Oleks lauliko noorema,
Oleks, mis ta enne olnud,
Kewadise rikas ilus,
Suwe piire palistusel:
Siis ta laulaks pika pääwa,
Laulaks läbi talwe ööda,
Laulaks et metsad müraksid,
Kaljod wasto käriseksid!
Laulaks teile pika lugu
Kalewide naljamängist
Põrgo=pere piigadega; –
Laulaks kuida lusti pido,
Heledamat päikse paistet
Suure lõune sünnitusel:
Raheraske pilwe põuest
Pikse noolid pillutanud,
Kogemata kustutanud. 
      Aga lauliko, õhto kuke,
Suwest lahkund luigekene!
Pöörab silmad igatsetes
Nooruse pääwa koidule,
Kus tal ilusamad kirjad
Rõemo waipa kirjendasid;
Kus tal elo õrnal rinnal
Sõbrus’ soemaid südameida
Õnnelikult wasto õhkas;
Kus tal kewadisel murul
Heldus’rikad neoisilmad
Armus wasto põlesiwad!
Mila’l saab lauliko kewade
Õnnes tagasi tulema?
Tõuse, laulo, niikui päike,
Mino waimo silma ette!
Et mull’ muiste mälestused
Jälle meeles awaldawad. 
      Kääname siis kiirel sammul
Kalewi teele tagasi.
Neitsi oli nugissilmal
Üle läwe kambri waatnud,
Kus ei kedagida nähtud.
Kassi wõis ehk hiire püüdel
Kuuldud kobinada teha. 
      Neitsi wõtis naljatelles
Warnasta suwi=kübara,
Pani päähä kaapekese,
Hakas niida pajatama:
“Kaswa, neido, sirgu, neido!
Kaswa Kalewi neitsiksa,
Weni peio pikuseksi!” 
      Silmapilgul sirgus tema,
Kaswis Kalewi pikuseks,
Kangelase kõrguseksa. 
      Kalewi poeg waatas mängi,
Waatas lugu naljakada,
Wõtis käte kübarada,
Waotas loti tutikulle;
Käskis ennast kahaneda,
Tillokeseks titentada.
Silmapilgul kärssis tema
Paras meehe määraliseks. 
      Piiga wõtis kübarada,
Soowimise kaapekesta,
Soowis ennast endisesta,
Loodud kohaliseks loomaks.
Nõnda sündis järgilt lugu. 
      Mängimine tegi nalja
Aeawiidet Kalewille;
Sellepärast jäi ta weikeks,
Põrgo piiga sarnaliseks.
Soowituse kübarada
Ei ta raatsind käesta anda;
Mõtles: kui ehk kogemata
Wiletsuse juhtumista,
Õnnetuse ähwardusta
Kusagilta peäle kipuks:
Siis on kübar kohe walmis
Kangelasta kaswatamas,
Kalewida sünnitamas. 
      Nemad mängisid kui lapsed,
Tegid mitmel kombel nalja;
Nii kui hiired tantsimaies
Kui ei kodo kassikesta.
Piiga palus teise õe
Kulla küürilt tupa tulla,
Kutsus õe, kolmandama,
Nooremada ane karjast
Kalewida waatamaie. 
      Kalewi poeg, kangelane,
Weikeks meeheks muudedatud:
Tegi neitsidelle nalja;
Lubades neid wangist peästa,
Wia pääwa paisteella,
Lustilise laia ilma!
Lubas neile peiokesi
Sõbradeta sobitada,
Sugulastest sigitada;
Lubas ühe Sulewille,
Teise piiga Alewille
Kolmanda Alewi sõbrale.
“Mina ise weel ei kosu –“
Ütles tema naljatelles:
“Olen alles poisikene!
Pean weel sülla sirgunema,
Paari waksa paisomaie,
Tüki saama targemaksa,
Teise tüki taltsimaksa:
Enne kui wõin naista wõta,
Kodo kanakest kosida!” 
      Nemad olid pika ööda
Lustimängil lõpetanud.
Aeg ei läinud piigadelle,
Ega meehel igawaksa:
Ei ka tulnud wäsimusta,
Ega und neil silma peäle.
Wanaeit, kui hiire lõksus,
Oli õhtul kinni pandud,
Et ei wõinud toasta tulla,
Jalga tõsta kamberista. 
      Teisel pääwal läksid piigad
Kalewille maja näitma,
Sarwik taadi warandusi
Salakambri waatamaie: 
      Üks oli tuba rauast tehtud,
Seina nurgad teraksesta.
Rauda uksed, rauda aknad,
Rauda laed ja põrandada;
Rauda ahi seisis nurgas,
Rauda keris ahjo otsal,
Rauda kummi keriksella;
Rauda sängi seina ääres,
Rauda laud kesk põrandalle,
Rauda toolid laua ümber,
Rauda pingid ahjo kõrwas;
Raudast olid parssid tehtud,
Parssi warred rauast tautud,
Rauda kirstud igas nurgas,
Rauda wara kirstutessa. 
      Wanem piiga pajatelles,
Pani sõna sõudemaie:
“Se on wana Sarwik taadi
Töö tuba sulastelle,
Orjapoiste warjopaika,
Teo poiste päris paika;
Siin neid waeseid waewatakse
Mitmel puhul piinatakse.” 
      Nemad läksid rauda uksest
Kõrge raudse wõlwi alla.
Seäl tuli wasto teine tuba,
Teine tuba wasest tehtud;
Seinad wasesta walatud,
Walgest wasest seina nurgad;
Wasksed uksed, wasksed aknad,
Wasksed laed ja põrandada,
Waskne ahi seisis nurgas,
Waskne keris ahjo otsal,
Waskne kummi keriksella,
Waskne sängi seina ääres,
Waskne laud kesk põrandalle,
Wasksed toolid laua ümber,
Wasksed pingid ahjo kõrwas;
Waskest olid parred tehtud,
Parssi warred wasest tautud,
Wasksed kirstud igas nurgas,
Waskne wara kirstutessa. 
      Wanem piiga pajatelles,
Pani sõna sõudemaie:
“Se on wana Sarwe taadi
Tütarlaste töö tuba,
Orjapiige warjopaika,
Waimotüdrukude nurka;
Siin neid waeseid waewatakse,
Mitmel puhul piinatakse. 
      Nemad läksid wasksest uksest
Kõrge waskse wõlwi alla,
Kõndisiwad waske teeda
Tüki maada edasie. 
      Seal tuli wasto kolmas tuba,
Kolmas tuba hõbedasta:
Hõbedased toa seinad,
Nurgad hõbedast walatud;
Hõbe uksed, hõbe aknad,
Hõbe laed ja põrandada;
Hõbe ahi seisis nurgas,
Hõbe keris ahjo otsal,
Hõbe kummi keriksella;
Hõbe sängi seina ääres,
Hõbe laud kesk põrandalle,
Hõbe toolid laua ümber,
Hõbe pingid ahjo kõrwas,
Hõbedasta olid parred,
Parssi warred hõbedasta,
Hõbe kirstud igas nurgas,
Hõbe raha kirstutessa. 
      Teine piiga pajatelles;
Pani sõna sõudemaie:
“Se on wana Sarwe taadi
Igapääwaline tuba,
Argipäiwne asopaika;
Siin ta puhkab igapääwa,
Maitseb hõlpsat põlwekesta.” 
      Nemad jõudsid hõbe uksest,
Kõrge hõbe wõlwi alla,
Kõndisiwad hõbe teeda
Tüki maada edasie: 
      Seäl tuli wasto neljas tuba,
Neljas tuba kullast tehtud,
Kullast olid toa seinad,
Nurgad kullasta wallatud,
Kulda uksed, kulda aknad,
Kulda laed ja põrandada,
Kulda ahi seisis nurgas,
Kulda keris ahjo otsal,
Kulda kummi keriksella;
Kulda sängi seina ääres,
Kulda laud kesk põrandalle,
Kulda toolid laua ümber,
Kulda pingid ahjo kõrwas,
Kullast olid parred tehtud,
Parssi warred kullast tautud,
Kullasta kõik majariistad,
Kulda kirstud igas nurgas,
Kulda raha kirstutessa. 
      Teine piiga pajatelles,
Pani sõna sõudemaie:
“Se on wana Sarwik taadi
Pidopääwa paigakene,
Lustipidamise tuba,
Kallis rõemo kambrikene,
Siin ta puhkab pidopääwal,
Sagedaste sõbradega,
Maitseb magusamat põlwe,
Õnnelikumada aega.
Siin ma eile pääwa otsa
Olin kulda küürimaies,
Pidotuba pühkimaies.” 
      Nemad jõudsid kulda uksest,
Läbi kulda wärawada
Kõrge kuldse wõlwi alla;
Kõndisiwad kulda teeda
Tüki maada edasie. 
      Seäl tuli wasto wies tuba,
Kallis siidi kambrikene:
Mis oli selgest siidist tehtud,
Siidi nööril ülesseätud,
Sala sambadel toetud.
Siidist olid toa seinad,
Nurgad siidista nipeldud,
Siidi uksed, siidi aknad,
Siidist laed ja põranbdada,
Siidi sängid seisis toassa,
Siidi padjad sängidessa,
Siidi katted üle laua,
Siidi kated toolidella.
Siidi riided ripusiwad
Ümberringi seina külles,
Siidi nöörid piki tuba
Nõtkusiwad siidi alla
Suured kirstud seisid nurgas,
Siidi kangad kirstutessa. 
      Kolmas piiga pajatelles,
Pani sõna sõudemaie:
“Se on neio ehte tuba,
Neitsikeste salakamber;
Siin nad noored ehitawad,
Pidoriideid palmitawad:
Kus on siidiliste pido,
Siidi neitsikeste pääwa.” 
      Nemad läksid siidi uksest,
Läbi siidi wärawada
Kõrge siidi wõlwi alla;
Kõndisiwad siidi teeda,
Tüki maada edasie. 
      Seäl tuli wasta kues tuba,
Sammetista ehitatud,
Kena sammet kambrikene.
Se oli sammetista tehtud,
Sammet nööril ülesseätud,
Sala sambadel toetud.
Sammetista toa seinad,
Nurgad seotud sammetista;
Sammet uksed, sammet aknad,
Sammetist laed, põrandada;
Sammet sängid seisid toassa,
Sammet padjad sängidessa;
Sammet kated laua üle,
Sammet kated toolidella,
Suured sammetised waibad
Warjasiwad põrandada.
Sammet riided ripusiwad
Ümberringi seina külles,
Sammet nöörid piki tuba
Nõtkusiwad sammetissa.
Suured kirstud seisid nurgas,
Sammet kangad kirstudessa,
Teised sammetkanga pakud
Seisid wirnas kirsto kõrwas. 
      Kolmas piiga pajatelles,
Pani sõna sõudemaie:
“Se on neio ehte tuba,
Neitsikeste salakamber;
Siin nad noored ehitawad,
Pidoriideid palmitawad:
Kui on sammetlaiste pido,
Sammet neitsikeste pääwä.” 
      Nemad jõudsid sammet uksest
Läbi sammet wärawada
Kõrge sammet wõlwi alla;
Kõndisiwad sammet teeda
Tüki maada edasie. 
      Seäl tuli wasti seitsmes tuba,
Seitsmes tuba poortist tehtud,
Kena poordi kambrikene.
Mis oli poortista punutud,
Poordi paelul ülesseätud
Sala sambade tugila.
Poordist olid toa seinad,
Nurgad poordista punutud,
Poordist uksed, poordist aknad,
Poordist laed ja põrandada,
Poordist sängid seisid toassa,
Poordist padjad sängidessa,
Poordist kated laua ülle,
Poordist kated toolidella,
Poordist riided ripusiwad
Ümberringi seina külles,
Poordist nöörid piki tuba
Nõtkusiwad poordi alla.
Suured kirstud seisid nurgas,
Poordi pakud kirstudessa,
Kirsto kõrwas seisid wirnad
Kenamaida käikse-kirju,
Teised wirnad tano=kirju,
Kolmandamad loogelisi. 
      Kolmas piiga pajatelles,
Pani sõna sõudemaie:
“Se on neio ehte tuba,
Neitsikeste salakamber;
Siin nad noored ehitawad:
Kui on poortilaiste pido,
Poorti neitsikeste pääwa.” 
      Nemad läksid poortist uksest,
Läbi poortist wärawada
Kõrge poorti wõlwi alla;
Kõndisiwad poorti teeda
Tüki maada edasie:
Sealt nad peäsid õue peale. 
      Õues oli seitse aita
Raua kiwista rajutud,
Kaljo seinast tehtud kambrid.
Üks oli aita rukid täis,
Teine aita odre täidel,
Kolmas aita kaeru täidel,
Neljas täidetud nisuga,
Wies aita linnaksida,
Kues keedo wilja aita –
Läätseid, ube, erneid täide,
Seitsmes ait täis keedo raswa. 
      Teises õues seisid laudad,
Karja elajate tallid;
Mis ei Kalewide poega
Mite läinud waatamaie.
Tema hakas taga nõudma,
Piigadelta pärimaie:
Kesse ilmarikas Sarwik
Sugulta pidi olema? 
      Wanem piiga mõistis jutu,
Hakas wasto pajatama:
“Kesse Sarwiko sugulta,
Wõsu pärilte kännulta?
Seepse meile teädemata.
Kes teda isal sünnitand,
Ema rinnal imetanud?
Sest ei ole meie kuulnud.
Kas teda karo poegetanud,
Hunti metsas imetanud,
Karjamära kiigutanud?
Se kõik meile kate alla,
Peido pimedusse jäänud. 
      Sarwikul on suured wallad,
Laialised walitsused,
Mis ei sureliko silma
Tännini weel näha saanud;
Sest et inimeste loomad
Elosalt ei senna peäse. –
Sügawamal peab maapõhi
Õenes seesta olemaie.
Õenestusses seitse ilma,
Seitse maada laialista
Warjo rahwaga kosuma.
Neida suuri waldasida,
Närtsind rahwa seltsisida
Kaitseb Sarwik kange käega,
Suure woliliko wäega
Wana Taara seädust mööda;
Kelle tarkus ettearwand,
Enne kui ilma walmistand,
Loomasida elustanud:
Kuida asjad pidid käima. 
      ”Warjolaised saawad luba,
Närtsind loomad meelewalda:
Igal aastal ühe korra
Hinged’aegul kodo käia,
Omaksida waatamaies,
Tutawaida teretamas.
Jõo õhtude pidula
Lähwad waimud warjo riigist
Tuule tiiwul kihutelles
Endise elo paiguile,
Wõõrdund teede radadelle,
Aga woli=aea lõpul,
Prius’ päiwi palistusel:
Peawad wõersi läinud waimud
Jälle tagasi tulema,
Warjo riigi waldadesse,
Udust kootud küladesse,
Igaüks oma peresse.
“Seältap wana Sarwik taati
Teolisi tarwitelleb,
Sunnib korra sulasida,
Teise korra tütarlapsi
Endale päiwi tegema;
Kus nad waesed rauda kambris,
Waske kambris waljo tööda
Sarwikulle toimetawad.
“Siin on Sarwik taadi kodo,
Päris puhkamise paika,
Kus ta wana eide seltsis
Wahest mõne pääwa puhkab;
Kui on pikast käigist wäsind,
Rändamisest wäga roidund:
Siisap eite Sarwikuda
Hõbe kambri parssil wihtleb,
Ainaid külgesida audub. 
      ”Suurematel pidopäiwil
Tuleb Sarwik sõbradega,
Toob kaasa sugulasi,
Lustisida pidamaie,
Õnnepõlwe jagamaie.
Tühi on ta kälimeesi,
Põrgo lita tema tädi. 
      ”Täna õhtul oodetakse
Sarwik=taati jälle koeo,
Sest et ülewalla ilmas,
Kusse päike pääwal paistab,
Kuu walgus öösel kuumab,
Tähäkesed sirawad:
Tal ei pika püsidusta,
Ega wiibimista pole.
Aga kui ta alla ilma,
Sügawuse riikidesse,
Warjolaiste waldadesse
Tallitusel wäljalähäb:
Siis ta wiibib mito pääwa,
Mõnekorra nädalaida.” 
      Teine piiga, peenikene,
Pani sõna sõudemaie,
Hakas nõnda pajatama:
“Kui sind Sarwik, wennikene!
Koeo tulles ees peaks leidma,
Siis sull elo õhtukene,
Wiimne widewikukene
Silmapilgul käte juhtuks.
Sest kes seie kogemata
Jalga juhtub tõstemaie:
Se on pääwa paistelt lahkund,
Kuu walgelta wõerdunud,
Elokesta kautanud –
Kui ta Sarwik taadi silma
Kogemata oli puutund. 
      ”Meie neitsid kolmekeste,
Õnnetumad piigakesed:
Sarwik taadi päris orjad
Algmisest juba oleme.
Sarwik taadi sõnakuuljad,
Wanaeide käskejalad,
Majatööde toimetajad.
Meile määrand Taara tarkus
Närtsimata noorus’ iga,
Alalista õilme puna
Palgedelle paistamaie.” 
      Wanem piiga, peenikene,
Pani sõna sõudemaie,
Hakas nukralt pajatama:
“Mis meil waestel noorus aitab,
Õilme puna palgedella,
Mõlkus rõemo meelekene!
Pika igawuse piina
Peame ööd ja pääwad kandma,
Peame wasto tõrkumata
Wanaeide sõna kuulma,
Tema tahtmist tallitama,
Tema tuju kannatama;
Sarwikul pääst otsimaie.
Ega peäse wangi wõrgust,
Kammitsasta põlwekesest
Elo ilmas enam lahti.
Saa ei päikest teretama,
Ega kuuda nägemaie,
Tähäkesi tundamaie.” 
      Kalewide poega kostis:
“Ärge kurtke, piigakesed,
Ärge nutke, noorokesed,
Kurwastage kallikesed,
Kähär pääga peenikesed!
Külap peästan piigakesi
Õnnetumast orja paelust,
Igawuse wangi wõrgust,
Wanaeide tuju pakilt.
Külap peästan neiokesi
Sarwik taadi sidemeista,
Kurjapõlwe kütkedesta,
Wiin teid laia walgeella,
Pääwa kena paistusella,
Kuu walge warjodelle,
Sirawalle tähtedelle.
Ärge kartke, piigakesed,
Ärge nutke, noorokesed,
Kurwastage, kallikesed,
Kähärpääga peenikesed!
Kalewil on küllalt rammo,
Üleliiga jõudo antud!
Külap wõidan Sarwik taadi,
Lepitellen wana eide,
Külap ajan asjad teele,
Sõuan joonel’ tallitused.” 
      Wanem neitsi kostis wasto,
Sõudis sõnul pajatelles:
“Kalewi poeg wennikene,
Kangelaiste wõsokene,
Taaralaiste taimekene!
Kui sa kübarat ei wõta,
Kui ei wõta witsakesta:
Siis ei jõua sina ennast,
Mite iseennast peästa, –
Wähämalt meid wäätikesi,
Pääta kana poegasida.
Kaugel sino wõimus kestab,
Kange rammo ulatelleb?
Sarwikul on sada selli,
Tuhat teenrid, tundemata,
Abimeehi arwamata,
Nõuuandjaid nägemata,
Tuuslaride tuule abid,
Sortsilaste soola abid,
Nõia rohukeste abid:
Misga sino kangust köidab,
Sino rammo kütkendelleb,
Sino wõimo wõrgutelleb!” 
      Kalewide kange poega
Pidas piiga jutu naeruks,
Neio kartust naljatuseks;
Kostis wasto julgel meelel,
Sõudwal sõnal pajatelles:
“Põrgo piigad, peenikesede
Sarwik talo neitsikesed!
Oleksite teie ilmas
Meehenada meesta näinud,
Wahwamada poisikesta:
Külap siis te’ teädenekse,
Mis üks mõnus meehe poega
Mässul jõuab toimetada.
Ma ei karda Sarwikuda,
Ega karda tema sugu;
Wõimus käsi wõitis Tühja, –
Külap wõidab Sarwikuda.” 
      Teine piiga, peenikene,
Pani sõna sõudemaie,
Hakas nõnda pajatama:
“Kallis Kalewide poega!
Kui sa keelust kuulemata,
Õpetusest hoolimata
Ülemeelil tahad minna
Õnnetuse radadelle,
Wiletsuse wõrkudesse:
Siis ei tõuse meile süüda,
Waga were wastamisi:
Ühte pean weel ütlemaie,
Ühte sulle pajatama,
Arwa asja awaldama:
Tee siis, meesi! mis sa tahad.
Kui sull’ soowi elo peästa,
Ilma walgust, ilusada,
Omal silmil näha saada?
Siis ma ütlen: tõtta meesi!
Ruta, meesi! wiibimata!
Sest kui Sarwik koeo tuleb:
Kukub kinni koopa urgas,
Langeb luku urka ukse,
Ummistab urka radada.
Seäl ei ole peasemista,
Lahtisaamist enam loota!
Wõta kübar kiirutie,
Soowi kodo sõudemista:
Enne kui kaub õnne aega
Lõpeb kaunis silmapilko.” 
      Kalewi poeg, kangelane,
Laskis neitsi nõõud tuulde,
Õpetused nurja minna,
Pani piiga kartust naeruks;
Mõtles: mees saab meehe wasto,
Kange wõidab nõdramada.
Läheb urgas ummuksesse:
Külap kaewan uue urka,
Töötan teise laiamada. 
      Neitsidel läks süda kurwaks,
Meeled nutul nukeraksa,
Et ei jõudnud meesta peästa
Armsat wõrgust awitada,
Sarwik taadi kiuste küüsist.
Seäl nad sala sobitasid
Naiste wõimo wägewamat:
Kawaluse kütkendusta
Meehe abiks awatada. 
      Sängi sambais seisanesid
Sarwik taadil kaksi klaasi,
Mõlemad ühe mõedused,
Suurusella ühte wärki,
Ühewõrra täidetuie
Punakarwa märgadega.
Siiski märjad kahte sugu,
Kahtewärki wõimusega:
Üks oli klaasi woli=märga,
Jõudokaswataja jooki,
Paremal pool sängi sambas;
Teine klaasi nõrke märga,
Jõudo lõpetawa jooki,
Rammo raugendawat kastet
Pahemal pool sängi sambas. 
      Wanem piiga wõtis klaasid,
Wahetas neid salamahti,
Seädis teise – teise kohta:
Rammus=klaasi nõrkuspaika,
Nõrkus’klaasi rammopaika, –
Et kui Sarwik wäge wõtab:
Rammo raugemista leiab. 
      “Kui said klaasid wahetatud,
Teine pandud teise paika:
Kuuldi kaugelt kolinada,
Koopa laelta müdinada.
Wanem piiga kahwatelles
Kiirel sõnul pajatama:
“Nüüd on lõksus Kalewide,
Kangelane surma wõrgus!
Juba Sarwik sõudemaies,
Urgas teeda tallamaies,
Koeo poole kihutamas!
Sammud kostwad koopa suusta,
Kanna müdin urgasteelta;
Peäsemist ei ole loota,
Ega pako paika leida.
Nüüd sa, Kalewide poega!
Katsu rammust rauda tugi,
Tugewusest üksi abi!” – 
      Nii kui suurem hobu kari
Kiwi sillal kihutamas,
Kummi radal rändamaies:
Nõnda kõlas sammu müdin
Wana Sarwiko käigista. 
      Kalewi poeg, kangelane,
Seisis paigal liikumata,
Seisis kui tamme maruda,
Kalda kaljud laenesida,
Kiwi rahesagarada,
Kindel torni tuuleoogo
Tuhingada wankomata! 
      Taga ukse tallab sammo,
Liigub käiki ligemalle.
Pihu, piita põrutelles,
Lükab uksed wallaliste;
Sarwik astub läwe peäle,
Tahab jalga tupa tõsta,
Jääb siis wõerult wahtimaie
Puuri läinud linnokesta,
Lõkso läinud hiirekesta. 
      Kalewil weel, kübar pihus,
Weike meehe kujukene;
Sestep Sarwik selget aro
Tema sugusta ei saanud. 
      Sarwik sõudis pajatama:
“Kes sind seie meelitanud,
Hullo teele hukatanud?
Kangus mitmel kaela murdnud
Julgus mõnda eksitanud,
Edewus teisi erdustand!” 
      Kalewi poeg, kangelane,
Mõistis kohe, wasta kostis:
“Ära sõitle sõnaldani,
Haka lõuga lõugutama,
Mis on wana naiste wiisi.
Lori ei kõlba lepitajaks!
Keel on wiha kihutaja,
Sõna rio sünnitaja!
Lähme rammo katsomaie,
Kes seal teise ärawõidab,
Selle poole õigus sõuab.” 
      Sarwik sahkas naeratelles,
Pilguskombel pajatelles:
“Sündko sino soowitusel;
Mull on mängi meele pärast!” 
      Siis ta rutas sängi juure,
Sängi sambast märga wõtma,
Rammo andwat keele kastet.
Wõtis paremasta sambast
Arwatellud abi klaasi,
Tühendelles põhjadani. 
      Kalew pistis kaapekese,
Soowituse kübarada
Salamahti oma põue.
Mõtles: kui mull’ kitsik tuleb,
Lähän kiirest kaswamaie,
Tammekeseks tõusemaie. 
      Nõnda walmistasid meehed
Wõitlemise mängi wasto,
Rammokatsumise tööle.
Siis nad õue astusiwad,
Lagedalle tõttasiwad
Soowi tahtmist täitemaie. 
      Sarwikik taati pajatelles
Wanemalle tüterille:
“Mine, piiga raudakambri,
Too mull’ jala=kammitsada,
Raudaraskeid ahelaida:
Misga wõitja wõidetawa
Jalad paneb kammitsasse.” 
      “Tütar noori täitis käsko,
Tõi, mis taati tahtenessa;
Pani õue pako otsa
Kammitsrauad ahelaga.
Meehed mõetsid määra mööda
Wainul wõitlemise kohta;
Tõmbasiwad piired ümber,
Seädsid waiad rajadelle,
Et ei petust pidand saama,
Ega mingi eksimista.
Hakasiwad wõitlemaie
Jõudokats’mist toimetama. 
      Weel ei olnud enne seda
Muisteaegsil mälestustel
Suuremaida wõitlemisi
Põrgo wainul toimetatud.
Niikui laewa maro sunnil
Kõigul tantsib laenetella:
Nõnda kõikus muropinda
Wõitlejate jalge alla!
Põrgo seinad wabisesid,
Lagi kipus langemaie
Nurgad ühest lõhkemaie. 
      Siiski kestis tüki aega
Kahewahel wõitlemine,
Ja ei wõinud etteteäda:
Kumma käte wõimus weereb?
Kui nad pisut jõudo puhkand,
Higist keha jahutanud:
Sundis Kalew kaapekesta,
Soowituse kübarada
Enda pikust wenitama,
Keha paksus paisotama.
Seal ta sirgus, seäl ta paisus:
Sirgus, paisus Kalewiksa!
Siis ta wõtis wõimo wäelta
Sarwik taadi niudest kinni,
Puistas teda raputelles,
Tõstis teda kergitelles
Mõne sammo maasta üless’;
Rabas teda rammus’ kääga –
Nii kui teritatud teiba
Maa sisse seisamaie!
Sarwik taati üle põlwe,
Ligi poole reitest saadik
Muropinda kinni pandud,
Seisis paigal liikumata. 
      Kalewide poega rutas
Kammitsrauda wõtemaie,
Ahelaida nõudemaie,
Misga Sarwik taadikesta
Igawesta kütkendaksa.
Aga waata imemeliko,
Iselugu, kentsakada!
Warem weel kui Kalewide
Jalakammitsada toonud:
Hakas Sarwik waomaie,
Madalamaks minemaie,
Kunni tema silmapilgul
Otsekui maa alla sulas.
Ega jäänud enam jälgi,
Kui üks weike logukene
Sinist suitsewada weeta. 
      Kalewi poeg pajatelles:
“Külap otsin teisel korral
Sarwik taadi sala teeda;
Köidan teda kammitsasse,
Et ei peäse liikumaie.
Nüüd ma täidan tõotuse:
Peästan põrgust piigakesed,
Wiin neid wälja lagedalle,
Pääwa paistet waatamaie.
Wiimist korda, soowikübar!
Tahan sino abi nõuuda.” 
      Siis ta wõtis mõega warnast,
Wõtis kulda raha kambrist
Paari raetündri wõrra,
Wõtis neiod kolmekeste
Tita kombel oma sülle,
Pani pähä kübarada,
Soowituse kaapekese,
Hakas nõnda pajatama:
Sõua, kaape! jõua, kaape!
Sõua meida koopa suhu,
Laua koorma ligidalle!” – 
      Silmapilgul seisis tema
Neidodega koopa suussa.
Aga katel oli kadund
Kõige kolme kokadega;
Mõned tunglas leeaugus
Alles tulda lõkendasid.
Kalew wiskas kübarada,
Soowimise kaapekese
Tuleleeki põlemaie.
Senna kallis kübar lõpes,
Põles tuha hunnikuksa. 
      Piigad nähäs nutemaie,
Kolmekeste kurtamaie:
“Miks sa, kangelane Kalew!
Kübarada äwitasid?
Se oli kübar, kuningliko,
Teist ei ole ilmas enam,
Ega põrguski ei leida!” 
      Kalewide poega kostis:
“Jätke nutu, neiokesed!
Kaebamista, kullakesed!
Nüüd ei ole leina aega,
Kurba kurtamise põlwe!
Laialine ilma ilo
Hiilgab ringis teie ümber;
Elustawa pääwa paiste
Läigib teie silmadesse,
Langeb teie laugudelle.
Metsa läigib lehtedessa,
Murupinda haljendessa
Suwe rõemo sõba alla.
“Neitsikesed, noorokesed!
Linapääsed linnokesed!
Ehtige enda riideesse,
Pange puna paeladesse,
Sinisesse siidilisse
Kulla toime kuubedesse!
Mina wiin teid kosja teele,
Sala saaja radadelle.
Põlesiwad poiste silmad
Teie ehte ilu peäle,
Teie palge puna peale.
Sõlgis rinna paiso peäle,
Elmerika kaela peäle.
Külap tuleb küla poissi
Teie siidi ehte peäle,
Teie palge puna peäle!
Külap tuleb Sulewi poega,
Astub järgil Alewide;
Külap kangelase sõbrad,
Kalewide sugulased
Tulewad teid kosimaie.
Nüüd on otsas leina aega,
Kurba kurtamise põlwe;
Nüüd on rohke rõemo aega,
Lustipido pikaline!” 
      Kalewide poega ladus
Laua koorma kukla peäle,
Pani raha rasked kotid
Kulla kotid koorma otsa;
Tõstis siis weel piigakesed
Laudadelle istumaie;
Kes kui kanakesed õrrel
Naljatelles kõerutasid.
Et neil igal ühel kimbud,
Suured kimbud kaasas olid:
Wõib, kes naiste kombeid tunneb,
Hõlpsalt ära arwaneda.
Enne minikuda olid
Neiokesed kiiruselta:
Sammeti ja siidi kambrist
Omad kimbud koko pannud.
Noorem piiga oli wõtnud
Pealegi weel witsakesta
Sarwiko sängi seinalta. 
      Kalew tõtas, koormat kandes,
Kiirel sammul koeo poole;
Ehk kül kolmekordne koorm
Pika peäle pihta waewas.
Weel ei olnud tema kaugel
Koopa suusta sammud kannud:
Kui tal kiusajate karja
Juba taga kannul oli. 
      Wana Tühi oli tulnud
Seitsmekümne sellidega
Kalewida kiusamaie:
Kui ta Sarwik taadi suusta
Wõitlemise otsust kuulnud.
Kibe lugu Kalewille,
Kui ei piiga witsakene
Temal abi ‘poleks annud. 
      Witsakesta wibutelles
Noorem piiga pajatelles:
“Ette silda, taha weeta!
Silda ette Kalewille
Neitsi koorma kandijalle.
Weete taha tulijaille
Wana Tühjuse poegile!” 
      Kuida neitsi pajatanud,
Nõnda nõia witsa wõimul
Lugu kohe sündinessa.
Põrgoliste ette paisus
Laia woolas jõgedani,
Kust ei wõinud üle käia
Ega läbi ujudella.
Kalew kõndis kuiwa teeda,
Rändas tahedada rada.
Kuida neitsi koorma kandjal
Käsi pikimalta käinud
Kuida kenail neitsikestel
Lustiliste kosja lugu
Õnnelikul korda läinud:
Seda saame teises kohas
Omal aeal awaldama. –
Kulda keerul laulo lõnga
Keerab teise keradelle,
Weereb teise wärtänalle,
Jookseb uue joone peale. 
      Lähme lõnga kerimaie,
Kulda eiet haspeldama!
Tuleb tüki takust lõnga:
Sest ei süüdi laulikulle;
Süü jääb sõna pärijalle,
Wanajutu ärwijalle.