ehk sugula:
Ei siis saago sajatatud
Wana naudi ta näpussa!
Naud jääb neitsina emada
Laba lapsele pärida!” 
      Siis ta heitis lamakille,
Kõhukille muro peäle,
Waotas mokad mulla peäle,
Suuda wasto sõmerada:
Hakas salasõnasida
Raha hauko sõudemaie,
Laulosõnu lennutama,
Mis ei muile mõte tule,
Ial meele arwo astu:
Kui et üksnes õnne lapsil,
Kellel osaks kingitie,
Kellel palgaks paisatie
Kalewi sala warandus.
      Kalewi poea pärandus,
Põrgust wõidetud warandus,
Magab praego muro põues,
Sõmerliiwa sängiessa,
Aga kohta teädemata
Kusse raha hauko seisab;
Sest et meest ei ole sündind,
Sarnalista ilmal’ saanud:
Kellel õnne osaks loodud
Salawara käte saada,
Kalewi raha pärida.
       Wiro poisid, ellad wennad!
Olge walusad Jaani ööla
Raha walgust waatamaies,
Tähtis tulda tunnistelles!
Sest, kes teab, kus meesta kaswab,
Õnnelista ülessirgub:
Kelle tuluks Taaralaised
Kalewide wara hoiudnud? –
      Kalewi poeg, kangelane,
Pärast wara warjamista,
Wõtis mõeka, wõtis kilpi,
Wõtis suula sõa=sarwe,
Hakas sarwe puhumaie,
Rahwast koko kutsumaie,
Sõalaisi hüüdma.
Tutu=lutu! tutu=lutu!
Hüüdis kangelase sarwe.
Mägi märkas, metsa ärkas,
Tuule oog jäi kuulamaie,
Mere kohin mõtlemaie
Kalewide kutsumisel!
Kohkel wasto kostelesid,
Käsoheälta kaswatasid,
Kaugemalle kannetelles.
Rahwas kuulis Wiro rannas;
Järwa, Arjo rajadelle,
Lääne laia lepikussa,
Pärno pärnade wahelda,
Alotaga kuuldi heälta,
Kuuldi taga Tarto raja.
       Tutu=lutu! tutu=lutu!
Hüüdis Kalewide sarwe.
Mägi märkas, metsa ärkas,
Tuule oog jäi kuulamaie,
Mere kohin mõtlemaie
Kalewide kutsumisel!
Kohkel wasto kostelesid,
Käsoheälta kaswatasid,
Kaugemalle kannetelles.
Rahwas tõtas sõalaisi
Surma teele saatemaie,
Waeno teele walmistama.
Weli wihtel ahjo peäle,
Ema waalis walget särki,
Isa ehitelles hoosta,
Ono seädis sadulada,
Küla küüris kannukseida,
Teine ihus mõega tera
Käia kiwil terawaksa,
Õde nutis põrmandalle
Armokene taga kambris.
       Tutu=lutu! tutu=lutu!
Hüüdis Kalewide sarwe.
Mägi märkas, metsa ärkas,
Tuule oog jäi kuulamaie,
Mere kohin mõtlemaie
Kangelase kutsumisel!
Kohkel wasto kostelesid,
Käsoheälta kaswatasid,
Kaugemalle kannetelles.
Sarwe hüüdja heäle kostis
Kaugel Wiro rajadelle,
Kostis Järwa, Arjo maale,
Lääne laia lepikusse,
Pärno pärnade wahelda,
Kostis kaugel Alotaha,
Kostis taga Tarto maada,
Pihkwa raja piiredelle.
Tõtes sõudsid sõalaised
Rutes lipokandja kannul.
Kiires käsokandjad käisid
Igapidi maada mööda.
      Kalewi poeg, kangelane,
Sammus Taara hiie poole,
Ema jõe kallasdeni;
Puhus tutu=lutu lugu!
Et ei wägi teelta eksiks.
Taara mäe ümber kogus
Sõalaiste perekonda;
Senna tuli Sulewi poeg
Oma rohke rahwa seltsis,
Senna tuli linnameister
Olewi poeg omastega,
Senna teised sugulased,
Kangelaste kanno poisid.
      Kuendama õhto wilo,
Karastawa kaste märga
Praego pääwa lõpetanud:
Seälap sõalaiste seltsid
Olid koko kogonenud.
Pääwa anti puhke aega,
Teisel teele walmistati,
Kolmandamal enne koito,
Wara enne walgedani
Rutas wägi weeremaie,
Sõalaised sõitemaie
Lõune=homikuda wasto.
      Seäl kus Krootus’  mõisa piired
Täna wälja lahutawad,
Sündis mässamise mängi
Raudariides rahwadega. 
Kalewi poeg, kangelane,
Puistas ligi terwe pääwa
Raudameeste ridasida.
Aga nõdremaida nõrkes
Paljo tema sõalistest,
Sest et raudalaiste rasked
Sõariistad surma tõiwad:
Kuhu maaha kukutasid.
Waeno taper oli taband
Sulewi poea puusada,
Liha luuni läbistanud,
Weresooned weristanud,
Elosooned elwitanud.
Weri woolas jõgedani,
Kipus elo kustutama.
Seäl siis tuli sõna tarka,
Hakas werewoolamista
Lausesõnul sulgumaie:
      “Weri, weri! kus sa wered,
Rauda sünnil wõeral radal,
Teririista tehtud teedel?
Eksid ema allikasta,
Püad pako põgenema?
Kül ma tean, kust rauda tehti,
Terariista töötati;
Külap tunnen raua ema,
Kiwi kõwa imetaja.
Külap tunnen tarka sepa:
Kes’se rauda karastanud,
Tera riistaks teritanud.
Weri, weri, elo=mesi!
Kus sa lähäd läteelta,
Kaud kaewo kamberista?
Werekene, elo=mesi,
Soonekesta soea märga!
Ära sõua aaderista,
Woola soone wärawasta?
Kinnita aadri kiwiksa,
Sõlmi soonta teraksesta,
Tarreta weri tammiksa
Tugiks soone ukse ette!
Taara nimel keelan werda,
Keelan were woolamista:
Waotan sõrme wasto=tugiks,
Panen sõna sõlmituseks.”
      Sulewi were ojada
Suigus sõna sunde alla,
Were woolamine waikes
Sõnameehe wolidalla.
Sõnatarka tegi salwi
Üheksama rohtudesta,
Mis ta ise salaöödel,
Õigel’ aeal kuude walgel
Metsa alta koko korjand,
Nõmmikusta nopinud.
Pani salwi haawa peäle,
Walowõtjad wermedelle,
Sidus haawad sidemesse
Mässis nartse mähkmetesse.
      Kalewi poeg, kangelane,
Puistas raudalaiste wäge,
Pani waenlast wankomaie,
Redo pako põgenema.
Surno kaared katsid nurme,
Niikui heina niidomaada,
Wereloigud lagedaida;
Päida weeres piki wälja,
Liikme tüka tuhandella.
      Raske sõa mässamine,
Ägew päikese palaw
Wäsidanud wõidikuda,
Kallis Kalewide poega,
Kuiwatanud tema keelta
Kangeks suu lae külge.
Jäno põua piinatusel
Läks ta järwe kaldaalle,
Karastawat keele kastet,
Elustawat joogi märga
Laenetesta laenamaie.
Kalewide poega rüüpas
Suure jänos järwekesta,
Wäsind keha wõimustuseks,
Pinnis tühjaks põhjast saadik,
Ega jätnud weete piiska
Muda peäle järwe põhja:
Sellepärast Jäno=järweks
Järwekesta kutsutakse,
Kusse Kalewide poega
Kanget jäno kustutanud.
      Laialiste järwe ümber
Katwad kalmo künkad maada.
Kuhu sõasurnuid maeti,
Põrmo sülle sängitati.
      Pakopõgejate jälgil
Ajas Alewide poega
Tüdimata tüki aega;
Linnameister Olewida
Kihutelles teista karja
Jänespüksil jooksijaida.
Kallis Kalewide poega
Kaugemalle kõnnitelles
Tundis põie paisomista,
Rakokese raskendusta
Rohkest wõetud järwe weesta.
Hakas weeta wähändama,
Pani oja jooksemaie.
      Oja woolas orgo mööda
Leikas laia lõhediko
Läbi liiwa mägesida.
Nõnda sündis Tilli=oro,
Mis weel tänapääwal nähtaw:
Kuida kõrge määde wahel
Weike jõekene woolab;
Misse muiste paljo laiem
Paljo sügawama olnud.
Warbuse mõisa piirele,
Tükalt Kioma rajale
Langes paljo raudalaiste
Pakopõgenewa wäge:
Sest et Kalewide tillist
Tõusnud jõekene
Nende jälgi kinnitanud.
Suured kõrged kalmokünkad
Tänapääwal tunnistawad
Raudalaiste rasket surma.
      Kalewide poega laskis
Sõa wäge wäsimusta
Paari pääwa puhkadella,
Kus neil haawa arstitati
Muljutusi muisutati,
Nikastusi lõngutati,
Muida wiga parandati.
      Kolmandamal pääwa tõususl
Tõtasiwad sõalised
Kalewide poea kannul
Edespidi Pihkwa poole,
Kuhu uued waenokarjad
Pihkwa tagant olid tulnud.
Kuul sa Wõhando kaldale
Pahemat kät sõrwa peäle
Jäeti wägi seisamaie:
Senni kui Kalewi poega
Metsast mõne sülletäie
Sillapuida senna toonud.
Olew poeg, linnameister,
Kuulus torni ehitaja:
Tegi silda Wõhandulle.
Wägi rändas silda mööda
Üle püha jõgedana
Teise poole kalda peäle.
      Seal, kus praego Kääpa küla
Wõro mõisa rajal seisab,
Seisis muiste Seatsööri
Püha jõe kalda ääres.
Seatsööri=küla taga
Seisis parwe Pohlakaida
Laagris liiwa nõmme peäle.
      Sõda tõusis sõudemaie,
Määsamine möllamaie.
Kalewi poeg, kangelane,
Hakas waenlast wemmeldama,
Pohlakaida puistamaie;
Puistas neid kui pihulasi,
Katis maada surnutega.
Tänapääwal tähändawad
Kääpad sõalaiste surnuid:
Mis siin maaha matetie,
Põrmo rüpe puhkamaie.
      Teisel pääwal enne walget,
Koido piire palistusel
Tungis Kalewide wägi
Edespidi Pihkwa poole,
Waeno karja karistama.
      Pindi mõisa piiredelle,
Seal, kus praego Otsa küla
Seisis parwe Pihkwalaisi;
Seäl kus Loosi mõisa seisab
Wastselinna kihelkonnas
Asus laial lagedalla
Wenelaste waeno wägi,
Mõne wersta lõune wasto
Saaluse mõisa piiril
Paari wersta Holsta kõrtsist
Seisis kolmas sõawägi
Mis oli tükalt Taterlased,
Tükalt Turgi maalta tulnud.
      Kalewide poega käskis:
Pihkwalaiste perekonda
Esiteksa elwitada.
Tule kiirul tõtas wägi
Seda käsko täitemaie.
Kange mõega mässamine.
Taperite tapemine,
Pika piigi piinamine,
Oda=tera hukamine
Tõusis laial lagedalle.
Kalewi poeg, kangelane,
Alewi poeg, poisikene:
Niitsid waenlast wahwal käsil,
Meeste päida mõnusaste;
Siiski langes sõbradesta,
Eesti sõalaiste seltsist
Rohkest surma sängidessa,
Põrmo põue puhkamaie.
Teisi tehti wigaseksa,
Et ei wõinud pikemalta
Enam waeno wasto panna.
      Kalew korjas riismed koko,
Rutas Loosi rajadelle
Waenlasi wemmeldama.
Sõda tõusis sõudemaie,
Mässamine möllamaie.
Kalewi poeg, kangelane,
Alewi poeg, poisikene:
Waprad waenlast wopsimaies,
Wõerast wäge puistamaies;
Ehk kül nende wäsind wägi
Suuremalt ei abi saatnud:
Siiski rohked kalmokünkad
Loosi laial lagedalla
Tõtelikult tunnistawad,
Et siin nalja ‘pole olnud.
Haawamisest poolilt haige
Sõber, Sulewide poega,
Leidis surma Loosi wäljal.
      Kalewi poeg, kangelane,
Laskis wäsind sõawäge
Paari pääwa puhkadella:
Enne kui nad Taterlaste,
Turgilaste wasto läksid.
Tema mattis Alewiga
Surnut Sulewide poega
Põrmo sängi puhkamaie.
      Õnnetuse ohtopääwad,
Kurwad kurnatuse pääwad
Tulid Kalewi poeale.
Taterlaste tugew wägi,
Turgilaste mõega terad:
Sõelusiwad tema sõbra,
Pillutelles põrmo sängi, –
Wiimsed põgenesid pako.
Kalewi poeg Alewiga,
Linnameistri Olewiga
Seisid üksi waeno wasto,
Tatarlaiste tungi wasto
Tugewast kui tamme metsa,
Kaljo seinad kohkumata!
Senni kui allaweerew päike
Õhtul sõda lõpetanud.
      Alewi poeg jäno hädas
Jooksis weeta otsimaie,
Keelekastet nõudemaie,
Jooksis järwe kaldaalle
Tulist jäno jahutama,
Kibedamat kustutama.
Seäl ta lõpes meehikene
Lõhkes weete paisul lõhki,
Leidis surma laenetesta.
Seäl weel nähtaw tänapääwal:
Tema kindel rauda kübar,
Kolmeteraline mõeka;
Mis kui päike järwe paistab,
Järwe põhjast wasto läigib.
Õnnelik on iga silma,
Kesse arolisel korral
Alewide mõega läiki,
Rauda kübarate hiilgust
Weete peeglist näha saanud.
      Kalewi poeg, kangelane,
Püüdis sõbrakese keha
Weete sängi sügawusest,
Mates teda põrmo alla,
Waikse sängi suigumaie. –
Suure Pihkwa maantee ääres
Põhja poolsel tee sõrwas
Seisab Alewide kalmo
Ase praego awalikult,
Ehk kül küngas ammo kadund
Kalmo rahwas tänapääwal
Kuninga=kääpaks nimetab.
      Sõa rasked wiletsused,
Armsamate sõbra surma:
Kurwastasid Kalewida,
Tegid nukraks tema meele;
Sellepärast lahkus tema
Sõawäe riismetesta,
Olewille pajatelles:
“Wõta, Olew, armas wenda!
Walitsusta enda käte.
Mine lennul Lindanisa,
Katso linna kinnitada
Tugewamaks toimetada:
Et seäl leiad warjo paika.
Mina lahkun laane warjo,
Poen metsa paksustiko
Sõbra surma leinamaie,
Õnnetusta unustama.
Walitse sa õnnelikult,
Õnnelikumalt kui mina.”
      Nõnda lahkus Kalewide
Põgenedes metsa pakso,
Üksikuse kohtadesse,
Kuhu rändajate jalga
Paljo ialgi ei peäse.
Koiwa jõe ligidalta
Oli tema kohta leidnud,
Kus ta laia laane warjus –
Rahwa silmil nägemata:
Kehwa meehikese kombel
Mõne pika piina pääwa,
Raske mure koorma alla
Leina põlwe ikes elas;
Kus ta mito pika ööda
Walwas silma warjamata;
Kus ta mito sööma wahet
Seisis ilma einekesta.
Kui tal nälja näpistusta
Kogemata meele tuli:
Siis ta püüdis jõesta wähki,
Püüdis mõne kalakese,
Misga tulisemat nälga
Mõnekorra kustutanud.
      Ühel pääwal istus tema
Koiwa jõe kalda ääres,
Toetas käsi põsakille
Mure piinas rasket pääda:
Mõtles sõbrakeste surma,
Mõtles endist õnne põlwe,
Mööda läinud kallist aega.
Raudalaiste ninameehed
Olid tema jälgi leidnud,
Sellepärast saadikuida
Kalewille läkitati,
Kangelasta meelitama,
Sõbra kaupa sobitama.
Waata! kolm on raudalaisi
Praego Kalewide ümber;
Püüdwad teda petusella
Enda orjaks kütkendada,
Abimeeheks awatada,
Warjo seinaks waeno wasto.
      ”Kuule, Kalewide poega!”
Pajatas üks raudalaine:
“Anna woli meelewalda,
Walitsusta meie käte,
Maada meile päriseksa,
Rahwast meile käsojalaks;
Siis sull paremada põlwe,
Paljo lõbusama lugu,
Kergemada murekoormat
Edespidi käte jõuab. –
Jää sa meie woli alla
Sõawääle peälikuksa, –
Meil on tarkust, sinul rammo:
Meie ühtelasta wäge
Kedagi ei jõua wõita.
Tõuta meile teenri truust,
Wannu waeno jätemista,
Sõbra sidemete kindlust.”
      Kalewi poeg seisis mõtes,
Kuulas jutu poolel kõrwal;
Põlgas wihastuse paisus,
Paha tuju tuskandusel:
Mesikeelel meelitusta,
Ega lausund sõnakesta.
Pööras silmad jõe poole,
Selga raudalaiste wasto.
Weepinna peegelista,
Läikiwate laente silmast
Nägi Kalewide poega
Mis ta selja taga sündis.
Raudalaised pidasiwad
Isekeskis salanõuda,
Kunni wiimaks pikad mõegad,
Wereahned wardakesed
Tupest wälja tõmbasiwad:
Misga Kalewide poega
Salamahti selja tagant
Püüdsid läbi pistemaie,
Sest et kangelase silma
Südant neil ei olnud waata.
      Kalew, nende kurjust nähäs,
Hakas nõnda pajatama:
“Ülekohto põrgulased,
Häbemata werehuntid,
Tagapersse tapja sugu,
Metsa mõrtsukate poead!
Mõek, mis Kalewide kaela
Mässamisel maaha leikab:
Seisab paremate puusas,
Auusamate niude ümber!
Külap wõiksin teotatud,
Kõlwatumalt rahwa naeruks
Tagasi teid läkitada,
Inimestel inetumaks
Teie kurjad kujud teha:
Aga kõlbamata nuhtlus
Teotelleb nuhtlejaida.
Nii kui sõimab nuhtlewada.”
      Nõnda pajatelles wõtis
Kalewi poeg kangel rammul
Ligemaise raudalaise
Kõrge kübarasta kinni;
Keeritelles tuule kiirul
Raudalaista pää ümber
Mõnekorra rõngas wiirul!
Kohin tõusis tuule õhkus,
Nii kui olleks kurja lindo
Põhjakotkas lennuskille
Pilwest noolil maaha tulnud.
Nii kui oleks selgis karjad
Tuule teeda tallamaies,
Õhu õlal sõudemaies:
Kesköö raho rikumaies.
Kalewide kange poega
Rabas maaha raudalase,
Paiskas teda põrmo põue
Rinnust saadik seisamaie.
      Kalew wõtis teise wõera,
Raudariides raske meehe
Wõimsa käpa wintsotusel:
Laskis teda tuule tiiwul
Wihisedes weeretada
Ringis oma pää ümber.
Tuules tõusis kange mühin
Nii kui maro möllamine
Pika pädajate ladwus,
Kõrgejalgse kuuse otsas
Lustilugu hullamaies.
Kalewide kange poega
Rabas maaha raudalaise,
Kiilus teda waia kombel
Lõuast saadik põrmo pinda.
      Kalew wõtis kolmandama
Raudalase tutust kinni,
Laskis teda tuule kiirul
Mõnekorra ümber pääda
Wihisedes wiriseda!
Kange wuhin tõusis tuules,
Nii kui sõidaks wälgo jälgil
Wana kõrge Pikse taati,
Kõo=isa kõrgelt maaha.
Kalewide kange poega
Rabas maaha raudalase,
Kiilus teda waia kombel
Üle kulmo maa sisse!
Et ei jäänud enam näha
Kui üks põhja tükikene
Kõrgest rauda kübarasta.
Kalewi poeg tõstis kanda,
Waotas korra kübarada:
Nii et raudalase jälgist
Mite põrmo järel jäänud.
      Mõne aea iljemine,
Pärast praego pajatatud
Raudalaiste raputusta:
Olid nemad katse kombel
Ühe kawalama meehe
Enda seltsist walitsenud,
Keda Koiwa jõele saatsid
Uues õnne katsumaie:
Kalewiga kaupa teha.
      Kurba Kalewide poega
Oli endal osmikuda
Sillaotsa ehitanud,
Kus ta päike paiste peitu
Wihma warjo wõinud leida.
Istus asma ukse eessa
Sügawamas mõte sompus,
Õnnetuma põlwe pärast:
Et ta sõalaised surma,
Armsad sõbrad otsa ssnud.
Raudalaiste kawal saadik
Rääkis kaua petis keelil,
Kangelasta meelitelles.
Kalewi poeg kuulis jutu,
Ega lausund sõnakesta.
Wiimaks pika jutu peäle
Kostis Kalewide poega:
“Miks me’ tühjal pajatusel
Kallist aega peame wiitma?
Mine jõe kalda ääre,
Kus mulle wähi söödakene
Warda külles ripub weete.
Kergitella sööda warrast,
Waata järel, wennikene!
Kas ehk mõnda wähkisida
Sööda küllest kinni wõtnud?”
      Raudalaine rutas senna
Wähisaaki waatamaie.
Leidis jõesta jämedama,
Pika pädajada puuda,
Mis oli maasta wäljakistud
Tükis laia juuredega!
Raudalaine katsus rammul
Sööda warrast liigutada;
Wenitelles kõigest wäästa
Pädajada igapidi:
Aga raske palgi pako
Temal üle jõudo käisi.
Kalewide kange poega
Tuli lugu waatamaie:
Mis seäl asja wiiwitelles?
Tõmbas pako kergel kombel
Ühe kääga jõesta wälja,
Tõstis paari sülla kõrgel
Üle laente söödakese.
Waata imet! pako otsas,
Pädaja puu juurte kütkes
Ripub terwe hobo raipe,
Nahk aga pealta nülgitud:
Seda Kalewide poega
Wähkidelle söödaks pannud
      Kalewi poeg, kangelane,
Hakas nõnda pajatama:
“Mine koeo, wennikene!
Tõta kiirest omaksille,
Pajata siis peälikuile,
Awatelle ülemaile:
Mis sa praego oled näinud.
Mina olen wäga wägew,
Rammo poolest wäga raske;
Wõi ei teile teenijaksa
Ega sulaseksa saada.
Ei mull ole teida tarwis!
Külap elan ennemine
Kehwa kombel oma käe peal.”
      Raudalaiste saadikuide
Sagedamat sammomista,
Tühja teede tallamista
Waikse reduspaiga poole:
Tahtis Kalewide poega
Ühelkorral otsandada.
Sellepärast wõtis nõuuksa:
Uuta pako=urkakesta
Eneselle walitseda.
Sala teesi rändadessa
Põgenes ta Peipse randa;
Kus ta pakso metsa peidus,
Laia laane warjo alla
Häda päiwi õhtul’ ajas.
      Ühel pääwal luusimisel
Juhtus Kalewide poega
Kääpa jõe kallastelle,
Senna kohta käidanessa:
Kus ta Soomest toodud mõeka
Laente sängis suigumaies.
Lahkumisel oli Kalew
Mõeka enne õpetanud:
“Aga pistab, kes sind kannud,
Ial jalga Kääpa jõkke:
Siis, mo mõeka, haljas rauda!
Leika jalad tal mõlemad.”
Mõega=kandijaga mõistis
Kalewi poeg omas arwas:
Peipse ranna sortsilasta,
Kesse mõeka warastanud,
Rööwli küüsil jõkke kannud.
      Õigelase meehe radal
Pole wale kõwerdusi!
Nõnda lugu wanal aeal,
Nõnda praego meie päiwil.
Õige tee käib otsekohe, –
Ehk kül ise sagedaste
Enda jalga wõrgutelleb,
Kammitsasse kütkendelleb.
      Oh, mo kallis Kalewide!
Oleksid sa ülemada
Käsko jätnud andemasta,
Sõna jätnud sündimasta!
Mõeka pidas sõna meeles,
Tahtis kandijat kimbutada.
Kui nüüd Kalewide poega
Jõe kaldal kõndidessa,
Tahtis jõesta läbi minna:
Ärkas mõeka mõtlemaie,
Tõtas käsko täitemaie.
Sest eks õnnetumal kombel
Olnud Kalewide poega
Puhko aega mõega=kandja,
Enne kui se sortsilane
Mõeka sängilt warastanud?
      Sõnakuuleliko mõeka
Leikas Kalewide jalad
Maaha mõlemad põöwista.
Kalew tõstis walo kisa
Roomas waewalt käpakille
Jõesta kalda ääre peäle,
Langes maaha lagedalle,
Piinatuse pisar silmas.
      Kalewide poea keha –
Ehk kül jalad puudusiwad:
Katis rohkest waka osa,
Waka maada lagedada.
Aga tema surma hädas
Rasked walo hoigamised
Täitsid laia keskendiko
Maa ja taewa wahel täide!
Tõusid kõrgel taewa telki,
Kostsid jumalate kõrwa!
Tungisiwad Taaralaiste
Heldus’rika kuulmetesse!
Kesse Kalewide poega
Enda sõbraks arwasiwad.
      Kalli Kalewide poea
Surmas sünnitatud kisa,
Walus surma wõitlemine
Kestis täna pääwadeni,
Ulatas meie põlweni;
Saab weel kestma edespidi
Kunni Eesti sugu sureb;
Kunni katew põrmo kaiso
Wiimsel Eesti laulikulle
Suud saab kinni sulgumaie,
Laulosõna lõpetama! –
      Taewalikud sõbrad tulid
Kalewida waatamaie,
Sõbra walo waigistama.
Panid parandawa rohto
Tema haawadelle peäle.
Aga haawad tegid surma,
Otsa Kalewi poeale. –
      Kurjad on kül waeno haawad,
Kurjemad weel sõbra löödud,
Kõige kurjemad ise löödud.
      Seäl nüüd hoigas surma kütkes,
Waakus hinge Kalewide!
Juba keha külm ja kange,
Juba hingamine kinni,
Werewoolamine waikus,
Südamel ei põksomista:
Siiski Kalewide silmad
Sirasiwad selgeesta
Taewa taadi tareessa,
Wanaisa kamberisse.
      Keha paelost peäsnud waimo
Põrkas üless taewa poole,
Lendis Taaralaiste telki,
Jumalate seltsi hulka.
      Wanaisa, wanatarka,
Oli mure koorma alla;
Waewas pääda ööd ja pääwa
Kalewide poea pärast:
Kesse ilmas enne surma
Suuri töösi toimetanud,
Waeno meehi paljo wõitnud,
Sarwik=taati köide pannud. –
Mis ta taewas tallituseks
Kalewille pidi seädma?
Tööta wõind ei teda jäta;
Muido wõis ta ülemeelne
Naljatusi ettewõta:
Mis ei Taaralaistel armsad,
Jumalatel meelta mööda.
      Wanaisa, wanatarka,
Kutsus oma peret koko,
Taewalaiste kogokonda
Salanõuude sünnituseks.
Seäl siis taewalikud targad
Istusiwad kolme pääwa,
Kolme ööda üksijärgil
Mõdo kannu ümber mõtes.
Kunni wiimaks ühel meelel
Seda seädust sobitati:
Kalewida põrgo panna,
Põrgolaiste peälikuksa,
Sarwiko taadi wahiks,
Et ei kammitsasta peäse,
Ega kütkest lahti kisu.
      Kalewi poeg, kangelane:
Pandi walge ratso selga,
Saadeti põrgo minema,
Ammetida tallitama.
Seälep kangemeehe poega
Istub põrgo wärawalla,
Walwab põrgo wärawada:
Et ei Sarwik wälja peäse,
Ega ilmast waga looma
Kogemata senna eksi.
      Wana põrgo litta poegi,
Sala urkas üleskaswand:
Elab praego mito tüki
Alta ilma pimeduses.
Need siis püüdwad Sarwikuda
Ahelatest lahti peasta;
Panewad piirud põlema,
Kahest otsast lõhnamaie,
Nii et alaline tuli
Ahelaida abraks teeksa,
Kütke rauda katkendaksa.
Igal aastal Jõulo aeal
Lähwad ahelate rõngad
Piiru tule piinatusel:
Jukse karwa peenuseksa.
Aga nii kui koido kukel
Kiitus’laulo lugusida
Kiirikutest wälja kostab:
Sõimes sündind lunastaja
Armo heälta kuulutama;
Lähwad Sarwiko ahelad
Jälle wana jämeduseks,
Kuida nemad enne olnud. 
      Nüüd siis, Kalewide poega!
Laulo sinust lõpemaies,
Laulik sinust lahkumaies!
Sino lahke palge paistab
Määratuma kuju kõrwas:
Nii kui kaunis koido tähte
Muiste põlwe pilwetesta,
Paistab nii kui kuude kuma
Öösel mino radadelle.
Sino hinge oli helde,
Armorikas sino süda:
Nii kui õnsal õhtokesel
Päikese lahkuw paiste;
Nii kui suwe tuule õhku
Lehwitelles õilme puida:
Olid sina sõbradelle.
Aga sõa sünnitusel
Mässamise were mängil
Olid sa kui Soome meri
Maro tuule laenetusel;
Kus so mõeka raksatelli
Tuhandetel surma tulli! –
Nii oli Kalewide poega,
Kuningliko kangelane.