Nii kui kõrgelt kaljoliselt,
Künkalikult kalda kukult
Joa wahtus orgo woolab,
Wahtu purskab pilwe paksult,
Ojab weeta kohisedes
Udu kombel auramaie,
Lumiwalgel laenesida
Wirgul sõudel mere poole;
Nii kui rahe raske pilwe,
Wihmapilwe pikse paisul
Päikese palgesida
Halli kate alla matab,
Maada tõmmo kuube katab:
Nõnda mustad waeno=poead
Metsa paksust wälja murdwad,
Rändawada Kalewida,
Koormakandjat kangeliko
Kiuselikult kimbutama.
Kui sa weristatud karo,
Matso saanud metsalista
Nägid jahi näpistusel,
Surma piina pigistusel
Küti peäle langemaie:
Siis sa wõid ehk, wennikene!
Omas mõtes poolikulla,
Wõid ehk mõtes weerendikul
Asja kuju awaldada:
Kuida kuningliko Kalew,
Kangelase poeokene
Nurjatumail’ nuhtlust annab,
Waenomeeste nahka pargib. 
      Tõtame siis ärksal silmal,
Kuulelikul kõrwadelle
Kalewide teedekäiki
Pikemalta waatamaie. 
      Tüki aega rändas tema,
Laua koorem õla nukul,
Weike meesi kaelakotis:
Takistamata edasi.
Weike uinus warjo urkas,
Leiwakotis magamaie.
Kalew tõmbas mööda minnes
Metsast ühe männikese,
Mis ei olnud kõige suurem,
Ega olnud kõige wähäm.
Murdis ladwaotsa maaha
Matkes oksakesed küllest
Wäänas pudu jured ära:
Siisap näitas kepi pikus
Kümne sülla wääraline.
Kalewi poeg wõtis wembla
Tugewalle kääle toeksa;
Misga metsa koerokesi,
Kuskujaida kutsikaida
Teelta ärapillutada. 
      Enne weiket widewiko
Jõudis Kalewide poega
Senna kohta käidanessa,
Kuhu iljem aea päiwil
Tarakwere mõisa piired
Maada kohta omastanud.
Pakso pime laane metsa
Katsi Kalewide päiwil
Tarakwere rajasida. 
      Waata! paksust metsast murdwad
Rutuste kui ambo=noolid
Kolm meest kiuste lagedalle;
Soolasortsilase poead,
Tulehargi abimeehed;
Keda isa kihutanud
Kalewille walo andma.
Meehed kiskusiwad puida
Maasta üles juuredega:
Misga Kalewille malka,
Tulisemat leili lõhna
Kolmekeste wirotawad.
Kahel sortsilase poeal
Olid pika pioga piitsad
Wibo wiisil üle õla
Ripakille kokoseotud.
Warred jooksid selja taga,
Peude nöörid einde üle;
Peode otsas ripusiwad
Nupu kombel weskiwid!
Nende malgad pillutasid
Mõnda wopsu Kalewille. 
      Kalewide poega püab
Tühjast tuulest tõusnud riido
Sõna suigul lõpetada;
Hakab sõudsawaida sõnu,
Parajaida pajatama:
“Kui ma muido mõega seltsis,
Kalli raua kaasandusel
Teeda mööda olin käimas,
Siis ei saanud teieseugust
Ial mino silma nähtä.
Põesa pimedamas warjus
Seisite kui wähid urkas,
Mutid mulla kate alla!
Kust ei ükski usaldanud
Pääwa paistel’ jalga tua.
Toho! nurjatumad loomad!
Widewiko wilodusel,
Ämäriko ämardusel,
Õhto õlma kate alla
Rändab muido wana Tühi,
Põrgo lita poegadega!
Argapüksil jänessida
Tormab üksi meehe peäle,
Kellele ei mõeka käässa,
Ega muido sõariista
Keha warjamise tarwis.
Wanad naised kolmekeste
Lähwad auusa meehe wasto,
Ühe wasto wõitlemaie!
Muido wanast wõetud kombel
Ika meeste mässudella, –
Olgo wõitlemise mängiks,
Wai ehk waeno möllamisel:
Mees aga tapleb meehe wasto!” 
      Aga soolasortsi poead,
Metsaliste kaswandikud,
Susilaste sugulased:
Lasid wopsud walosamalt,
Malga matsud paksemalta
Kalewi selga sadada.
Üks neist piitsameestest oli
Pika piitsa peude nupu
Kogemata kukutanud
Kalewide kulmo peäle.
“Pikalt ilult tõuseb pilli,
Ega siin ei ole nalja!”
Mõtles Kalewide poega;
Hakas kepi keeritama,
Männi udja mängitama,
Poiste päähe kukutama!
Wana abras männi wemmal
Kadus kilduks käte wahel,
Lõhke killud lendsid tuulde.
Kalew wõtis laudasida
Üksikulta õle peälta,
Hakas meehi wirutama.
Igal kibedamal wopsul
Lõhkus tema wõetud laua
Meeste selga puruksa!
Tema wõtis teisi laudo
Toodud koormast kurikaksa,
Waenlasi wirotelles.
Wõtis laudo rohkel korral
Rosin tosina järgile,
Misga walosaste salwas,
Sortsi poegi soomustelles.
Õlal kantud laua koorem
Kipus otsa lõpemaie.
Ika julgemalta tung’sid
Waenomehed ligemalle,
Kipusiwad kere peäle
Kangelasel langemaie,
Tegid pussi Kalewille.
Waat’! seäl hüüdis õigel aeal
Paksust põesastiko warjust
Pirisew peene heäleke:
“Serwi, serwi! Kalewi poeg!” 
      Kalewide poega mõistis
Põesast tulnud sõbra sõna;
Tõtas silmapilgul täitma
Õnneliko õpetusta.
Käänas laua sõrwitie,
Laskis terawada sõrwa
Walosaste kukutelles
Waenomeeste kaela peäle;
Kes siis pako põgenesid,
Hundi pillil hulgudessa! 
      Sortsilase sõnatusel,
Nõia=rohte suitsetusel
Pääwa paistel wihmasadul
Nõia sauna wihtlemisel:
Olid mehed karastatud,
Kered kõwaks teritatud,
Hoobi wasto waljustatud.
Muido oleks Kalewide,
Kuningliko kangelane
Nende elo lühendanud. 
      Kalewi poeg, kangelane,
Puhkas tüli lõpetusel
Wähä aega wäsimusta.
Siis ta nõnda küsitelles
Põesastiko pajatelles:
“Kes sa, wõeras wennikene!
Peeneheälik sõbrakene,
Hüwa nõuu mull’ soowitasid,
Põesa warjult pajatasid?”
Pir      iheälik meehikene
Mõistis jutu, kostis wasto:
“Mina ise, weike siili,
Olin nõuude nikutaja,
Targa sõna sünnitaja.”
“      Kalewi poeg hüüdis wasto,
Pajatelles põsastiko:
“Noh, siis astu, wennikene,
Põesa peidust lagedalle!
Lase sõbra silmakesta,
Lahket nägoda mind näha,
Palgeid tänul paitada?” 
      Siili mõistis kostis wasto,
Peenel heälil pajatelles:
“Wõi ei tulla waene warjult
Widewiko wiludussa,
Kastemärja muro peäle.
Wanaisa unustanud
Elajaide loomustusel:
Mulle anda warjo kuube,
Mateliko kasukada.
Kui ma wääti meehikene
Soeast sambla pesakesest
Pisut lähän lagedalle:
Kipub külma näpistama,
Wilo õhk mind wigastama.” 
      Kalewide poega kostis:
“Kuule, wennikene siili!
Astu pesast lagedalle?
Külap katsun warjo kuube,
Kasukada sulle nõuda.” 
      “Seäl siis puges põesastikust,
Sambla sängist siilikene.
Lagedalle astus wälja
Weike alasti meehikene;
Külma kärssis küürotie
Üle keha wabisedes. 
      Kalewi poeg pajatama:
“Sina andsid, siilikene!
Hääda nõuu mull õigel aeal,
Käskisid mind lauda sõrwi
Waenlase kaela peale
Osawalta kukutada;
Misa ma sedamaida tegin.
Hüwa abi kohe nägin.
Sulle täno tunnistuseks,
Hää tego mälestuseks
Tahan mina [sulle – kustutatud] kingituseks
Tüki oma kasokasta
Keha kateks kohe anda.
Sest sull’ kaswab warjokuube,
Okasrikas kasokas:
Misga wistist mesikäpa
Pesasta saad peletama.
Pajatelles wõtis tema
Tüki kasoka õlmasta,
Wiskas lapi siili käte.
Täno andes mässis siili
Oma paljast kehakesta
Saadud naha tüki sisse.
Nahatükikene kitsas:
Katis siilikesel selga,
Katis kinni külgesida,
Pikemalt ei ulatanud;
Kõht ja jalad jäiwad ilma
Okalista warjo rüüdi.
Nõnda sündis siili selga
Okaline warjo kuube. 
      Uue kasokaga siili
Tõtas jälle sambla sängi.
Kalewide poega hakas
Ööseks aset toimetama,
Kus ta keha sirutelles
Wäsimusest wälja puhkaks.
Wirtsus tüma weesiraba
Piiras kohta ümberringi;
Ega olnud kuiwikuda,
Kuhu aset walmistada.
Tema kandis kaugemalta
Liiwakulta kuiwa liiwa,
Puistas koko hunnikusse
Seädis sängi seäduselle.
Tarakwere mõisa piiril
Seisab Kalewide sängi
Tänapääwal nähtawalla.
Peaksid sina, poeokene!
Senna kohta juhtumaie:
Mine sängi waatamaie,
Mis sull sündind asjalugu
Awalikult ülesnäitab. 
      Kalewide poega tahtis
Õhtul enne magamista
Natukene suurust wõta:
Keha rammo karastuseks,
Liikme wõimo lisanduseks.
Kui ta käpa koti pistes
Leiwakaku tahtis wõta,
Wõta särwe karbikesta:
Puutus käsi kogemata,
Külmaks läinud meehe külge.
Meehikene magas kotis
Rahulist’, kui tüli tõusis
Sortsilaste poegadega.
Sortsilaiste walus soomus,
Nende waljud wembla wopsud
Olid meehe tuimaks teinud,
Olid unest pikemada
Lausa surma suigu loonud [teinud – kustutatud]
Et ei liikmeid liigutanud,
Ega saba siputanud.
Wana surma waikne wari
Paistis meehe palgedesta,
Hiilguseta silmaterast,
Laiast suu awandusest:
Kus ei enam maigotusi,
Ega hinge auramista. 
      Kalewipoeg wõtis sõna,
Hakas nõnda pajatama:
“Oh, sa weike meehikene,
Külmaks angund wäätikene!
Lootsid warjolista paika,
Kaitselike urkakesta
Mino sõbrusesta leida.
Aga kogemata tabas
Wiletsus sind peido urkas.
Pistsin sinda koti sopa,
Tee moona keskeella,
Mõtlin, et seäl toido nälga,
Ega leiwa kitsikusta
Sull’ ei pidand tulemaie.
Sortsi poege pakitused,
Kurjad peäle kipumised:
Suigutasid mõtesida,
Ajasiwad aro päästa,
Oido mulle kamberista,
Sest sind kotis unustasin!
Nende mõrtsolikod malgad,
Misga koti rabasiwad,
Meehikesta tabasiwad!
Kes wõis kogemata juhtu,
Õnnetusta etteteäda?” 
      Siis ta kaewas kangel käsil
Sügawada hauakesta;
Matis weike meehikese
Külmaks angund kerekese
Haua sängi puhkamaie,
Pika unda uinomaie.
Katis kalmo sambladega
Pealta siledaste kinni:
Pani põesa sinikaida,
Teise põesa murakaida,
Kolmandama jõhwikaida
Kalmo peäle kaswamaie. 
      Peale seda wõtis tema
Natukene õhto einet;
Ja kui toito kõhto täitnud,
Keha wõimo karastanud:
Sirutas ta liikmesida
Sängi sülle lamaskille,
Tahtis pääwa wäsimusta
Kaste wilul jahutada. 
      Uni kukus kulmo peäle,
Langes silmalaugudelle,
Wõtis kinni keha wõimo,
Wangistelles liikmesida;
Aga waimo, elawada,
Unewöö ei wõrgutanud,
Ega kütke kinnitanud.
Unenäo petis peegel
Ilmutelles kujusida
Waimo silma wärawille.
Eilseid ilmund lugusida
Unenäola uuendati,
Petis kangaks kudutie. 
      Sortsi poegelaste tüli
Õhto widewiko wilul,
Ärkas jälle elawaksa,
Tõusis jälle tegewaksa.
Nende wemmeldatud wopsud
Wihastasid magajada,
Panid südant paisomaie.
Teine lugu lustiline
Näitas unes weiket meesta,
Kuida wilets metsa talus
Watsatuule sunnitusel
Nii kui kangro kudspooli
Ühest seinast teise lendis.
Kolmas unenägo näitas:
Kalli mõega kadumista;
Kuida sortsi warga wiisil,
Rööwli küüsil mõeka kannud.
Mõega laulud Kääpa jõesta,
Heälitsused laenetesta
Tulid unenäo sünnil
Kalewide mõte ette. 
      Jätame siin unewaled,
Kalewide petis pildid,
Rutame tõe radadelle,
Juhtund asja jälgedelle;
Lähme lugu waatamaie:
Mis seäl magamise aeal
Sängi juures sündisiwad. 
      Kalewide wäsind keha
Polnud poolta tundi aega
Une kaisus kuldast raho,
Tugewuse toetusta
Õnnelikult osaks saanud:
Kui üks kiuslik kurja selli
Tema sängi ette astus.
Peipse soolasortsilane,
Kes ei ärksat Kalewida
Lahti silmil jõudnud wõita:
Püüdis unewõrgutusel
Kangelasta kimbutada.
Tema pani sortsi soolal
Sõnaltatud unerohto
Magajalle pää alla:
Misga pikad unepaelad,
Raske suigo sidemeda
Kangelasta kütkendasid.
Kui ta seda tempo teinud,
Põgenes ta ise pako. 
      Ööda jõudis, päike tõusis,
Päike weeres, õhto sõudis
Uuest ööda sünnitama:
Korda mööda wahetusel
Wanaisa seädusella.
Aga Kalewide poega
Magas sängis liikumata. 
      Wirust olid Willandisse
Kiiruskäsokandjad tulnud
Keda Alewide sõber
Kalewide käsko mööda
Peipse randa juhatanud.
Aga kiiruskäsokandjad
Polnud kuningada leidnud. 
      Ööda jõudis, päike tõusis,
Päike weeris, õhto sõudis
Uuest ööda sünnitama:
Korda mööda wahetusel
Wanaisa seädusella.
Pääwad kaswid nädalaksa,
Nädalaks ööd wenisiwad:
Aga Kalewide poega
Magas sängis liikumata. 
      Kena suwe ilo=pääwa
Kutsus rahwast kaugelt koko:
Taara määle rõemopido
Seätud kombel pidamaie.
Laewad tulid Ema laentel
Peipse rannast Taara määle:
Aga kallist kuningada,
Kanget Kalewide poega
Polnud tulijade hulgas. 
      Ööda jõudis, päike tõusis,
Päike weeres, õhto sõudis
Uuest ööda sünnitama:
Korda mööda wahetusel
Wanaisa seädusella:
Pääwad kaswasiwad kuuksa,
Kuuks wenis ööde pikus:
Aga Kalewide poega
Magas sängis liikumata. 
      Juba suwe õilme ilo
Närtsis poolil nurmedella,
Kui üks petis pildikene
Unenäo peegelista
Kalewi poega äratas.
Unenägo näitas kuju:
Kuida uuta mõeka tehti,
Paremada painotati,
Walusamat walmistati.
Ega teinud seda mõeka
Soome sepa, raudakäpa,
Wana kadund isa lelle
Tahmastanud poegadega.
Mõeka tauti waikses koeas,
Sügawal maa sisikonnas,
Peitelikus kaljo pesas. 
      Kesket ilma seisis mägi,
Seisis kõrge kaljoküngas,
Mis ei olnud kõige kõrgem,
Kõige madalam ka mite
Mää arja raja jooksis
Natukene pilwist kõrgem;
Mää sõrwad sõelusiwad
Pilwe rünkaid parajalta.
Mää alla sügawassa,
Kaljo peiteliko põue
Olid Ilmarise poead,
Salasepad, kangelased,
Maa=alused meehikesed
Sepiskoda ehitanud,
Alasida asutanud.
Kus peal nemad ööd ja pääwad
Salatöösi toimetasid;
Sepasellid seitsmekeste
Tagusiwad arorauast
Mõnusamat mõegatera,
Tugewamat surmariista.
Teraksesta wasarada
Olid tagujatel käässa,
Kuldsed warred wasaraila;
Pihid hõbedasta pihus,
Misga tulist rauda peeti
Lõetsa otsal pehmitati,
Wasara all wangutati.
Tarka sepa meister ise,
Taara poega Ilmarine
Istus kõrgel kuldsel istmel;
Wahtis kõrge kulmo alta
Noorusella nugissilmal
Sellikeste töötamista:
Kuhu wopsu wopsutasid,
Wasaraga waotasid. 
      Waat’! seäl astub argal sammul
Kahwatanud meehe kuju, [wari – kustutatud]
Mis kui walmis koolja wari,
Üle läwe sepiskota.
Teretates kerkis laka,
Tõusis kaape lotikene:
Pää jäi paigalt liikumata.
Were wermed katsid kaela,
Were riismed riidesida.
Wõeras meesi tõstis jutu,
Pikil sõnul pajatelles:
“Ärge tehke kallist terast,
Raiskage kallista rauda
Mõegaks mite Kalewille!
Tema tormaw tugew käsi,
Wihatujul roidund mõistus:
Oska ial wahet teha
Sõbrale ehk waenlaselle.
Tema tapab mõega meistri,
Surmab mõega sünnitaja.
Mino isa tegi mõega,
Meie poead kolmekeste
Töötasime isal abiks
Seitse aastat seisamata
Kallis Kalewide mõeka,
Terariista esimesta.
Mis meil palgaks paisatie,
Töö waewaks wisatie?
Mina sepa wanem poega,
Soome sepa parem käsi,
Isa osawam abimees:
Pidin pääda kautamaie
Noorta elo jätamaie. –
Seda saime tööde palgaks,
Mõega lunastuse hinnaks!”
””Waleliko!”” tahtis Kalew
Jutumeehe wasto hüüda,
Tahtis rutust wahel minna
Asjalugu seletama;
Aga wana Tühja poega,
Luupainja piinas keha,
Köitis liikmed kammitsasse.
Niikui raskem kaljorüngas
Lamas tema rindadella.
Kül ta püüdis kõigest wäästa
Piinaja käest ennast peästa;
Higi woolas piki otsa,
Ojas rohkest keha mööda:
Wõind ei liikmeid liigutada,
Ega sõna suusta saada.
Tema wõtis jõudo koko,
Raputas kui tahaks maada
Üsna pihuks pillutada!
Ja kui tuule oogo kohin
Marul merelaeneid murrab,
Kärgatawa Pikse mürin
Muropinda kõigutamas –
Kisendas ta: “”Waleliko!””
Kargas püsti asemelta,
Kipus meesta karistama – – 
      Praego tõusew päikene,
Taewast punal palistamas:
Puistas udu pilwed pako,
Kahwatelles tähtä kujud,
Kaste hiilgas muropinnal,
Waikus warjas ümberringi
Öö rüpest tõusnud ilma!
Nüüdap märkas Kalewide
Kuida praego juhtund lugu
Petis unenägo olnud;
Siiski sest ei saanud aro:
Et ta seitse nädalada
Sängis oli suigutanud.
Magamise mälestuseks,
Pika une tõdenduseks,
Pani pärast põlwe rahwas
Seitsmemagajate pääwa
Tähtraamatusse ülesse. – 
      Kalew tõusis istukille,
Ajas jalad sängist wälja;
Wõtis pisut linnupetet,
Enne kui ta teele tõtas.
Puruks pekstud laua riismeist
Leidis wähä terweid laudo,
Mis ei pika käiki maksnud,
Wähämalt neid koeo kanda.
Sellepärast wõtis nõuuksa:
Teistkorda Pihkwa minna,
Laua weskilt laudo tooma.
Tõtas kiirel sammul teele
Rutul käigil rändamaie. 
      Kui nüüd Kalewide poeal,
Mingi wõeraliku asja,
Kogemata kiusatusta
Tutwal järwe teel ei tulnud:
Jääme seie seisatama,
Kunni tugew koormakandja
Tagasi saab tulemaie. 
      Alatskiwil tehtud sängi
wõtis Kalewide poega
Esimeseks öömajaks,
Kus ei Peipse sortsilasta,
Ega sortsi poegasida
Sellel korral polnud näha.
Teisel pääwal enne koito
Tõtas kangelase poega
Koeo poole minemaie.
Terakwere sängi kohta
Jätis tema tee kõrwa,
Sest et pikemada käiki
Täna soowis toimetada. 
      Õhtul widewiko aeal
Jõudis tema senna kohta
Kus nüüd Lua mõisi seisab.
Paiskas maha laua koorma;
Hakas sängi walmistama,
Nessis kaugelt liiwikulta
Mõne õlma täie liiwa,
Puistas koko hunnikusse,
Sündsa sängi seäduselle.
Wiimist sületäita tues
Warises õlma haugusta,
Seält kus siili kasukada,
Warjokuube oli saanud:
Natukene liiwa maaha.
Sellepärast sängi otsa
Ühelt poolt wilto jäänud. 
      Kes on Lua mõisa piiril
Kalewide sängi näinud:
Nägi kül ka hunnikuda
Õlmast warisenud liiwa,
Mis ei kaugel sängist eemal
Isekohal praego seisab:
Asja lugu awaldelles,
Juhtund tüki tõeks tehes. 
      Öö warjo õlma alla,
Kaste wilo karastusel
Puhkas Kalewide poega
Wintsund keha wäsimusta.
Taewast wastas ehatähte,
Waatasiwad teised tähäd
Raholiko magajada;
Kuu kahwatanud palge
Walwas suiguja sängila:
Kunni tõusew koido tera
Teda tuli äratama. 
      Kalew tõusis asemelta,
Hakas teele walmistama.
Kui ta linno=petet wõtes
Silmi pikemalt sirutas,
Kõikus kõrgel kuuse ladwas
Haraklindo lobisedes.
Kalew oskas linnokeelta
Sulgilaiste pajatusta; –
Haraklindo nõnda laulis:
“Ruta koeo, Kalewide!
Kus sind sõbrakeste seltsi
Pikil silmil ootamaies.
Soolasortsi sõlmitusel,
Unerohu uimastusel:
Magasid sa, wennikene!
Seitse pika nädalada,
Kunni toonaeile öösel
Natukene enne koito
Pika une paelust peäsid.” 
      Kirjolinno kuulutused
Tegid Kalewille kohko.
Tema wõtis laua koorma,
Hakas kiirest minemaie;
Laskis sammud sõudsamalta
Muropinnakesta mõeta. 
      Ilma=järwe kalda jõudes,
Mõtles kangelase poega:
“Miks ma loigokese pärast
Teeda peaksid kõwerdama,
Kallis aega kautama?
Kui ma Peipsest läbi peäsin:
Külap peasen mudalompist.
Õigem tee käib otsekohe,
Parem nina sihti mööda.” 
      Nende mõtedega tõstis
Tema jalga järwe,
Sammus weesiliko teeda
Ligi järwe keskuseni.
Seälep kipus sügaw weesi
Kaenlast üle kaela tõusma,
Kipus pääda katemaie,
Suuda kinni sulgumaie!
Kalewi poeg seisatille
Wõerast lugu waatamaie.
“Toho! loiko, mudalompi!”
Pajatelles Kalewide:
“Peipse puutus kannikani,
Kipus kellokesta kastma,
Sina kipud, häbemata!
Meehel kaenlaid, kaela kastma,
Ähwardelles pääda peitma!”
Pajatas ja pööras teelta
Tulnud jälgil tagasida.
Astus järwe kalda pääle,
Raputas märga rietest,
Puistas muda jalgadesta,
Keeras sammu kiirutie
Wiro poole weeremaie. 
      Päikese ägäw palaw
Kurnas raske koorma kandjat,
Raugastelles sammo sõudo;
Kahe pääwa pika käiki
Oli kangelase keha
Juba enne wäsitanud.
Sellepärast wõtis nõuuksa:
Süda pääwa palawusta
Leiba luuseks lõpetada.
Seäl kus taga Wägäwada
Maantee kahte aaru käänab,
Lagepaika tänapääwal
Silmal selgest kohta näitab:
Oli Kalewide poega
Puhkamise paika teinud.
Tema kiskus pilla=palla!
Suuri puida muropinnalt
Ladus puida lademesse,
Kõrge wirna kombel koko;
Langutas siis suure keha
Lademille puhkamaie,
Leiba luusse laskemaie. 
      Kui ta puhko toetand,
Wiitnud pääwa palawusta:
Siis ta wõtis laua koorma
Uuest õla nuka peäle,
Rühkis jälle rändamaie. 
      Äkitselta kallas tema
Teeda Endla järwe poole.
Järwelt jälle Põltsamaale. 
      Allaweerew päikene
Pikendelles warjusida,
Karastawa õhto wilo
Jahutas pääwa palawat:
Seal sai Kalewide poega
Pillistwere ligidalle,
Tänase Kabala kohta.
Seäl ta nägi koopa suusta
Pakso suitso tõusemaie,
Mis kui miilihaugo suitso
Mustas pilwes üles paisus.
Suitso lugemalle jõudes,
Nägi tema tule leeki
Koopa suusta kiirgamaie.
Raudse ahelate kütkes
Ripus tulel keedo katal,
Paras talgo leemepada.
Paea ümber istusiwad
Kükakille tule ääres
Kolm noorta meehe poega,
Tahmassilmil poisikesta;
Kes seäl tulda kohendasid,
Kulbil keeto liigutasid 
      Käigist wäsind Kalewide
Seisatelles koopa suussa.
Noored meehed tule ääres
Tahmassilmil poisikesed
Isekeskis irwitasid,
Imestelles tulijada:
Kes neil kehasta kui koormast
Üsna wõeratwärki näitis.
Kalew neilta küsimaie:
“Mida rooga, meehikesed
Teie kaunis katal keedab?” 
      Meehed mõistsid, kostsid wasto,
Tule paistelt pajatelles:
“Katalas keeb isa rooga
Tagorpäri taadi toito,
Wastaoksa eide leeme
Pöörapää piiga pudruke.
Keskel katlat karo maksa,
Põdra poea kopsokesed;
Põhjas kotka pesmuna
Walgelinno munakesed;
Noore hundi neero raswa,
Metsa kuldi külle raswa,
Mere hülge mao raswa:
Keemas katla kaane alla.
Sest saab Sarwik õhto serwet
Wanamoori einekesta,
Koera katla põhja laket,
Kassi kausi riismesida.
Pühkmed jääwad orjadelle
Kokokorjus kokkadelle.
Tüterid on ise=leiwal,
Neitsi koogil kolmekesta:
Mis on wanamoori teinud
Tuuslar’ tulel küpsetanud
Sortsi leegil soendanud;
Seält sai neitsikeste saia,
Salasuutäit sõsaraile.” – 
      Kalewi poega pajatas:
“Toho! tondi leemekokad!
Kesse ilmas imedamat,
Hullemada unesnäinud,
Kentsakamat ial kuulnud!
Weidramada leeme keeto
Wõind ei sortsi sobitada,
Tuuslar ial toimetada.” 
      Üks neist tahmasilmilistest
Mõistis jutu, kostis wasto:
“Sortsi leeme sobitused,
Tuuslaride tuule keedud,
Nõia joogi pruulitused,
Soowijate armo=õlled:
Neid kõik meie köögista,
Meie katlast päritie.” 
      Kalew kadus laua koorma
Õlalt maaha muro peale,
Koopa ette hunnikusse;
Astus tule ligemalle,
Küsitelles kokadelta:
“Kus te’ peremehe koda,
Leiwaisa kambrikene?
Koredamal koorokesel,
Koredamal kaunakesel:
Mõnekorra magus tuume,
Maitsew sile iwakene.” 
      Poisid näitsid naeratelles
Urgasteeda koopa põhja.
Rada weeres libamiste
Sügawalle maa sisse.
Kalewide poega hakas
Urgasteeda tallamaie;
Puges tüki küürakille,
Teise tüki käpakille.
Katlakokad hirwitasid
Koerahambil roomajada,
Lõkso minnes hiirekesta:
“Karo poeb kassi pesasse,
Lõwi langeb linno paelu!” 
      Kalewide poega tõtas
Urgasteeda tüdimata;
Ehk kül käiki küürakille,
Roomaskille raske oli.
Kaugelt kaswis walgus’kuma
Tema silma paistemaie.
Urgas paisus laiemaksa.
Aega mööda kõrgemaksa,
Kunni kõrge, laia koobas
Sirgel seljal laskis käia.
Lae külles ripus lampi,
Laia tuba walgustelles.
Taga seinas seisis ukse,
Mis kui suurem wärawada
Waatajalle silma paistis.
Ukse piida kõrwas seisid
Ämbrid kaksi kõrwistiko,
Igas ämbris ise märga,
Isewärki wedelada:
Üks oli märga piima karwa,
Teine tõmmo tõrwa karwa. 
      Toast tungis läbi ukse
Kiire woki mürinada,
Wokiwärtna wurinada
Kalewide poea kõrwa.
Tema kuulis piiga laulo
Koonla tagant kostemaie:
“Igawad on piiga pääwad,
Waesel neitsil woki taga,
Üksi kodo kamberissa:
Kui ei kosilasta tule
Armisilmal waatamaie.
Tuleks pääwa peiokene
Wangis piigat peästemaie;
Tuleks kuu kui kosilane
Neiokesta lunastama;
Tuleks tähta poisikene
Tuuwikesta tabamaie.
Igawad on piiga pääwad,
Waesel neitsil woki taga,
Üksi kodo kamberissa.” 
      Kalewi poeg püüdis usta
Tabast lahti kangotada,
Piida küllest painotada;
Aga kaljo tugewussel
Seisis ukse wankomata.
Tema püüdis oma heälta
Madalaksa muudendella:
Laulis lugu peteliko,
Teise kosjast kenadama,
Kolmandama kindlast uksest,
Mis ei luba tupa tulla. 
      Neio laulis kamberista
Kalewide laulo wasto:
“Õnne tunnil oled tulnud
Piigakesta püüdemaie;
Sarwik taat on kodund läinud,
Eite kooki küpsetamas,
Õde noorem ane karjas,
Lestajalga kaitsemaies;
Teine kulda küürimaies,
Hõbe asja haljastamas:
Mina üksi woki taga,
Koonla kütkes waene lapsi
Kulda lõnga kedramaies,
Hõbe eiet korotamas.
Kuule, kallis külaline!
Kasta käpa ämberisse,
Kusse tõmmokarwa märga,
Tugewuse sünnitaja:
Siis so käpal kaswab wõimo,
Rauda rammo rusikalle;
Misga käsi katkeb kaljud,
Lõhub rauda wärawaida,
Teraksesta tehtud uksed!
Kui peab rammo raugemaie,
Wõimus kätest wõerdumaie:
Pista käta teise ämbri,
Kusse piimakarwa märga,
Tugewuse kustutaja;
Muido hukab ülewägi,
Teeb kahjo kangus’ käsi.” 
      Kalewide täitis käsko,
Kuida piiga pajatanud,
Neitsi noori õpetanud.
Tundis kohe tugewusta
Käte liikmeis kaswamaie,
Pihopesas paisomaie.
Kui ta uksest kinni wõtis:
Põrkas ukse piitadega
Seina wahelt warisedes. 
      Nii kui Kalewide poega
Üle läwe jalga tõstes
Tuppa hakas astumaie:
Kargas neitsi piiga pillil
Kergel kannul woki tagant,
Pistis tulist putkamaie.
Kangelasta kartanessa,
Hakas neitsi nutemaie,
Aine keelil palumaie:
“Ära puutu, kange käpa!
Ära puutu neitsinasse:
Enne kui wõimo wähändad,
Käte teise ämbri kastad.” 
      Kalewi poeg pidas naeruks
Argeliko piiga kartust,
Noore neitsi kohkumista;
Mõtles: ega ellitelles
Käsi wõi ei kahjo teha.
Piigakene palus wasto:
“Ära tule, wennikene!
“Ära astu ligemalle:
Määratuks sind Taara loonud,
Tugewaks sind nõidus teinud.
Wist ehk oled Kalewide,
Kuulus kangelase poega,
Sulewide sugulane,
Alewide sõbra armsam?” 
      Küsitus jäi wastamata.
Kalewide mõted käisid
Teise teede radadella,
Kui ta tuba waadatessa,
Seina külles mõeka nägi.
Warna otsas ripusiwad
Kõrwistiko ridamise:
Esiteks üks witsakene,
Siis üks wana suwikübar,
Kolmandaks üks kallis mõeka.
Mõeka olid salasepad,
Maa=alused walmistanud.
Kalewide poega hakas
Mõeka nähäs pajatama:
“Siin on, mis ma unsesnägin,
Seepse mõeka mulle tehtud,
Salakoeas töötatud
Kadund mõega asemelle.” 
      Piiga wasto palumaie:
“Jäta mõeka Sarwikulle!
Wõta suwikübarada,
Wõta witsawäätikesta:
Need sind saawad põrgust peästma!
Mõeka wõid sa hõlpsalt saada,
Mõeka oskab sepa teha;
Aga seda kaapekesta
Nõia=witsa wädikesta
Wõi sa ial ilmas leida.
Kübaral on kümme wäge,
Witsal seitse saladusta
Imelikult sissepandud:
Misga sina soowimisi
Kergel kombel jõuad täita.
Kui sa kaape päähä paned
Witsakese käte wõtad:
Siis wõid asju, suuremaida,
Kergel kombel toimetada.” 
      Kalewide poega kostis:
“Külap suudan soowimisi
Oma tahtel tallitada,
Ilma sortsi kübarata,
Nõia witsa aitamata!
Tuuslaride tuulesõidud,
Sortsilaste solkimised,
Wana Tühja tembutused:
Sa ei meesta eksitama, 
Kangelase poega petma.” 
      Neitsi tahtis wastust anda,
Kui üks kogemata kobin
Taga kambris oli tõusnud. 
      Aga lõpetame lugu.
Külap teine järgemine
Sõuab meile sõnumeida:
Kuida asi pikemalta
Kalewille põrgus käinud.