K A L E W I = P O E G

     Sõua, laulik, lausasuuga!
Sõua laulo laewakesta,
Pajataja paadikesta,
Sõnalooja lodjakesta –
Sõua neid senna kaldale:
Kuhu kotkad kulda sõnu,
Kaarnad hõbe kuulutusi,
Luiked waikseid lunastusi
Wanast aeast ilmutanud,
Muistepäiwist pajatanud.
Teädenege, linnud targad,
Awaldage, tuuled armsad:
Kusse Kalewide kätki,
Kangelaiste kodopaika,
Wikkerlaste warjopesa
Kaljodana rajatatud?
Mis ma kukun kurwa lindo,
Mis laulan närtsind noka?
Noorus närtsis mul nõmmessa,
Kadus kui unenäo kujuke
Öötselisel enne koito!
Pääwa paistel põenutelles
Kanarpiku kaisodella
Noore lõune norotusta:
Nägin sala sündimista.
Tuule ema tõstis tiiba,
Maro memme murdis metsa,
Puistas pilwes põgenema,
Põgenema pikse pakko,
Waataldes rõemo rünkalta
Päikese palge peäle:
Mõtlin muistena lugusi. –
Jooske jõudsamalt jõgedad,
Tulge künkad kuulutama,
Metsad märko andemaie:
Kuulge lauliko küsimist! – 
     Lausa tõuseb laulo=ilo
Nii kui päike pilwe paelust!
Ajab meele mõlkumaie,
Muiste rõemud rändamaie. –
Külap nään so kuuljat kodu,
Kalewide kaljo=linna;
Tammed müüridel tugiksa,
Kaljo rahnud kate seinaks.
Mino kõrwa kostab kohin
Langewa mere laenesta,
Kohkumata kaljo künkast,
Mis ei karda maru möllu,
Ega tuule tuiskamista! 
     Sahkame siis seotud sõna
Wana jutu joone peäla. 
     Kalewide wanataati,
Jumaliko juurekene,
Taaralaiste taimekene,
Wõitolaiste wõsukene,
Maa ja mere kohutaja,
Wägewwolil walitseja:
Oli kaugelt Kaljowallast
Muiste meie maale tulnud,
Oli kohta kodopaigaks
Meie maalta walitsenud,
Kuulsat riiki asutanud
Põhja piiril kaswamaie.
Kuida kangelaiste kudu,
Hiolaiste idukene
Algmis’ ilma awanenud,
Seie ilma siginenud:
Sellest juba sõnumeida
Ülemal sai ilmutatud.
Wanaisa kuulsad poead,
Taara nõuude nukitajad,
Targa tööde toimetajad:
Saiwad söbrust sobitama
Närtsilike neidudega
Surelike sugudega;
Paisotasid neio rüpe
Salapõlle idanema,
Kulda seemet kaswatama.
Seältap kaswis Kalewide,
Kangelaiste kuulus sugu. 
     Meie Kalew taadi kaasal,
Kalewide eidekesel
Oli anderohke rüpe;
Tema kandis paljo poegi,
Armo rinnal imetelles,
Kaitsew käsi kiigutelles:
Kunni asja a’ajaks jõudsid,
Sammo lühendajaks saiwad.
Poegist taadi eluõhtul,
Wanaduse widewikul
Kaksi alles kodu kaswid.
Teised olid sõudwal sammul
Wõera maade kauguselle
Läinud õnne otsimaie,
Kodopaika nõudemaie;
Sest et meie kitsik kohta,
Ahtral lüpsil põllo pinda
Wõind ei kõiki kaswatada,
Kõigil toitu, katet anda.
Kalew taati oli käsk’nud,
Kindlal sõnal kinnitanud
Meie maada jagamista
Ühe poea päranduseks,
Walitsuse osaks jäta. 
     Ehk kül poegil ülekaupa
Isa suurus osaks saanud,
Tükalte ka isa wõimus,
Tugewus ja keha rammo:
Siiski nähti siginemalt
Isa olemise kombeid,
Isa loodud omadusi
Rokemalt kui teiste külles –
Wiimsel sündind poeokesel,
Kes kui kallim pesa muna,
Abielo äbariko,
Pärast wana isa surma
Pääwa walgust teretanud. 
     Selle wiimse poea jälgi
Praego mitmes kohas näha.
Mõnes paigas pajatakse:
Sohni nimeks tema kohta;
Ehk kül suurem suude osa
Isenimest teädemata,
Kalewi poeaks nimetab.
Seda nooremada poega,
Meie muiste walitsejat:
Auustab wana jutusõna,
Kiidab laulikude lugu!
Wai kas kuskil Eesti sugu
Külades peaks leietama,
Kus sull’ kuuljaid tegusida
Kalewist kuulutakse?
Mine Pärno=, Järwa=, Wiro=
Alotaha=, Arjomaale,
Mine sina Lääne maale,
Mine Pihkwa rajadelle:
Igas kohas kostwad kõrwa
Kalewi poea sõnumed,
Kalewide kuulutused.
Kuhu meie keele piired
Laial lahutelles jõudwad:
Senna sõnumed ka sõudwad
Kalewi poea kuulutust. 
     Enne poea sündimista,
Ema rüpest aromista,
Ütles wana Kalew taati
Ette kuulutuse kombel,
Salasõna seädusella:
Kuida wiimsest poeokesest,
Iljast äbariko tallest
Isa wääraline kaswab,
Wõsust känno tugi tõuseb. 
     Kalewi taat, wanarauka!
Kül sa tundsid widewiko
Waikist eloõhtu wilo,
Tundsid sala igatsusi
Kalmo kambri waikusella,
Kui sa eidekese wasto
Neida sõnu pajatasid,
Tulewada awaldasid:
“Linda, kallis kaasakene!
Sina oled mito poega
Mulle omas rüpes kannud,
Käid nüüd jälle pikil päiwil
Ootus’põlwe rasket jalga,
Wahetelles kinga paari
Iga hommikulla ümber:
Et ei Tühi jälgi leia. –
Lühikese aea warul
Saad sa poega poetama,
Kanget wõsu ilmal kandma,
Rinna piimal rammustama,
Suu juures suisutama:
Kes kui wiimne pesamuna,
Äbariko tallekene
Sigidust saab lõpetama.
Igaweste jumalate
Ennepeetud aro järel:
Pea ei poega mino silma
Surelikult nägemaie;
Siiski wiimne wõsukene,
Linda sarja lõpe=muna,
Iljaks jäänud taimekene:
Minule peab sarnaliseks
Tegudes ja omadustes
Kõige enam kosumaie.
Tema nime mälestusta
Tulew rahwa suu peab kandma!
Kui ta meehe ealisel
Rahwast hakab walitsema:
Siisap õitsew õnne aega,
Raho põli rahwa keskis.
Walitsusta ei ma taha
Lippi=lappi lahutada;
Riik jääb üheainokese,
Ühe poea woli alla.
Suurel tükil tugewusta,
Osad wäetid, wõimatumad:
Sööwad üksteist ise ära!
Kaswab meeheks noorem poega,
Heitko liisko wendadega:
Kesse riigil walitsejaks,
Warjajaksa kaitsejaksa
Nende hulgast peab tõusma?
Jumalate juhatused,
Taaralaiste tähändused
Saawad asja sobitama
Paremast kui meie jõudo,
Meie ettearwamised. –
Teised wennad mingo wälja,
Wõerail’ maile rändamaie,
Kauguselta kodo nõudma,
Pesa paika pärimaie,
Aso kohta otsimaie.
Tugew leiab igaskohas,
Kotkas kaljul pesapaika,
Tugew leiab asomahtu,
Leiab suurust, woli, auu! – 
     Kalewi taat, wanarauka,
Langes ilja aega pärast
Ülemada ilmutusta
Pikil sängil põdemaie,
Ega tõusnud enam üless
Jalgo püstil paenotama.
Wana Kalewide taati
Oli koolel kolletanud,
Surma sängil sirutanud,
Sirutelles hinge heitnud. 
     Linda nuttis leina nutu,
Lesepiina pisaraida,
Leinas kalli kaasa surma
Seitse pääwa söömaata,
Seitse ööd ilma uneta,
Et ei nahka silmil saanud,
Ega laugelt pisar lõpnud,
Nutuweesi palgedelta,
Piina koorem hinge peälta.
Pesi meehe surnut keha
Koolul kolletanud kaasat,
Pisara= ja mere=weega,
Silitas iuksed sõrmega,
Kammis kuldana kammiga;
Ehitelles surnorüüdi,
Siidi särki keha kateks
Kolletanut armokaasal’;
Kupatelles kümme tündrid
Soola=erneid walwajaile,
Wahtidelle une hukuks. 
     Linda leinaw lesekene:
Kaewas kalmo sügawada,
Sängi halja muro alla,
Sõmerliiwa waiba alla;
Kaewas kalmo armo käpil:
Sängitelles wilo sängi
Surmas angund kaasakese,
Terretanud teise poole
Põrmo põue puhkamaie,
Muro kaiso magamaie.
Täitis sängi sõmeraga
Maa pinna kõrguseni,
Halja muro rajadani.
Ja siis leinas leske Linda,
Leinas närtsind kaasakesta,
Kolletanut armokesta. 
     Ja et kadund kaasa kalmo
Tulew põlwel tutwaks tõuseks:
Kandis Linda, leinaw leske,
Kaugelt koko kiwisida,
Kandis mõne sülletäie
Omas põlles hunnikusse;
Misga mälestusse märki,
Misga tunnistuse tähtä
Tegi Kalewi kalmule.
Kes Tallinnas juhtus käima:
Kül se nägi kalmo küngast,
Kalew taadi raho=sängi!
Ehk kül iljem põlwe rahwas
Kalmo rünkal’ majasida
Paljo uhkeid ehitanud,
Kirikut ka peäle teinud.
Kohta praego kutsutakse
Tallinna toompä määksa,
Muistepäiwil Lindanisaks.
Seälap Kalewide taati
Põrmo kaisus rahul puhkab,
Igawesta unda uinub. 
     Kalmo mälestuse kiwa
Kandis leske kaua aega
Ligimailt ja kaugelt koko;
Kandis raskeid kaljo paku
Sagedaste iukse kütkes:
Et ei kiwi libisedes
Maaha weereks rüpeesta. 
     Nõnda kandis leske Linda
Ühel pääwal kaljo pako
Lõetsutelles kalmo poole.
Kiwi suuri kaalus raske,
Linda jõudo wäsimusel,
Raugamisel lese rammo.
Weel üks kaunis tüki teeda
Enne kui jõudis kalmule.
Kiwi kipas libisema
Põrkas iukse silmuksesta
Prantsti! jalge ette maaha.
Ega wõinud lese jõudo,
Leina kurnal lõpend rammo
Ootuspäiwil raskejalgsel
Kiwi maasta kergitada,
Uuest enam sülle tõsta.
Linda istus kiwi otsa
Wäsimusta puhkamaie,
Hakas haledaste nutma,
Lese kurbtust kaebamaie:
“Oh mis wilets leske naine
Maahajäätud wäätikene!
Kes kui tuba toeta,
Hoone seinad katukseta:
Iga tuule tuigotawal,
Weete laene weeretawal,
Ilmas üksi peab elama!” 
     Linda nutis, waene leske,
Nutis kaua kiwi otsas
Kibedaida pisaraida!
Silma lauge weesi walgus
Laiaks loiguks lagedalle.
Lese Linda pisar’=loiku
Wõite tänapääwal näha:
Mis kui Ülemiste järwe
Laagna mää peäl laenetamas.
Kiwi seisab järwe kaldal,
Mis peäl leske leina nutnud.
Niida oli ennemuiste
Ülemiste järwe sündind
Lese Linda pisaratest,
Kalewide eide nutust. 
     Kui sa juhtud seda teeda
Linna poole minemaie:
Puhka hobu järwe kaldal,
Wiida aega kiwi ääres,
Mõtle muiste lugusida,
Musta põlwe mälestusi. 
     Kulda laulokeerud jookswad,
Hõbe jutu juhatused,
Wana waske sõna wiirud:
Nüüd kus Linda ootus’aega,
Pika pääwa õhtul jõuab.
Kuulame siis kulda keelil
Ennemuiste ilmund lugu. 
     Ilja aega pärast meehe
Surno keha matemista,
Kalmo künka ehitusta:
Sündis Linda wiimne poega,
Lesel’ leina lepituseks,
Kurwastuse kahanduseks,
Pisarate pillotuseks.
Poega imes ema rinnal,
Kaswis kahekordsel armul
Wenis priskeks poisikeseks;
Tõutas ettekuulutusta,
Wana kadund taadi sõna
Igas tükis tõeksa teha.
Püüdis rammu igapääwa
Jõudo mööda kosutada:
Wiskas wõimsast kurnikaikaid
Paiskas kurnid kaugeella,
Kus neid praego mitmes kohas
Nähtawal kui kaljo pakud.
Rammus käsi wiskas ratast,
Kiwa lingo silmuksesta;
Paiskas lingo silmukselta
Kiwid kaugel’ lendamaie;
Loopis merepinnal lutsu,
Korjas kaldalt lutsokiwa,
Parajaida paasisida:
Mis ehk jalga laiusella,
Kolme jalga pikusella,
Paari tolli paksosella –
Enam wersta kaugusella
Laente pinnal lendasiwad!
Kitkus metsast noori kaski,
Kõrgel kaswul kuuseksida
Juurikuiga tütis wälja:
Neist kui kasteheina kõrtest
Tegi Kalewide poega
Endal’ Saksa saanikesi,
Tegi kassi märsikesi! 
     Aastad sõudsid, aastad jõudsid,
Sõudsid, jõudsid kiirusella;
Kalewide poega kaswis
Noore mehe määraliseks,
Wenis wende pikuseksa,
Sirgus isa suuruseksa;
Kalewide kallim poega
Kaswis tamme tugewusel,
Kullerkupu õilme ilul.
Nõnda kaswis eide õues,
Lese Linda leina põlwes
Kalewide wiimne wõsu,
Tõutus’rikas taimekene. 
     Pärast Kalew taadi surma,
Armo kaiso angumista
Oli nõuukal lesel naisel
Kosilasi paljo käinud:
Kesse eite wara pärast
Rikast leske naudi pärast
Wõrko püüdsid wõrgustada,
Õnne kaubal õngitseda
Kõige enam kiusas Lindat,
Kurbtus’kütkes lesekesta
Kosilase kihludega
Wõitwa wiina märssidega
Wana kuulus Soome tuuslar,
Soome tuuslar, tuuletarka.
Se oli kaugelt sugulane
Taudilt Kalewi tädiga.
Ja kui Linda, kurba leske,
Meelt ei pöörnud peio poole,
Südant ei armo sulala, –
Wandus tuuslar, tuuletarka,
Wiha tujul kurja tõutust:
Põlgtus-palka omal aeal
Lese käte wälja maksta.
Linda naeris tuuletarga
Wihatujul ähwardusi;
Kalewide kallis leske
Punal palgil pajatelles:
“Mis mull, tuuslar, tuuletarka,
Sino kuisamisest karta,
Ei ma hooli ähwardusest!
Kolm weel pesas kotka poegi,
Kõwernoka, raudaküüni:
Kül need eite kaitsewada,
Wana ema warjawada!” 
     Ühel pääwal olid poead,
Õnnetumal juhtumisel
Kolmekeste kodunt läinud
Metsi mööda luusimaie,
Linno jälgi luurimaie:
Kas ei metsast mesikäpa,
Parajada põdrakesta,
Metsahärja pullikesta
Paea andeks käte puutuks.
Eit jäi üksi kodohoidjaks,
Maja töösi toimetama,
Poegil rooga walmistama,
Tulda leele kohendama,
Kibemeida kaitsemaie:
Kuida loodud naiste kohus,
Wanast sõlgirinda seädus. 
     Soome tuuslar tuuletarka,
Kül sa sala sõudemisel,
Petisnõuude pidamisel
Pää=ajo raskendasid!
Kül sa walw’sid sala urkeil
Sündsamada silmapilke:
Kalew’leske kimbutada,
Nõdra naista wõrgutada.
Lootsik seisis luurimaies,
Wara, ilja walwamaies
Mere kaldal kaljo warjul,
Sina petis lootsikussa
Walwil silmil ööd ja pääwad. 
     Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli laentel lootsikuga
Parajalt kui Linda poead,
Kalewite kasukesed,
Kodunt läksid kõndimaie,
Mööda metsi rändamaie.
Tuuletarka tundis kohe,
Kuida eite kaitsemata,
Wägewa käe warjamata
Üksi oli koeu jäänud;
Kus ei abi olnud oot’da
Toetusta kuskilt loota.
Kodunt kaugel läinud poead
Wõind ei kuulda eide kisa,
Hädas abi hüüdemisi,
Kiusamiste kiljatusi.
Tuuslar mõtles omas meeles:
“Nüüd on tuba toeta,
Hoone seinad katukseta!
Pesast lennand kotka poead,
Kõwernokad raudaküüned:
Nüüd on woli warga wääla,
Wõimus wõtewalla käela. 
     Tuuslar tõukas kaljo warjult
Lootsikuga lagedalle,
Seadis mõlad sõudemaie,
Laenesida lõhkumaie!
Lootsik kõikus laente kiigel,
Weeretelles weete pinnal,
Kiikus kõigul ranna poole,
Kalewide koea poole.
Tuuletarka tõukas paati
Kalewide õue alla,
Kalewi kalmo ligidalle;
Peitis paati warjopaika
Mere kõrge kalda taha;
Kargas ise kergel sammul
Kaljolise kalda peäle,
Kus ta warga teede jälgil
Rööwel käigi radadella,
Muro warjul roomaskille –
Niikui kassi lindu püüdes –
Toa ligemalle liuges.
Sala jõudis Soome tuuslar
Kalewide wärawasse;
Kargas lipsti! jalge peäle
Sammus julgest üle õue,
Astus ukse esikusse,
Tungis tormades tubaje:
Wõtis Linda wää kaupa
Warga kaiso kammitsasse,
Ajas kiskjad kulli küüned
Walosaste naise wöössa;
Tahtis leske lootsikusse,
Warga saaki paati wia.
Ehk kül Linda, karske leske
Tugewaste wasto tõikus,
Rööwelille küüsi näitas,
Hammastesta abi püüdis:
Siiski soigus waese wõimus,
Rauges lese närtsind jõudo
Tuuslari wää wolila,
Tuuslari sõna sidele,
Misga rammo raugastelles
Misga wõimust kütke wõtis. 
     Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli sortsi sõnal rikas:
Oskas sada salasõna
Kanguselle kosotuseks,
Wõimuselle lisanduseks;
Teädis tuhat teisi sõnu,
Salasõnu rammo raugeks,
Wõimustuse wäsinduseks:
Misga rammo kammitsasse,
Wõimo kohe wangi pani. 
     Linda kiljatuse kisa,
Hädast api hüüdemine
Waus waiko tuule tiiwul,
Langes mere laenetesse,
Roidus metsa rägastiko,
Kustus laane kohinasse:
Aga hüüdemise heälta
Poegile ei kõrwa puutund.
Linda palus aine keelil,
Palus api metsalisi,
Palus api inimesi, –
Ohkas api jumalaida,
Taaralaiste tarka seltsi! 
     Soome tuuslar, tuuletarka,
Salasõna sõlmil rikas:
Topis kõrwa kuulmed kinni,
Et ei Linda palwe kisa,
Abi hüüdemise heäle
Kõrwa kuulmisse ei kukuks,
Kuulmest satuks südamesse:
Temal meelt saaks eksitama. 
     Jumalate walwal heldus,
Taewaliste warjaw tarkus,
Kangemate käte kaitsus:
Kuulis Linda kutsumista,
Õnnetusses ohkamista,
Ärdaid abi hüüdemisi.
Taewa taadi tallitusel
Tõtas abi lesekesel’,
Peästis teda rööwlipaelust,
Kurja ike kütkendusest. 
     Tuuslar’ sammo warga saagil
Jõudis Iro mää otsa;
Seältap tahtis warga oma,
Rööwel wõetut naisokesta
Kallast mööda alla wia,
Kus tal paati ootamaies,
Lootsik saaki walwamaies.
Tuuslar tahtis argselt sammo
Kaldalt mere poole tõsta:
Kui üks äkiline kange
Kõo mürin pilwest kärkas!
Wägewama wälgo tuli
Jooksis koko kärgatusel!
Soome tuuslaride silma
Oli wälko tumendanud
Oido hoopis otsatanud,
Liikme paino paelotanud:
Nii et minestuse mantlis
Warjosurma waarikusse,
Tundmata tuimusesse
Ta kui surnu maaha langes. 
     Warjoandjad Taaralised
Olid leske lõksust peästnud,
Kulli küüsist linnokese.
Lendes kiirusega loodi
Kalewide karske leske,
Linda, kaljokiwi pakuks,
Tuimaks raskeks tompukeseks.
Elo paelad peäsid lahti,
Peäsid pikast leina piinast,
Mure laiast lepikusta,
Kannatuste kaasikusta,
Wiletsuste wangi põlwest.
Nii ei saanud lese sängi
Kuri rööwel ropustama. 
     Soome tuuslar, tuuletarka,
Ärkas tüki aea pärast
Minestuse une paelust,
Warjosurma wangistusest.
Õerus silmi selitelles,
Laugusida laiendelles,
Silmas ümber igal sihil,
Wahtis igal waatamisel,
Kratsis nõuu kõrwa tagant:
Kuhu poole leske läinud,
Kussa kanake kadunud?
Aga lesk jäi leidemata,
Kadund kana nägämata,
Tedrekene teädemata. 
     Lindat wõid sa, poeokene!
Kaljuks moondut lesekesta
Tänapääwal selgest näha.
Iro määla istub leske,
Istub Linda maantee ligi
Kõrge kaljo kalda sõrwal,
Kuida linnaskäijad teädwad;
Ehk kül selle põlwe sugul
Nimi alles teädemata:
Rahwas Lindat Iro ämmaks
Ammust aega ristitanud.
Esimest kord linnas käijad
Peawad wana seädust mööda
Iro ämma teretama.
Ämmal’ kübarada andma. 
     Ehk kül kiwi pakukesel
Nähtawalt ei elo leita,
Ega tundwat liikumista,
Siiski räägib wanem rahwas
Wana kuulutuse jälgil,
Wana kõne külwatusel:
Kuida kiwi lese rüpes
Sala wõim peab siginema,
Ime rammo idanema;
Sest kui ämma mää kaldalt
Orgo alla weeretakse:
Istub tema teisel pääwal
Jälle kõrgel mää arjal
Wanas paigas wankomata,
Päris piirel nii kui enne.
Sellepärast, poeokene!
Ärä tõrgu wastopannes:
Mine ämma teretama,
Pane kübar tema pähä,
Haka eide kaelast kinni:
Ei sest tõuse sulle häbi,
Ega mingi laimatusta. 

     Puie ladwil seisaw päike,
Wiludama õhokene
Kuulutasid pääwa lõpu,
Kihutelles künnilindo
Õhto laulo lõksutama.
Kalewi poead kolmila
Rutasid koeo rändama,
Keer’sid kannad metsa wasto,
Jalawarbad koeo wasto,
Tõtasiwad kiirul käigil
Üle laia lagedaida;
Seädsid silmad sihtimaie,
Tut’wad suitsu tunnistama:
Kas ehk keedud katlakene
Leehaugult wasto aurab?
Aga suits ei tõusnud silma,
Ega paistnud leeme paealt
Awaldawa aurokesta.
Koeo ligemalle jõudes
Märkasiwad meehe poead
Kustund tule kibemetest,
Suitsoahtrast leehaugust:
Kuida lee=kuningana,
Walwil silmil tulewahti
Ial kodo wõinud olla.
Õue wäraw laial lahti,
Wallaliste toa uksed;
Wõerad sammud sõmer’pinnal
Kuulutasid, et ei lugu
Enam oma korral olnud. 
     Poead püüdsid heälitsusta,
Hõisku tõsta tuule õhku,
Kustumiste kauguselle:
Kas ei eite wasto kostaks?
Aga üksnes kõwersilma
Kostis meeste kutso wasto,
Hüüdejate hõike wasto.
Oln’d ei eide heälekesta,
Kodokana kõerutusta
Kuulda kuskilt muromaalta,
Ega mere laenetesta,
Ega põesastiko paksust,
Laia laante keskeelta.
Õhk jäi waikseks, tuule tuku,
Uinus’ umbseks kõik se ilma. 
     Kaksipidil mõtlemised,
Argameelil arwamised
Siginesid südamesse,
Rahopõlwe pillutama;
Poegil kaswis kartlik mure
Mito mõted ema pärast:
Kas ehk põlgtud kosilane,
Soome tuuslar, tuuletarka,
Eite kipund kimbutama,
Warga küüsil wõrgutama?
Lootsik oli kalda warjult,
Weerewalta weete pinnalt
Wahikorda lõpetanud,
Kus ta pikad ööd ja pääwad
Muido ika seisatanud. 
     Sõnalausomata sõiwad
Waiksel wiisil noored meehed
Käte juhtund kuiwa rooga,
Silko, leiba õhto eineks.
Igal meehel ise mõted,
Ise kartus eide kohta,
Ema peästamise pärast.
Wanemad wennad mõlemad
Wõtsid ühelmeelel wõimuks,
Öösel wäsind liikmekesi
Sängi rüpes sirutada,
Une kaisus karastada;
Ja kui koitu hommikulla
Sädändawa päikse küünla
Uueste saab sütitanud,
Korraliste kohendanud:
Tahtsiwad nad kaste jälgil,
Tõuswa udupilwe piiril
Eite minna otsimaie,
Kadund kana nõudemaie.
Pärast nõuude pidamista,
Aro targa arwamista
Pugesid nad põenutama,
Wäsind keha karastama. 
     Noorem wenda, wennikene,
Kalewide kallim poega
Oli üksi teisel mõtel;
Pani nõuu salapõldo
Iselikult idanema;
Mõtles: “Täna toimetused
Ära wiska hommse kaela;
Igal pääwal omad mured,
Omad soowituste sõuded!
Tahad õnne õngitseda:
Ära wõta aega wiita;
Õnne sammud käiwad kiirul,
Wiitjal mõnda wiletsusta,
Kõheltajal takistusta.” 
     Eide kadumise kurbtus
Kurnas noore meehe meelta,
Raiskas rahu südamesta;
Et ei leiwa palokene
Tahtnud kurgust alla minna. 
     Kui nüüd wennad kahekeste
Liikmeid sängis sirutasid,
Silmad lauge kate alla
Une weerel koko wausid:
Tõtas Sohni kiirel sammul,
Astme lennul mere poole:
Eide jälgi otsimaie,
Kadund armo nõudemaie.
Paik, kus paati enne seisnud,
Lootsik ika luuril olnud:
Seisis tühi kui pühitud.
Sohni waatas kõrgelt kaldalt
Ehakuumal mere peäle,
Waatas kunni silma kestis,
Waate tiiwad ulatasid:
Kas ehk keskil mere pinnal,
Weete weerel, laente langul
Warga jälgist wago jäänud?
Kas ei kuskil tunnistähtä
Kadund eide teeda näitnud?
Laene weeres laene jälgil
Kiigel kalda kaljo wasto,
Lõhkes wahtus wasto kallast
Tuisatelles weete tolmo:
Aga muud ei märki olnud,
Sõnumeid ei kegi toonud –
Kesse täna laente turjal,
Weete pinnal sõitmas käinud. 
     Nõnda langew laente mängi,
Weetepinna weerlemine
Ika ühel ilul kiigub,
Ega küsi ial: kesse
Täna tema niiskes rüpes,
Märjas kaisus surma leidnud?
Laente kiikuw ilomängi:
Se ei küsi meie rõemo,
Ega meie kurwastusi!
Laene weereb laene jälgil
Kiigel kalda kaljo wasto,
Lõhkeb wahtus wasta kallast,
Tuisatelles weete tolmo,
Märga auro kalda peäle:
Aga ei too sõnumeida,
Kostmist ial küsijalle.
Laene weereb laene jälgil
Kiigel kalda kaljo wasta:
Meie elo laenekesed
Kõikudelles kalmo künka,
Mäta muro warjo alla:
Kust ei tule sõnimida,
Ega kostmist küsijalle.