Põhja kotkas, kurja lindo!
Laena tiiba laulikulle,
Sõudeks sõnaseädijalle,
Lennuks kandlekõlksojalle!
Misga tuule tuisatusel,
Marukiirul kihutusel,
Rahepilwe rutamisel
Kalewide põrgo käiki,
Sõarada rasket sõitu,
Waeno teede tallamista
Järgilt jõuab taganõuda:
Enne kui meele maalitused,
Mõtelenno lapsokesed,
Waimo rüpe wäätikesed
Kastepilwe piiril kauwad,
Unustuse jälgil waowad.
      Wanemuine, laulotarka!
Laena kulda lõngakesta,
Hõbedaida eiekesi
Kuulutuse keradelle,
Weeretuse wärtenilla,
Pajataja poolidelle:
Misga sõnad siledamaks,
Keelekõlksud kenadamaks
Pajatuse waibaks punun,
Kuulutuse kangaks kudun,
Kõnepaelaks keerutellen,
Sõnakirjaks kirjutellen.
      Endla piiga, peenikene!
Laena laulo luigekesel’
Täna kulda wõrgukesta,
Ilmarise silmarätet:
Misga põrgo pärandused
Ilusamaks ilmuksiwad,
Elawamaks ärkaksiwad:
Waatja silma rõemustama!
      Ööde pilwed palistawad
Uduwõrko walgus’piired,
Kui sa sammo alla ilma,
Põrgo rajadelle tõstad:
Kus ei päikest ega kuuda,
Ei ka tähäkeste kuma
Kuskilt poolelt silma paista.
Tumeduse teede käigil
Peäme Kalewide jälgi
Pikemalta järelnõudma;
Suitso pilwe paksuselta
Tema jälgil waatamaie:
Kuida tema käte wolil
Sarwiktaadi sõalised
Sadandella surma leidsid,
Tuhandella lõpesiwad;
Põrgo kaljud kõikusiwad,
Põrgo seinad wankusiwad
Kalewi astme põrutusel.
      Koido piirel tõstis päike
Läikiwaida palgesida,
Tõtas elo äratama,
Magajaida wirgutama!
Kalew kargas tulepaistelt
Kiirest kahe jala peäle,
Suges pääda, pesi silmi,
Unda metsa hurjutelles.
Siis ta wõtis leemepaeast,
Öösel keedetatud kapstist
Mõne kulbi täiekese
Linno petet teele minnes.
Seltsimeehed kolmekeste
Põenutasid koido unel
Eilse pääwa wäsimusta,
Öösest walwamise waewa.
      Kalewide kange poega
Waatas prao sõrwalt alla,
Kas ehk kuskil radakesta,
Jala teeda juhuks leidma?
Aga paksud suitsopilwed
Pimendasid põrgo teeda:
Et ei wõinud sammokesta
Mite waksapikust näha.
Hoho! mõtles Kalewide:
Tema arwab suitso peites
Rada mino eesta kata.
Siis ta puhus paari korra
Suitso katet silma eesta,
Kunni radakesta leidis. –
Õnnelt meele tuletelles
Sarwik taadi kellokesta:
Wõtis taskust imeriista,
Elistelles nalja pärast,
Kellokese eli kats’des.
      Kas sa imet enne näinud,
Weidramada kuskil kuulnud?
Nii kui sõrme raputusel
Kena kellokese elin
Silmapilko oli kostnud:
Langesiwad suitso pilwed
Nii kui maahasadaw udu
Pääwa tera sunnitusel.
      Kalewi poeg, kangelane,
Rutas põrgo teeda mööda,
Alta ilma radasida
Julgel sammul edasie
Sügawama maa sülle,
Mulla põrmo põhjasella.
Esiotsalt paistis walgus
Peälta ilmast prao wahelt
Kalewide käigi teele;
Aega mööda katis pime
Ööde wõrko ümberkaudo:
Et ta käte katsejuhil
Sammudella jälgi tegi.
Kas siin hommiko wai õhto,
Südapääw ehk keskeööda:
Sest ei wõinud aro saada,
Ega tähtä tunnistada.
Õnnelt meele tuletelles
Sarwik taadi kellokesta:
Wõtis taskust imeriista,
Elistelles nalja pärast,
Kellokese rammo kats’des.
Kas sa imet enne näinud,
Weidramada kuskil kuulnud!
Nii kui sõrme raputusel
Kena kellokese elin
Silmapilko oli kestnud:
Lahkus pimeduse wari
Niikui katew ööde kuube
Uue pääwa algamisel.
Imeline isewärki
Walgus’kuma hakas paistma
Kalewide silma ette,
Mis kui kuude kahwatanud
Leina kuma lepikutes
Waatajalle wäljanäitis.
      Kalewi poeg, kangelane,
Rutas põrgo teeda mööda,
Alta ilma radasida
Julgel sammul edasie
Sügawama maa sülle,
Mullapõrmo põhjusella.
Waat! mis imewärki wõrku
Õmbelikud teele teinud!
Peenemasta kardsest lõngast,
Raua traadi eiekestest:
Seisid sadakordsed wõrgud,
Tuhatkordsed üle teede.
Kalewi poeg kiskumaie,
Wõrkusida katkendama!
Aga mida rohkemasta
Tema wõrkusida lõhkus:
Seda tihedamalt tõusid
Tuhat teised jälle ette,
Et ei wõinud sammo tõsta
Ilma uuta kammitsaida.
Kalew kipus wäsimaie,
Hakas juba tüdinema.
Mõtles: Enne murran seinad,
Kangotellen kaljo pakud,
Kui neid tühju kautan teelta.
Õnnelt meele tuletelles
Sarwik taadi kellokesta:
Wõtis taskust imeriista,
Elistelles nalja pärast,
Kellokese rammo kats’des.
Kas sa imet enne näinud,
Weidramada kuskil kuulnud!
Nii kui sõrme raputusel
Kena kellokese elin
Silmapilko oli kestnud:
Kadusiwad imewõrgud,
Nõia tehtud nöörikesed
Tuule kiirul tema eesta.
Kalewi poeg, kangelane,
Rutas põrgo teeda mööda,
Alta ilma radasida
Julgel sammul edasie
Sügawama maa sülle,
Mulla põrmo põhjusella.
Natukese aea pärast
Jõudis Kalew jõe kalda;
Mis ei üleliiga laia,
Ega üleliiga sügaw
Waatajalle silma paistis:
Siiski paari sülla laiem
Kalewide sammust näitis.
Kalew astus kaldalt jõke,
Tahtis seälta sammo wõta
Hoobilt teise kalda peäle:
Aga kallas kaugem sammust
Pillotelles jalga weete.
Kalew katsus sadakorda,
Tõstis jalga tuhatkorda:
Aga lugu ika nõnda
Kuida enne oli olnud;
Kallas ligi käsikatsel
Meest ei lasknud mäta peäle,
Muro peäle ial minna.
Kalew kipus wäsimaie,
Pikal püüdel tüdinema.
Mõtles: Enne peäksin Peipsest
Hõlpsamalta koormat kandes,
Kui nüüd wirtso soonest peäsen.
Õnnelt meele tuletelles
Sarwik taadi kellokesta:
Wõtis taskust imeriista,
Elistelles nalja pärast,
Kellokese rammo kats’des.
Kas sa imet enne näinud,
Weidramada kuskil kuulnud?
Niikui sõrme raputusel
Kena kellokese elin
Silmapilko oli kestnud:
Kadus jõgi, kadus kallas,
Et ei kuskil märga leida.
Kalewi poeg, kangelane,
Rutas põrgo teeda mööda,
Alta ilma radasida
Julgel sammul edasie,
Sügawama maa sülle,
Mulla põrmo põhjusella.
Aea pikusesta arwu
Wõind ei Kalewide saada,
Sest et siin ei kuud ei pääwa
Waatajalle silma paista,
Wait üks petis walewalgus
Ika ühelwääral wältab.
Waata piholaste peret,
Mis siin meehel silma katab,
Rändajalle teeda matab,
Kipub hinge lämmatama.
Ähkidelles, puhkidelles
Rutab Kalewide poega
Piholaste parwest läbi;
Mõtleb: Ükskord tuleb otsa!
Mida kiiremast ta kõnnib,
Seda paksem pihulasi
Sigitelleb tema ümber.
Juba Kalewide kõrwad,
Silmad, suu ja ninasõermed
Üsna piholaste pesa.
Kalew kipus wäsimaie,
Pikal püüdel tüdinema;
Mõtles: waenlaste wäge
Jõuan wõites pillutada,
Aga piholaste puro
Kipub mulle elu wõtma.
Õnnelt meele tuletelles
Sarwik taadi kellokesta:
Wõtis taskust imeriista
Elistelles nalja pärast,
Kellokese rammo kats’des.
Kas sa imet enne näinud,
Weidramada kuskil kuulnud!
Nii kui sõrme raputusel
Kena kellokese elin
Silmapilko oli kestnud:
Kadusiwad piholased,
Nii kui oleks tuulde waonud.
      Kalewide poega istus
Kiwi otsa puhkamaie,
Wäsind wõimo kosutama;
Hakas asja mõtlemaie,
Lugu läbi arwamaie.
Pikal pää waewamisel
Peidis wiimaks seda otsust:
Imeaitlik kellokesta
Mite enam käästa panna;
Et kui wiletsuse wõrku,
Mingi kinnituse kütket
Kusagilt poolt peäle juhub:
Temale kohel abi walmis.
Tema köitis kellokese
Oma weike sõrme külgi.
Sai ta pisut toito wõtnud,
Puhko leiba luusse lasknud,
Wäsind keha karastanud:
Läks ta jälle minemaie.
Kalewi poeg, kangelane,
Rutas põrgo teeda mööda,
Alla ilma radasida
Julgel sammul edasie
Sügawama maa sülle,
Mulla põrmo põhjuselle.
Natukese aea pärast
Lõpes libamiste rada.
Ühetasa teede sülle.
      Sarwik taadi sellikesed,
Kalewide poea käigi
Sammo müdinada kuuldes:
Tulid asja waatamaie,
Wõerast lugu luurimaie;
Mis sin waikses alla ilmas
Kogemata käratselles?
Kui nad kaugelt Kalewida
Poolel silmal näha saanud:
Tõtasiwad põrgo poead,
Tuli taskus koeo poole!
Sarwikulle sõna wiima:
Et ta wirgel wiibimata
Sõalasi wasto saadaks,
Kalewida kinnitama,
Waenomeesta wõrgutama.
      Kalewi poeg, kangelane,
Rutas põrgo teeda mööda,
Alta ilma radasida,
Julgel sammul edasie
Sarwik taadi talo poole,
Kust jo kaugelt kuke laulo,
Koera haukumista kostis.
      Siin pool põrgo wärawada
Woolab laia jõgedana
Isekombeliko märga:
Mis kui tõrw ja sula wääwel
Tulist õhko wälja aurab.
Üle jõge kannab silda,
Mis on selgest rauast tehtud,
Teraksesta silla nurgad.
Rauast tautud aluspalgid,
Rohkemast kui jalga paksud:
Jooswad ühest kaldast teise,
Keskelt kaarde painotatud –
Käiwad lookes alustallad
Wikkerkaari kõwerusel.
Karrast tehtud silla põrand
Katab nelja tolli paksult
Raudasida tallapuida.
Mõlemil pool silla kõrwas
Paksust rauast käsipided,
Teraksesta tugi sambad
Käsipiesida kandmas.
Wasksed nupud sammastelle.
      Senna rauda silla peäle
Kogosiwad kurja karjad,
Päris paganate parwed,
Sarwik taadi sõalaised:
Peremeehe käso peale
Igalt poolelt rohkest koko;
Kalewida wasto wõtma.
Silla taga seisid karjad,
Teistel selja tugewuseks;
Kaugemal weel teised karjad.
      Kalewi poeg, kangelane,
Rutas põrgo teeda mööda,
Alta ilma radasida
Julgel sammul edasie,
Kunni silda wasto jõudis.
Tema silmas sõalaisi,
Sarwiktaadi sellisida,
Tõmbas mõeka tuppeesta,
Peästis rauda kammitsasta,
Sõasahka kütke paelast,
Astus julgest ligemalle,
Seädis sõnad sõudewalle,
Pajatusta purjetama:
“Tõt’  ke koeo, kollilased,
Pesadesse, põrgokoerad!
Enne kui teid teele matan,
Raiskadega kaarnaid söödan!
Ehk ma täidan keredega
Tulisita kraawikesta:
Et ei pikemalta silda
Tulijalle tarwis lähä!”
      Põrgo koerad haukosiwad
Kaldalt wasto Kalewille.
Sõalaised osatasid
Pilkamiste ähwardusi,
Panid naeruks pajatusta,
Jutu tühjaks hooplemiseks:
Kalewide poega astus
Mõne sammu ligemalle.
      Sarwik taadi ambokütid
Seädsid noolid, wibo wõimul,
Wõera wasto lendamaie!
Lingolaskjad wiskasiwad
Lingo silmult kiwisida
Saea kaupa sadamalla,
Tuhandelta tuiskamaie
Kalewide käigi wasto.
Püüdsid teda kihutelles
Pako teele pillutada. –
Teised tulid odadega,
Tulid raske nuiadega
Pikil warrel tapridega
Kalewille tungis wasto.
      Kalewi poeg, kangelane,
Pidas naljaks nende sõda,
Mängiks nende pakitusta:
Seisis kui tamme maruda,
Kalda=kaljo laente wasto!
Siis ta laskis teraw’raua,
Oma mõeka mängimaie,
Werewõtja mässamaie:
Hakas waenlast laastamaie,
Põrgolaisi puistamaie,
Sarwikuida wirutama,
Wihalaisi wemmeldama!
Kuhu korra keeritelles
Wihast rauda maaha laskis:
Senna suigus tosinaida
Warjoriigi warjajatest.
Kuhu ial wopsu kukus:
Seäl ei olnud surmal nälga!
Aga uued hulgakesed
Astusiwad asemelle,
Tühja paika täitemaie,
Surma jälgi kustutama.
Mis sest wiga Wikerlasel,
Wai mis kahjo Kalewidel?
Tema mõega möllamisel,
Teraw’raua riisumisel:
Peawad põrgo perekonnad,
Sarwiktaadi sõakarjad
Raudasillal surma leidma.
Sellepärast silla sõda
Kuulsaks tõusnud igaskohas,
Kus aga muiste põlwe lugu
Laulo sõna sahkamaies!
      Sarwik taati sunnib teista,
Sunnib wäge kolmandama
Raudasillal wõitlemaie,
Kalewida kiusamaie;
Tõutab rohkelista hinda,
Pakub wäga kallist palka
Neile, kes – kas elusalta,
Wai ehk surnult tema käte
Kalewide kere tooksid?
Kangewamad ambokütid,
Tugewamad lingowiskjad,
Osawamad odameehed,
Mõnusamad nujameehed:
Pannaks wasto Kalewille
Raudasillal sõdimaie,
Walosaste wõitlemaie.
Silda wankus, silda kõikus
Sõalaiste koorma alla,
Aluspalka painotati,
Tallakarda kõwerdati.
      Kalewi poeg, kangelane,
Wõimus alles wäsimata,
Kange rammo raugemata –
Põrgo poegasi ei karda.
Tema seisab silla otsas,
Seisab kui tamme maruda,
Kalda kaljo laente wasto!
Tema rauda raske käsi
Niidab neid kui kasteheina
Kaare kaupa tükis maaha.
Mõeka surmab oma wõrra,
Sõrme=kellokene aitab
Oma wõrra surnuks lüa.
Sarwik taadi sõalaised
Warisewad surma sülle,
Nii kui kolletanud lehed
Sügisese tuule sunnil
Puie ladwilt langesiwad.
Lehtedel ei ole märga
Kolletanud kujo kandes:
Põrgo sõalaiste poegil
Pole werda keredessa. –
      Sarwik taadil, tuli taga:
Paneb püksid sõelumaie,
Püksi reied püülimaie!
Seäl ta kogub kiirest koko
Tugewamad sõasellid
Enda ümber warjo aedaks;
Paneb luko wärawaida,
Toetab tugesida wasto,
Tõstab kaljo pakusida
Tugedelle wastoseinaks:
Lootes teeda kinni panna,
Et ei Kalewide poega
Mite põrgo õue peäseks.
      Kalewi poeg, kangelane,
Pühib raudasilda puhtaks,
Ega jäta ainokesta:
Kesse käsko koeo wies
Sõdimist saaks kuulutama.
Surma waikses warjo rüpes
Suiguwad nüüd sõalaised,
Sarwiktaadi seltsilised.
      “Kalew rändab raskel sammul,
Mööda surno wirnasida,
Üle silla edasie
Teise poole kalda peäle.
Seält ta rutab üle waino
Wasto õue wärawada.
Annab paugo põrutelles
Rusikaga wärawalle.
Annab paugu, annab teise,
Lõhub puruks samba pakud,
Killuks toed ja wärawad!
Puistab tõked jala kannul
Rista=rästa! ümberkaudo.
Siis ta sammub üle õue
Otse kohe ukse wasto;
Põrutelles kange kääga
Lööb ta ukse piitadega,
Sangad sagarate tükis
Ühel wopsul jalge ette!
Astub üle läwe pako,
Tõstab jalga põrandalle.
Nurgakiwid nõtkutasid,
Toa seinad wankusiwad,
Katuspalgid kõikusiwad
Tema raske sammo alla.
      Eestoas istus wana eite,
Sarwik taadi memmekene,
Kangasjalgu nikutelles,
Lõuendida lõksutelles,
Põrgo kangast paugutelles.
Nurgas seisid kaksi kruusi,
Laial sõrwil joogiriista:
Üks oli kruusi tugewjooki,
Jõudo kruusi nõrkusjooki,
Rammo raugendawa märga.
Wana eide osaw silma
Nägi kena kellokesta
Kalewide sõrme külles:
Hakas nõnda pajatelles
Lõugasida lõugutama:
“Nää! mis kena kellokene,
Wennike, sul sõrme otsas!
Kingi mulle kellokesta?
Lastel’ lustiks mängituseks
Tahaks kassikese kaela
Nalja pärast kella panna.”
      “Kalewi poeg kostis wasto:
“Ütle, armas eidekene!
Kas on kodo peretaati?
Mull on pisut tallitusta,
Weiket asja wahendusta
Peremee’ga õiendada.
Pärast asja seletusta
Wõime meie pikemalta
Kella kaupa sobitada.”
      Wana memme kostis wasto:
“Kodunt läinud pereisa
Juba toonaeile ära,
Ega jõua warem koeo,
Kui ehk homme wasto õhtut.
Tahad senni aega wiita
Mulle seltsiks sõbrustada:
Walmistan sull wõeraspido.
Tahad, poeg! ehk keele kastet?
Ukse läwel seisab kruusi
Pahemal pool piida kõrwas.”
      Kalewide poega tundis
Kruusi lugu wäga selgest,
Ei ta wõtnud keelekastet
Pakutut kruusi märjakest,
Ega lausunud sõnakesta
Wanaeide jutu peäle.
Kalew astus julgel sammul
Tagakambri läwe ette.
Enne weel kui käte pistis,
Ukse linki näpu wõtis:
Kargas ukse ise lahti!
Ukse tagant tulid wälja
Sarwik taadi sõasellid,
Tugewamad warjowennad
Poolkolmat tosinada.
      Kes ehk juhtus jahi korral
Sündimista nägemaie,
Kuida jahikoerte hulka
Mesikäpa wäsitawad,
Koerte puretawad hambad
Sasidelles kasokada:
Mitmest kohast kinniwõtwad.
Wana tõmmo istub paigal,
Kükatille künka otsas;
Kuhu laikäp paitelles,
Käpa korra sirutelles,
Wopsukesta weeretelleb?
Senna lõpeb kutsik=isa
Wingumata surma käte. –
Nõnda lugu Kalewiga,
Kuhu tema matso andis,
Wopsokese korra rabas:
Seäl ei olnud teista tarwis!
Natukese aea pärast
Olid meeste nahad õrrel,
Kolmkümmend koolja keha
Põrandalle sirutatud.
      ”Oota, oota, wennikene!”
Pajatelles Sarwik taati
Üle läwe kamberista:
“Kui sa, jamps! ei nalja mõista,
Teeme naljatusest tõde.
Waras oled, rööwliks jääd sa!
Wai kas tahad waleks panna,
Salgamisel wabandada?
Kas sa pole warastanud
Mino soowi=kaapekese?
Kas sa pole warastanud
Mino kolme tüterida?
Kas sa pole warastanud
Mino nõia=witsakesta?
Kas sa pole warastanud
Mino kulda warandusta?
Koti täied kulda raha
Rööwelküüsil ärrakannud?
Kas sa pole warastanud
Mino mõnusamat mõeka,
Mis sull’ praego pihus läigib?
Kas sa pole rööwli kombel
Mino kellokesta wõtnud,
Mis sull praego sõrme külles?
Kas sa tahad waleks panna,
Salgamisel wabandada?”
      Kalewide poega kostis:
“Lõua lõugutuse sõda
Peeti wanast naiste wiisiks,
Eide rio lepitajaks!
Meeste tüli tasanduseks,
Kõweruste õienduseks
Oli muido rammo katse,
Wõitlemise wõido=mängi!
Miks sa, wedel! pako läksid
Enne wõitlemise lõpu?
Asto wälja ahjo tagant,
Tule peido kamberista?
Lähme õue lagedalle
Poolel’ jäänud wõitlemista
Korda mööda otsandama?
Sellepärast tulin seie.
Ja et õigus ühetasa
Igastükis meie keskel:
Tahan mõeka tupe panna,
Kellokesta tasko pista.”
      Nõnda pajatelles peästis
Kalewi poeg kellokesta
Weike sõrme küllest lahti,
Pistis kella püksi tasko;
Torkas sedamaida mõeka
Tupe warjo puhkamaie.
      Sarwik taati astus kambrist
Argsel sammul suure tuppa;
Nägo kartus’kahwatanud,
Mõistus ehmatuse paelus,
Hirmo wõrkus meeleoido.
Tema tahtis rammo märga
Jõule wõta kinnituseks,
Kangusella kaswatuseks;
Aga ehmatusel eksis
Käsi teine kruusi külge,
Kusse nõrgendaja jooki,
Rammowõtja seisis,
Sarwik neelas ühel puhul
Nõrkuskruusi põhjani,
Ega pannud eksitusta
Kogoniste mite tähäl’.
Kalewide kange poega
Tundis kohe targal silmal
Kuida asja lugu oli:
Wõtis kangustaja kruusi,
Neelas alla rammo märga,
Mis kui tugew tule=wägi
Kehasoonte läbi woolas,
Liikmil karastusta kinkis.
      Nemad läksid õue peäle,
Astosiwad ukse ette,
Wiimast rammokatse mängi,
Wõitlemista lõpetama.
Siis siis wõeti meehe wiisil
Teine teise niudedesta,
Püksi wärwli wääratusest
Tugewaila kätel kinni.
Ehk kül Sarwik taadi wõimo
Nõrkus’märga kahandanud,
Ehk kül Kalewide wõimo
Rammo weesi karastanud:
Siiski wältas wõitlemine,
Kestis rammo katsumine
Meestel pikalt poole pääwa,
Wõib ka olla rohkemine, –
Enne kui nad otsust saiwad.
Sarwik katsus jala kooko
Mitokorda ette lüa:
Aga Kalewide poega
Oskas ennast wäga hoida.
Wiimaks wiskas kangel sammul
Tema maha Sarwikuda,
Pani põlwe rinna peäle,
Teise põlwe käte peäle,
Rammastelles Sarwikuda;
Siis ta peästis wööda niudelt.
Köitis kütkeks Sarwikulle
Ühe otsa kaela ümber,
Teise ümber sarwesida.
Wõtis ise wööda keskelt
Kange käpadega kinni.
Siis ta wedas kütkes härga,
Köide pandud põrgo poega
Talutelles raudakambri;
Wõtis wälja kammitsrauad,
Köitis Sarwik taadi jalad
Tugewasta kammitsasse;
Wõtis wälja käsirauad,
Köitis Sarwik taadi käpad
Tugewaste kätkendusse;
Wõtis wälja ahelrauad,
Köitis otsa kammitsrauda
Teise otsa käte kütke.
Wõtis wälja kaelarauad,
Köitis Sarwik taadi kaela
Tugewaste kütkendusse;
Wõtis tugewama rõnga,
Pani rõnga kukla taha
Kaela raua külgi kinni;
Wõtis wälja rauda krampi,
Teise rõnga tugewama:
Pani rõnga ahel’ otsa,
Ajas krampi rõngast läbi;
Wiis siis Sarwik taadikese
Kõrge kaljo rünka ääre:
Tagus krampi tugewaste
Rusikaga kaljo sisse,
Et ei wõinud wälja tulla.
      Kalewi poeg, kangelane,
Seädis sõna sõudewalle,
Pajatuse purjetama:
“Nüüd on tasa wanad wõlad,
Uued ühes eletatud,
Wana õigus otsust teinud:
Wõitja käte wõimust annud!
Ära lase, taadikene!
Aega minna igawaksa,
Päiwi aasta pikuseksa!
Kaeba häda kaljudelle,
Meelekurbtust mägedelle,
Rakust kiwi rahnudelle,
Wiletsust puu wirnadelle.”
      Sarwik taati mõistis jutu,
Sarwik wasto kostelesi:
“Ära pilka paelus meesta,
Ära naera wangis meesta!
Kui oleks teädnud ettearwus,
Tagaarwus wõinud tunda,
Unenäussa näha saada,
Magadessa mõteldella,
Mis mull’ põlwe pidi saama,
Wiletsuste weeremaie:
Ei ma oleks kodund läinud,
Ahjo tagant mitte astund!
Ei ma oleks sino jälgi,
Sino astme armisida,
Ial taga kihutanud.
Aga, kuule wennikene,
Wägäw Kalewide poega!
Ära õiska enne õhtud,
Kiida pääwa enne weero!
Õnne munal õrna koore;
Õhtu eel wõib õnnetusta,
Wiletsusta sulle tulla,
Mis ei wõinud etteteäda.
      Kalewi poeg, kangelane!
Sa ei kuulnud Sarwik taadi
Pikemaida pajatusi,
Sa ei kuulnud ähwardusi,
Täiesuuga sõimamisi:
Misga kütkes kuri waimo
Sino kannul sajatelles.
Läksid lustikergel sammul
Sarwik taadi tubadesse
Salawara kambereisse,
Kulda raske kirstudeslle;
Wõtid koti, wõtid kaksi,
Wõtid koti kolmandama, –
Kotid kahe tünderised,
Nelja Ria wakalised:
Neid sa täitsid kulda täide,
Panid paari kamaluida
Hõbe raha koti sõlmeks,
Kateks koti suude peäle;
Wõtid raske raha koorma
Kindlal soonil kukla peäle,
Panid pihta pigistama,
Labaluida waewamaie!
Hakasid koeo minema.
Raudasilda raksatelli,
Põrgosilda painotelli,
Aluspalgid paugutelli,
Küllepalgid kõigutelli:
Kalewida poega kandes
Raske raha koorma alla!
      Wana Sarwik taadi memme
Ahjotagant haugutelles,
Laepaealt lõugutelles
Kalewida sajatama:
“Saago sa teele lõpemaie,
Aia taha angumaie,
Põesa taha pendimaie
Metsa murdo mädanema,
Rägastiko raipemaie,
Sambla soossa suremaie!
Saago sull’ keha kaarnadelle,
Sooned susikutsikuile,
Kontid karo poegadelle
Hamba näritawaks saama!”
      Kalewi poeg, kangelane,
Rutas teeda raskel sammul
Alta ilmast ülespoole.
Kulla koorem kukla pennil
Raskendelles radasida;
Aga muud ei wõrgutusi,
Wiletsuse wiiwitusi,
Kogemata kiusatusi
Tema teedele ei tulnud.
      Aega mööda hakas walgus
Peälta ilmast ilmumaie,
Pimedusta peletama.
Kalew puhkis koormat kandes,
Ähkis kulda koti alla.
      Haugo sõrwal istus Alew,
Ootas armast sugulasta
Põrgo teelta tulemasta.
Ootas juba kolme pääwa.
Kolmandama pääwa õhtul
Jõudis Kalewide poega
Päikese walgusella.
Tema ladus raha kotid
Õlalt maaha muro peäle,
Heitis ise selilie
Wäsind liikmeid puhkamaie
Siin ta kuulis imetelles
Armsa Alewide suusta,
Kuida tema põrgo käiki,
Alta ilmas rändamine
Kolme pääwa oli kestnud.
Mis ei Kalew wõinud teäda,
Sest et seäl ei kuud ei pääwa,
Ega tähäd aea arwu,
Öö ja pääwa piiri raja.
Sest et seäl ei linno laulo,
Kastet ega udu=märga
Hommiko ei õhto wahet
Kusagil ei anna tunda.
Sest et seäl ei wihm ei lumi,
Ega mingi isemärki
Aasta aegasida näita:
Kas on suwe wai kas talwe, –
Sügise ehk kewadine?
      Kallis Kalewide poega
Hakas lugu pajatama:
Kuida käsi põrgus käinud,
Wõitlemise wõimus jäänud,
Kuida Sarwik kammitsasse
Kaljo külge köide pandud,
Wangi põlwe kannatamas.
      Siis ta wõtis leiwa kotist
Keha jõule karastusta,
Heitis ööseks puhkamaie.
Alewi poeg, noorokene,
Istus waranduse wahiks
Senni kulda kotidelle:
Et ei tuuslaride sugu
Raha wõinud warastada,
Rikust tulla riisumaie.
      Kalewi poeg, kangelane,
Magas terwe öö ja pääwa,
Puhkas põrgo wäsimusta,
Wõitlemise rammastusta,
Koormakande tülpimista.
Tema magamise norin
Kuulus rohkest penikoorma,
Pani muro wankomaie,
Maapinda wärisema:
Niikui suuretüki müdin,
Hobo karja kabja mürin,
Wankri sõitu üle silla.