Heledama eha=tähte!
Ämariko selgem silma!
Waata pilwe lauge pilust,
Taewa kõrge kulmo alta
Lauliko teeradadelle,
Kandelniko käigi peäle!
Waikselt waatas sino silma
Muiste põlwe muudendusi,
Waatas Taara tammikuida,
Hiie puida, ilosaida:
Haljendawas lehte ehtes,
Waatas Ema laente läiki
Päikese paistwal palgel
Kohisewat woode käiki
Talwe rinnalta wõerdudes.
Kül sa, kallis tähte tütar,
Taewa piiga peenikene!
Kül sa nägid künnimeesta,
Kuningliko Kalewida:
Wiro põldo winderiko,
Järwa põldo jänderiko
Kange käega kündemaie;
Kui ta kündis suured saared,
Kordas laiad lagedikud,
Soossa pilliroogustikud,
Mäged wagude wahele,
Künkad küürul põllo peäle,
Orud kõrge keskuselle.
Kül sa, kallis tähte piiga,
Kangelase kündi nägid. –
      Kui mull peaks ehk puudumaie
Laulikuie seautud sõnu,
Korutatud kulda kõnet,
Hõbe kedre lõngakesi:
Külap tähtä näitab teeda,
Taewatütar radasida.
Kui mull puudub siis weel sõnust:
Weel jäid koeo koti täied,
Ahjo peäle kinda täied,
Kirstu kingakanna täied.
Kui mul weel peaks puudumaie:
Külap korjan kanarpikust,
Nopin raatmaa rajadelta,
Riisun lisa rägastikust,
Kolletanud heina kulust,
Hädaliko kõrrekestest,
Aaran koko aganikust,
Kõlgastiko pühkmetesta.
      Pärast liisko heitemista,
Wendadesta lahkumista
Wõtis Kalewide poega
Walitsuse wõimust käte.
Wõtis käte adra sahad:
Auustelles adra tööda,
Põllomeehe põlwekesta.
Ja et sahameeste seisus
Ika rahopäiwil õitseks,
Sõakärast solkimata,
Waeno pillust puutumata:
Seeks on mõeka, mõnusada,
Kuningalle kangeks warjuks,
Tugiks tungijate wasto:
Igaskohas wäga tarwis.
Misga kurja karistada,
Waeno kurjust wähändada,
Salakurjust kahandada,
Riigi seädust kohendada.
      Kalewipoeg, mõeka puusas,
Sõasahka wöö wahel:
Seädis adra aisadelle,
Pani hobu adra ette,
Rakendas ruuna künnile;
Hakas sooda sahkamaie,
Kuiwa maada kündemaie,
Muropinda pööramaie.
Kündis põrmuks mulla pinna,
Segas kiwid sõmeraksa,
Segas sawi seemnekandjaks,
Põrmo idu imetajaks!
Kündis paigad põllomaaksa,
Wägawäksa wiljamaaksa,
Teised kohad karjamaaksa,
Muro maaksa, heinamaaksa.
Külwas soossa sinikaida,
Sambla sülle jõhwikaida,
Mätarüpe murakaida,
Mõnda paika mustikaida;
Kündis kohad metsa maaksa,
Laiad paigad laanemaaksa,
Külwas metsad kaswamaie,
Põesastikud paisomaie;
Kündis paigad lagedikuks,
Lustilikuks luusi=paigaks;
Kündis määd mängimaie,
Kingokesed kõikumaie;
Kündis orud, ajas arud,
Aasud, luhad haljendama.
Külwas määle maasikaida,
Põesa alla pohlakaida.
      Mitmes paigas paistab praego
Wägewa adra wagusi,
Kalewide künni jälgi;
Kitsad orud küngastega
Jookswad joonelt sihti mööda,
Piirates laiu lagedaid:
Mis on tuulest tasutellud,
Wihma weesta silitellud.
Selgemasta jäiwad jälged,
Adrasaha waokesed
Saadjärwe ligidalle,
Kus neid praego peitemata
Igamees wõib näha saada.
      Kalewipoeg, kangelane,
Kündis maada mõnda pääwa,
Kündis wara udu jälgil,
Kündis ilja kaste piiril,
Päikese ägäw palaw
Kurnas kallist ruunakesta,
Waewas adra wedajada,
Piinas künnimeehe pihta!
Hobo pidi parmo piina,
Kiilolase kutistusta
Töökallal kannatama,
Meehikene jäno häda.
      Ühel lõunal paistis päike
Ägedama hiilgusega;
Palaw hakas pakitama,
Kipus lojust lõpetama.
Kalewipoeg peästis hobu,
Roomakütkest ruunakese,
Köitis jalad kammitsasse,
Et ei hobu kaugel’ jookseks;
Heitis ise külle peale
Wäsind keha karastama,
Wintsund liikmeid wenitama.
      Pajatatud puhkamine
Juhtus sinna koha ligi,
Kuhu pärast põlwe rahwas
Ristiusu õpetusel
Kirikuda ehitanud,
Mis nad Munga usu aeal
Püha Katarina nime
Mälestuseks ristitanud.
Ranna=Wiro rajadella
Seisab kirik tänapääwal:
Kadrina kirikuks nimetud.
Wersta kaks ehk kirikusta
Seisab kõrge mäe ääres
Üksik talo perekene,
Kus üks kaunis kirssi kopel
Enne rohket rahasaaki
Peremeehe kukru kandis;
Seda kuulsat kirssi talo
Mää=otsaks kutsutakse.
Mõned waod perest eemal
On üks kaunis kõrge mägi,
Keda rahwas tänapääwal
Linna=määks on nimetanud.
Wanast mäge kutsutakse
Kalewi pää asemeks.
Sügaw hauk mäearja sõrwas
Tänapääwal selgest nähtaw:
Seda hauko sünnitanud
Kalewipoea wäsind pää,
Mis ta magamise aeal
Wasto mäge toetanud.
Kalewide wäsind pääda
Sundis ägäw pääwa palaw
Wäga kangest higitsema;
Maapinda imes higi,
Wäsind keha auro weeta
Rohkel kombel oma rüppe.
Higist imetatud mägi
Paisotelles salapõues
Hallika wee soonekesi;
Kellest mõned meie päiwil
Weeta määsta imitsewad:
Kallist karastawat märga,
Misga kuiwa keelta kastes
Kohe keha rammo kosob,
Kidur lapse kaso leiab,
Põdur häda põlwest peäseb,
Tume silm saab seletusta.
Weel on ise imewägi,
Kosuw rammo Kalewista;
Kes kord seda weeta maitsend
Suwe pääwa palawussel:
Tunneb uuta elu rammo
Liikmetesse siginema,
Tunneb rohket elo wõemo
Südamesse sündimaie!
Neio palge paisub puha,
Kestawam kui Maarja puna!
Maarja puna kestab aasta:
Kalewide läte puna
Kestab elo otsadani.
      Seal kus praego Jõepere
Mõisa piiril Aroküla
Talopered asunewad:
Oli ennemuiste päiwil
Pime laane metsa kaswand,
Mis jo enne Kalewide
Kündemiste haljendanud
Wanaisa warjo alla.
Suures muiste laane metsas
Sigis paljo kiskijaida,
Wereahneid elajaida;
Hulgakaupa huntisida,
Karjakaupa karosida,
Rohkest reinowadereida.
Näljatsete nuuskrud koonud,
Pikasaba peened ninad
Olid hobu haisotanud,
Magusada auro tunnud.
Tulid wälja waatamaie,
Laane ääre luurimaie:
Kas ei wärsket weristada
Hammastelle aeawiiteks
Lagedalt ei oleks leida.
Kalewide kallis ruuna
Hüpas jalad kammitsassa
Tüki teeda põgenedes.
Aga kammits keelas kiirust,
Side sulgus hobo wõimo,
Wäsimusses rauges rammo.
Ruuna rabas metsalisi
Hulgakaupa kabja alla;
Aga uued kiskja karjad
Laanest wälja paisatie,
Mis kui mesilaste pere
Hobo elo peäle käisid:
Kunni wiimaks wäsimusses
Ruunakese rammo lõpes,
Ratso kiskijate käte
Koledasse surma kurnas.
Senna lõpes kallis lojus,
Kalewi poea hobune.
      Tahaksid sa, poeokene!
Mää otsa peres praego
Aroküla poole minna:
Siis sa wõiksid omal silmal
Sündind asja lugu näha.
Kül sa waatad mõnda wersta,
Mõnda pika penikoorma
Isewärkisi rünkaid,
Kaewandiko haukusida,
Mis kui ridanesse pandud
Ühetasa kaugusella:
Tükalt üle lagedaida,
Tükalt läbi metsa jookswad.
Waata! seda rünka rida,
Kaunist kaewandiko hulka
Tegi Kalewi hobune,
Kammitsjalul ratsokene.
Rahwas kutsub praego rünkaid:
Kalewi poea hobuse
Kammitsjalge jälgedeksa.
Ehk kül wähä wanemaida
Meie päiwil asja lugu
Pikemalta seletawad.
      Kalew ruuna kammitsjäljed
Ulatawad kaugeella,
Porkoni mõisa rajadel,
Siimona kihelkonnas.
Leiad sa jälgi laiulta.
Kammitskütkes ratsokene
Ladus metsaliste tungil
Kunni kohta wasto tuli:
Mis Laiwereks kutsutakse,
Sest et seie hobu lõpes
Metsaliste woli alla.
Weri woolas walosaste,
Katis maada kaugeelta,
Laialiliste lagedaida:
Sellepärast kohal nimeks
Laiwere praego jäänud.
Natuke maad eemal seisab
Kaunis mää kingokene:
Maksa mägi nimetatud,
Se on hobu maksast tõusnud,
Mis ei huntid jõudnud süa.
Aroküla ligidalla
Natuke maad jälgedesta
Eemal seisab kitsas orgus
Kaunis raba sookene:
Senna ruuna sisikonnad
Pärast murdmist metsalised
Olid koko wedanud.
Sisikonna rohke raba
Aega mööda mädanenud
Oli orgo sooksa moondand.
Kuhu muidokont ehk jäänud:
Senna kaswis künkakene,
Mis weel tänapääwal nähtaw.
      Kalewi poeg, kangelane,
Ärkas enne õhtut unest,
Wilistelles ratsokesta.
Ja kui ruunake ei tulnud:
Tõtas Kalew otsimaie
Mööda hobu jälgesida,
Kunni tema kohta leidis,
Kus ta hobu otsa saanud.
Kalew leidis hobu nahka,
Leidis hobo raswa riismeid,
Leidis laia were oja,
Leidis maksa, leidis kondid.
Tema wõtis ratso naha
Kadund looma mälestuseks.
Aga wihas paisund süda
Sütis meehel põlemaie
Hobo mõrtsikade peäle.
Seäl ta nõnda pajatelles,
Kurja suuga sajatelles:
“Seisa waiki! tuule tuhing!
Ole waiki! metsakohin!
Laane ladwad seiske rahul,
Seiske rahul liikumata!
Kunni ma sõnad sajatan
Ratso mõrtsokate kaela,
Hobo kiskujate kohta:
Saago, saago, ma sajatan,
Saago te’ sugu nälgama.
Rahwas teida wihkamaie,
Werewaeno alla wiima!”
      Siis ta wõtis mõeka käte,
Sõasahka pihudessa;
Tungis taha laanemetsa,
Pimedasse rägastiko
Hundi pesi otsimaie,
Kiskja poegi püüdemaie.
Mis tal metsas wasto juhtus:
Silmapilgul surma leidis.
Juba katsid karjakaupa
Surnud kiskjad metsa pakso,
Weri wärwis sammeleida,
Wärwis muro punaseksa.
Päike oli alla weerend,
Pime katis kohad kinni,
Peästis kiskjad kiusajalta,
Muido oleks sugu lõpend.
      Tööst ja wihast wäsitanud,
Rutas Kalewide poega
Laanest wälja lagedalle,
Öö aset otsimaie.
Lahutas seal hobo nahka
Waiba kombel muro peäle;
Sirutelles selikille
Kalli ruuna naha peäle,
Wäsind wõimo karastama,
Tülpind rammo toetama.
      Kohta wõid sa, poeokene!
Tänapääwal selgest näha:
Aroküla ligi seisab
Praego hobo naha ase,
Mis üks kaunis laia lage,
Ratso suurust awandelleb.
     Enne weel kui Kalewille
Laugud saiwad langemaie,
Nahka silmil weeremaie:
Kihutelles kiirul sammul,
Lõetsutelles lenno käigil
Senna sõnumede=kandja,
Kurjalugu kuulutaja,
Keda Wiro ranna wanem
Kalewi poeale saatnud.
Sõnumedekandja sahkas
Kuningalle kuulutelles:
Kuida salakuulikuida
Wiro randa weeretatud,
Maada läbi nuuskimaie,
Asjalugu luurimaie,
Sala teesi otsimaie:
Mis peäl sõda sõudemaie,
Waeno wägi rändamaie
Wiro maale wõiksid tulla,
Järwa maale järgil minna
Rahwa raho rikumaie,
Õnne põlwe puistamaie.
Pika jutu lõpetuasel
Käsokandja pajatelles:
      “Kuningas, Kalewi poeg!
Meil lääb lugu kibedaksa,
Asi wäga wiletsaksa!
Kõrgelsaarel seiswad laewad,
Tütarsaarel teised laewad,
Laewassaarel laiad paadid:
Mis kõik sõalaisi täide,
Wäge toowad Toolse randa,
Tapja karja Kaljoranda,
Mõrtsokaida Maho randa.
Naised nutwad nurkatessa,
Tütarlapsed tänawassa,
Wanaraugad küla wainul
Lapsed laial lepikutes,
Karjahoidjad kaasikutes!
Pisarpilul silmalaugu
Seisab unekatest leske.
Noored meehed seiswad norkus,
Surma kartes kahwatanud;
Kartus kurnab meeste kangust,
Ehmatus emade poegi!
Kes neilt sõuab sõdanesse
Warjuks waeno wäe wasto,
Tugiseinaks teiste ette?
Kes neist naisi warjamaie,
Lapsokesi kaitsemaie,
Raukasida hoidemaie,
Lähab waeno wiha eesta?
Mõeka murrab mõnusamad
Taper tapab tulisemad,
Oda hukab suured hulgad,
Ambo nool ei anna armo.
Ja mis waenlased ei tapa,
Seda tapab tulukene,
Wiletsuse raske witsa.
Warga käsi jätab warna,
Rasket kiwi weete=woola:
Tuli ei jäta kedagi,
Wiletsus teeb wiimsel otsa.”
      “Toho! tondi kuulutaja!”
Hüüdis Kalewide poega:
“Kesse imedamat kuulnud,
Hullemada ilmas näinud,
Naisterahwa karistajad –
Ehmatus ja ettekartus
Hakan wiro meeste kaela!
Meehed seisko rauda seinal,
Seisko kaljo müüri kombel
Isa maade piiril warjuks,
Tugiks waeno tungi wasto!
Tehko lastel’ warjo waipa,
Raukadelle raho sõba,
Naisteelle kaitse kuube,
Peido urkaid piigadelle.
Lähäb kitsik kibedamaks,
Waeno wiha kärädamaks:
Siis ma tahan api tulla.
Wõta leiba, wäsind wõeras!
Wõta märga keele kasteks;
Seäl mull seisab leiwamärssi,
Seisab märga lähkerissa:
Täida kõhto, käsokandja!
Ja siis heida puhkamaie.
Silm mull kipub unesunnil
Juba koko waomaie.”
      Kalewide poega käänas
Keha teise külle peäle;
Tahtis nahka silmil’ lasta,
Une õlma laugudella,
Tahtis töösta wintsund keha
Kaste wilul karastada,
Natukene puhkadella.
Enne kui uni silmile
Warjo waipa jõudis andma,
Unenägo näitamaie,
Petiskuju kudumaie:
Astus juba teine wõeras
Kõikwal sammul tema ette;
Kes kui tuulest tuisatellud,
Pilwest maaha paisatellud,
Äkiliste senna jõudis.
      Kalew küsis kärgatelles:
“Noh, kas täna tants ei lõpe?
Kas on täna kõigil käiki,
Tühja asja tallitusi.”
Wai kas ettewõetud arul,
Ühemeelelisel mõtel
Täna kiuste mino oeale:
Igalühel lusti käia?
Et mull unda laugudelle
Sugugi ei tohi tulla?
Küllalt keha wäsitasin
Kündamista toimetelles;
Küllalt meelta pahandasin
Hüwa hobo lõpu pärast;
Metsaliste jahti wiitis
Aega ilja õhto peäle;
Wiimaks tuli Wiro rannast
Kurja sõnumeide tooja
Mulle meelt weel raskendama;
Sellepärast soowin puhko
Raho kaiso uino jääda.
Tule homme hommikulla:
Siis ma kuulan sino jutu.”
      Lahke näoga wanarauka
Seisis sõnallausumata,
Senni kui Kalewi poega
Pajatusta lõpetanud,
Sõnaldusta sõlmitanud.
Nüüd ta tõstis kõnekoormad,
Kulda sõnad keele peäle,
Alustas jutu jalule,
Sõna sõudsa järgedelle:
      “Poeokene, noor! ma palun:
Ära pane mitte pahaks,
Ega wõta wihastuseks,
Mis ma sulle kuulutama
Täna õhtul olen tulnud.
Armosunnil sino wasto
Olen pika teeda käinud.
Mino ligidusest leiad
Sina keha karastusta,
Kurwa meele jahutusta,
Tuska meele tuulutusta:
Paremast kui suigo sülest,
Une uinotawast rüpest.
Mina sulle ei te waewa,
Ega pikenda piina;
Sõbra sõudel tulin seie,
Tõtasin sind teretama.
Tunnen sind jo lapse põlwest
Ehk sa mind kül weel ei näinud:
Noorem Kalewide wõsu,
Linda kantud poeokene!
Sino sugu on mull tutaw,
Sino elokäik mull teädaw. – –
      “Rõemsa südamega nägin
Sino künnil tehtud tego,
Sino sahkel sõutut kaso:
Mis sa inimeste õnneks,
Riigi alamate kasuks
Kange kääga toimetanud.
Tuule=oog saab oole kiitma,
Laene teisel’ laenel’ laulma:
Tulew päiwil muro ilo,
Lehtis metsa haljendusta,
Õilme puie puhkemista,
Nurmel suits’wad õilme tolmo,
Wiljapäide rohket woodo!
Hobo lõpes adra aisust,
Ratso rooma rakendusest:
Sest jäi poolel põllo tööda,
Tük jäi Arjus kündemata,
Läänes teine kordamata; –
Seäl saab aganiko abi,
Kõlgastiko kerge koti
Tulew päiwil lapsi toitma. –
Ja et sino künni waewa,
Palawuse piina higi
Jääks ei ilma õnnistusta:
Sellepärast tulin ise
Tehtud tööda waatamaie,
Asja korral toimetama;
Puhusin õhko, elawat,
Sigitawat elo wõimo,
Woodawada rammokesta
Sino künntud wagudesse,
Adrasaha armidesse:
Et neist aega mööda kosuks
Inimestel põllo maada,
Heina=aru, karjamaada
Kodolojustelle toiduks.
Inimeste tööde higi,
Waewamine, murekande
Saa ei kaua kuskil kestma,
Pikalt ial wältamaie:
Kui ei jumaliko abi,
Ülemaida õnnistusi
Taewast tule aitamaie.
Hüwad anded jagatakse
Inimestel ülewalta
Üksnes Taara tarkust mööda.
      “Ehk kül sina mind ei tunne,
Ega surelikud silmad
Tännini mind ole näinud:
Siiski olen wana tutaw,
Rahwal igas kohas teädaw,
Pühitsetud mitmes paigas.
Wanaisa algmist loodud
Suremata poegi seltsist
Olen mina esimene.
Kodo on mull Taara koeas,
Maa peäl tallituste rajad,
Toimetuste laiad piired.
Tõpra karja sigidused,
Linno püüdid, kala saagid,
Wiljawoodud, tuulekäigid,
Kurjad maro möllamised;
Ilmokeste muudemised:
Külm ja palaw, wihm ja kaste,
Ja mis õhu riigis muido
Juhub ial sündimaie:
Se kõik mino hoole alla,
Mino walitsuse woliks
Wanaisa tarkus pannud,
Sureliko rahwa keelil
Ukko mulle nimeks antud.
      “Suureks õnneks wõid sa kiita,
Ülemaksa armo andeks:
Et mind oled näha saanud
Aealiko silmadega. –
Mööda läinud aea lennud,
Tulew aea awaldused
Seiswad selgest mino silmal,
Neil ei ole kuskil katet,
Warjopeito selges peeglis.
Mino igaduse rajad
Kestawad põlwest põlweni. –
      “Kuningas, Kalewi poega!
Kallis kangelase wõsu:
Kuule kulda kuulutusi,
Hõbedasi awaldusi
Tulewa aea tulikust pääwadesta, –
Pane pajatust tähäle! [kustutatud]
Pärast põlwe päewadesta!
Senni kui sina walitsed,
Wahwa kääga [maada – kustutatud] warjad walda
Kange kääga rahwast kaitsed [kustutatud]
Senni saab Wirus õnne aega,
Järwas järgne raho aega,
Arjus kaunis armo aega,
Läänes (rikas – kustutatud] laia lusti pidu [põlwe – kustutatud]
Rahwa keskel õitsemaie!
Aga [ladus õnne – kustutatud] rikas ilus aega,
Päras õnne põlwekene
Saa ei kaua kestamaie
Warjamata wältamaie. – [kustutatud]
Nõdrad saawad nõdramaida,
Wäeted teisi walitsema.
Sino kaduw elo iga,
Etteseätud aasta aro,
Poeg! on ammo ülespandud
Taara tarkus’ raamatusse.
Nõdrad saawad nõdramaida [kustutatud]
Sino järjel walitsema, [kustutatud]
Kes ei jõua rahwast kaits’da,
Waeno tungi wasto seista,
Wiletsuste weeretusi
Wiro rajalt ära käända.
Mässamised rahwa keskil
Teewad lugu alwemaksa:
Kunni aega mööda woli
Waub wõera sugu käte;
Ja mis rahwa pale higi,
Töö ja kiirus toimetanud:
Sest ei leia nemad kasu,
Leia tule suuremada, –
Kasu kaswab wõerastelle,
Talo wõerasugudelle. –
Aasta saead lähwad mööda
Wiletsuse kurna ikes,
Mitmed wõeralaste witsad
Saawad rahwast karistama:
Kunni wiimaks põhja maale
Kõige suurem riiki sigib,
Kus üks kahepääne kotkas
Kolme ilma kaljudelle
Oma pesa põhja rajab.
Kalew’kotka kuulsad poead
Wõtwad armo tiiwa alla
Eesti rajad rahwadega.
Siis saab uuest õitsemaie
Kallis Kalewide põlwe,
Armas õnne aea pido.
Üks neist kotka poegadesta
Peästab rahwast orja kütkest,
Teine annab tarka seädust
Prii põlwe päranduseks.
Külap tulew rahwa sugu
Kotka poegi õnnistelles
Nende nimesida kiidab. – –
      “Kahjo, Kalewide poega!
Kahjo! Kallis kangelane!
Et so hüwa mõega tera
Esimene wahwa tego
Waga werd sai walamaie,
Ülekohut orjamaie!
Raisatatud maja raho,
Rikutud kodo õnneke:
Mõistab kohut sino kaela,
Weri püab were palka!
Ei neid were wermesida,
Soome sepa sajatusi,
Sepa poege wandumisi,
Sepa eide pisaraida:
Wõi ei wõta mõega küllest,
Kegi ära kustutada!
Ole walwus, wahwalane!
Kanna hoolta, kangelane:
Et sull’ mõegast mõrtsokada,
Sõasahast surmajada,
Meistri wandest waeno meesta,
Kätetasujat ei tõuse!
Weri ihkab were hinda,
Ülekohtul pole uino,
Kurjal tööl ei hingamista!
Pikemalt ei tohi mina
Asja sulle awaldada,
Juhtumisi jutustada.
      “Jumalaga, poeokene!
Uino rahul magamaie,
Wäsind keha puhkamaie.”
      Kurwalt kostis jutu lõpe,
Kurwalt ettekuulutused;
Mis kui tuule tiiwa wuhin,
Kaljult kaebaw laente kohin,
Wihma tuule wingumine
Kalewide kõrwa langes.
     Niikui paksud udupilwed
Päikese paistel kauwad,
Ehk kui pikad õhtowarjud
Weerend päikse jälgil peitwad:
Nõnda sulas õho rüpes,
Nõnda kadus tuule kaisus
Wõera wanakese kuju,
Kadus imelikul kombel
Kalewi poea silmista.
      Uni kukus kulmudelle,
Weeres kulmult laugudelle:
Laugud langesid silmile.
Unenägo jätkas tüki
Kuuldut õhto jutu lisaks;
Wiskas tõt ja waledusta
Waiba kirjul segamiste:
Maalis tõele wale nägu,
Waledelle tõte warju.
Sellepärast teisel pääwal
Unest ärkand kangelane,
Kallis Kalewide poega
Selget aro sest ei saanud:
Mis ta walwsal Ukko suusta
Õhtul enne uino kuulnud,
Wai mis öösel uneukud,
Petelikud pildikesed
Tema waimo wärawasse
Imeliko sünnitanud,
Wõeraliko walmistanud.
Ukko ettekuulutused,
Targal antud tähändused
Lendsid kiirest kõrwast sisse,
Kiiremalta teisest wälja.
Suurem osa satus tuulde,
Kadus ära ilma kaso.
      Sõa sõnumekandjalle
Kinnitas Kalewi poega
Õhtused käsud weel uueste:
“Ruta kiireste kodoje!
Seädke wahid mereranda,
Nugissilmad kaljo peale,
Kes jo kaugelt waeno laewad,
Peälekipujate paatid
Laente langul äratundwad.
Käänawad laewad kaldale:
Siis aga wasto wahwad meehed!
Odameehed otsa peäle,
Taperid taga rindanesse,
Nuja meehed nurga peäle,
Ahingid abiks äärele,
Tuura meehed tuhinasse,
Määra=hiiod mässuselle,
Wõidomeehed lagediko,
Nende warjud wõsandiko,
Metsa salko salameehed,
Wardad warjuks wanemalle,
Wikatid wilepuhujalle,
Noolingid mäe küüra peäle,
Lingo meehed libamisse,
Kahel poolel kalda peäle!
Ratsomeehed rahe kombel
Waeno roogo roodamaie!
Teised seisko teistel seinaks,
Pango rammo rauda wasto!
Lass siis mõegad möllamaie,
Odad osawalt orjama,
Taperid taga tantsima,
Wikatid waljult niitema,
Ambo noolid nobedaste
Sündsat surma sigitama.
Kül siis suigub sõa kära,
Waikib wana waeno wiha!
Kui mult midagi tahate:
Saatke käsud kiirel sammul
Wirguti Willandi poole;
Kuhu meelta jahutama,
Tuska tuju tuulutama
Tahan minna luuskimaie.
Ehk ma kaubal kogemata
Leian uue ratsokese
Lõpend ruuna asemelle.
Olge wahwad, Wirolased!
Wõtke abiks Järwalased
Alotagusid toeksa:
Kunni ise senna jõuan,
Paremada abi nõuan.