Kuku, kägo, kulda lindo!
Hõbenokal’ heälitseja,
Waskekeelil kuulutaja!
Kuku meile sõnumeida:
Kuida Kalewide poega
Armsa eide jälgi nõuab,
Kadund kana teeda otsib? 
      Kui ei kaldalt silma sõude,
Silma sõude, waate jõude
Kusagilt ei jälgi kannud,
Waga teele walgust annud:
Kargas noormees kõrgelt kaljult,
Kalda sõrwalt laenetesse,
Koisewa weete sängi;
Sundis käsi sõudemaie,
Jalgu taga tüürimaie,
Juksid pääs purjetama!
Tõtas sõudes Soome poole,
Purjetelles põhja poole,
Tüürides teise kaldale;
Tõtas ema tabamaie,
Warga wõrgust peästamaie,
Tuuslarida tuuseldama,
Naisewarast wemmeldama:
Et ei enam neitsi rööwi,
Naise wargust ilmas tõuseks.
Wana wanker, Rootsi karo,
Juhatasid tähäkarjast
Minijalle märga teeda,
Niisket rada Soome maale,
Kõrgetranda Kaljomaale.
Mere teel ei ole kõrtsi,
Wäljawahi osmikuda,
Kust sa wõiksid teeda nõuda,
Eksituse õiendusta.
Tugew käsi lõhkus laeneid,
Peksis laeneid mere pinnal!
Weete kiigutawa kätki
Weeretas wirko ujujad
Laente langutawal turjal
Kaugemalle põhja poole,
Kaljoranna kallastelle.
Kalewi poeg, kangelane!
Ei sa tunnud wäsimusta,
Ega rammul tüdimusta: 
      Tugew käsi lõhkus laeneid,
Peksis laeneid merepinnal,
Weete kiigutawa kätki
Weeretelles ujujada!
Kalewide kallim poega
Tõtas kiirest kaugemalle,
Eide jälgi otsimaie,
Naiserööwlit nuhtlemaie. 
      Juba sõela seisis sõrwi,
Wardad weerdes walge wasto,
Kesköö wõis ehk käsil olla –
Ehk kül kuke laulokesta
Mereteel ei aega mõeda! –
Kui üks weike saarekene
Weete laentest turja tõstis,
Merepinnalt üless kerkis,
Sohni jõudis saare sihil
Kiiremasta weete teeda:
Tugew käsi lõhkus laeneid,
Peksis laeneid merepinnal,
Weete kiigutawa kätki
Weeretelles ujujada!
Sohni ruttas saare poole,
Kus ta puhkamise paika,
Hingetõmbamise mahti
Natukene tahtis wõta.
Tugew käsi lõhkus laeneid,
Peksis laeneid merepinnal,
Weesi kiigutas ujujad
Weeretelles saare poole. 
      Sohni jõudis saare randa
Kaljo kõrge kaldaalle;
Sirutelles seljaroogu –
Wasto kaljo rüngastiko,
Istutelles isteluida
Sammeldanud kiwi sülle:
Jätis jalad weepinnal
Laenetelle mängitawaks;
Tahtis pisut tukutelles
Silma laugu koko lasta.
Warem weel kui unewoli
Waimosilma warjotelles,
Meele märkamista matis,
Meehe üle wõimust wõtis:
Wärisesid öö waikest,
Rahorüpe sügawusest
Laulosõnad tema kõrwa.
Kena piiga heälekene,
Neioliko kõrikene
Nõnda laulologu leikas,
Sõnakeermeid sõudma seädis: 
      “Kaugela on mino kaasa,
Weete taga armokene!
Kaugel on, kaugel nähikse,
Wahel paljo wastastiko:
Üks oli suur ja laia merda,
Wiis oli järweda wahele,
Kuus oli kuiwa nõmmikuida,
Seitsesada nõlgatille,
Kaheksa karja aroda,
Üheksa üba jõgeda,
Kümme külma allikasta,
Kakskümmend muido kinnitust!
Saa ei mida minema,
Ega saa tema tulema;
Saa ei kuus teda kuulda,
Nädalas ei teda näha,
Saa ei aastas tema armo,
Armo kaiso soendusta. –
Kaugela on mino kaasa,
Weete taga armokene!
Kaugel on, kaugel nähikse;
Wahel paljo wastastiko,
Wee ja kuiwa kinnitusi.
Tuul täle wiigo terwiksida,
Aea tiiwad armosida,
Pilwed pikada igada,
Laened lahkeid elopäiwi,
Wihmasagar saadikuida,
Taewas tarka meelekesta!
Kui on õnne, siis elago;
Kui on terwe, tehko tööda.
Wii mitu terwist temale,
Kui mitu mõteid minule:
Nii mitu terwist temale,
Kui on lehti lepikussa,
Kase urbe kaasikussa;
Nii mitu terwist temale,
Kui on merel laenesida,
Kui on tähti taewassa!” 
      Kalewi poeg, kangelane,
Oli piiga laulo kuuldes
Kaelasooni sirutanud:
Kas ei kena laulolindo,
Sõnarikast neitsikesta
Kusagilt saaks nägemaie?
Ööne pime warjotelles
Saarte sõrwast sõrwani;
Aga läikew tuleleeki
Tõusis ühest kohast silma.
Tule walgustuse piiril
Istus ilus neiokene,
Laulis künnilinno keelil,
Lõukese lõõritelles;
Istus üksi tulepaistel
Õõtselise walwamisel:
Wahtis eide lõuendida,
Mis seäl murul pleekisiwad,
Mis ta ise pikal talwel
Kedrel lõngaks keerutanud,
Mis ta ise pärast jõulud
Kangasjalgil kudunud,
Lõuendiksa lõksotanud,
Kewadilla pako lannud,
Lehelisses leotanud:
Mis nüüd päike pääwal kleekis,
Öösel kaste walgeks audus. 
      Kalewi poeg, kangelane,
Hakas wasto laulemaie,
Pilgatelles piiga lugu:
“Mis sa kauget kahetselles,
Weetetagast lindo leinad:
Ligemata peigo põlgad?
Ligi on, ligi nähikse,
Ligemal on kallim armo!
Ei ole wahel wastastiko,
Ega kuskil kinnitusta!
Ei ole wahel laia merda,
Kinnitawaid järwesida,
Ei ole kuiwi nõmmikuida,
Nõlgatillisi ei aro,
Ei ole üba jõgesida
Ega külme allikaida.
Ligi on, ligi nähikse,
Ligimail on parem peigo!
Siin on armo kaiso soem,
Siinap rikam rõemu rüpe.
Ligi on, ligi nähikse,
Ligi parem peiokene;
Kangem poissi kuulsast külast!
Kõrged koiwad, paksud oimad
Tõiwad teda laente kiigul,
Weete weerel saare randa:
Saare piigadelle õnneks,
Saare tüterite tuluks.” 
      Saarepiiga, peenikene,
Oli petislaulo kuulnud:
Astus sammo ligemalle,
Astus sammo, astus kaksi,
Kogemata mitu sammu,
Arwamata weel ehk sada; –
Tahtis lauljat tunnistada:
Kas tulnd Soomest sugulane,
Wai ehk Wirust kosilane?
Piiga nägi noore meehe,
Nägi kaldal Kalewida,
Tundemata küla poissi. 
      Saiwad juba sahkamaie,
Ööde wilul wiibidelles,
Saiwad sõnu lahutelles,
Armo sõnu awaldelles,
Südant suula sõbrustama. 
      Saarepiiga, peenikene,
Langes ise teademata,
Kogemata juhtumisel
Poisi kõrwa sambla sängi.
Saarepiiga, peenikene!
Mis sul wiga juhtunessa?
Miks sa kisal kiljatama,
Pisar’pillil kaebamaie
Hakad Kalewide kaisus?
Kas ehk niudest niksatie,
Labaluust ehk naksatie,
Wai mis muido wiga tehti? 
      Isa kuulis tütre kisa,
Ema lapse kiljatusta:
Ärkasiwad une paelust,
Esiotsalt arwatelles,
Kas ehk unenägodana
Magades neil kõrwa petnud.
Aga piiga kiljatused,
Pisarpillil kaebamised
Kõlasiwad ärksal kõrwul.
Taati sasis wemmla käte
Kargas asja waatemaie:
Kas ehk rööwel riisumisel
Tüterilta eide wara
Ööde warjul warastanud? 
      Kui ta wõerast kaldal nägi,
Kangelasta Kalewida:
Kukus wemmal waljust käesta,
Suigus sõna keele paelul
Ehmatuse hirmo alla.
Tütar noori seisis norkus,
Ega tõstnud silmi maasta,
Pisarraskeid laugeid murult,
Ega lausund sõnakesta.
Kalewi poeg, kangelane,
Selikille sambla sängis,
Istukille kaljo künkal
Oli rahul kartusetta;
Küsis: kas ehk eile õhtul
Soome tuuslar, tuuletarka,
Wirust tulles weeretelles
Saarest mööda oli sõudnud,
Koeo poole purjetelles?
Aga saaretaat ei olnud
Tuuslarida, tuuletarka,
Mitmel pääwal silmatanud. 
      Saare taati pajatama,
Asja otsast pärimaie:
“Ütle wahwa wõeras meesi!
Kus sul kodo, kaswo paika,
Lapsepõlwe päris ase?
Kes sind sugul sünnitanud,
Ilma peäle ilmutanud?
Kelle ema rikas rüpe,
Paisotellew rinna piima
Poegadana kosutanud?
Niikui jumaliko idu,
Taaralaiste taimekesta
Kannab sino keha kombe?” –
Kalewide poega mõistis,
      Kalewide poega mõistis,
Kawalaste wasto kostis:
“Wiro ranna wiiro mööda,
Arjo ranna arja peäle,
Lääne ranna liiwa peäle –
Mõnda teeda tallatie,
Mitu rada rajatie;
Üks on rada koduteeda,
Tallermaada, tutawama,
Mis mind isa õue kannab,
Eide armo kopelisse:
Seälap tamme tüwist tõusin,
Kaswo kännusta wõsusin!
Seäl mul lapse kätki seisis,
Lapse põlwe mälestused
Muropinda maaha jäiwad.
Sugula mind sünnitanud,
Ilma peäle ilmutanud
Tugewate meeste taati,
Kangelaste isakene;
Rikas rüpel eidekene,
Paisuw piimal memmekene
Sigis kuninglikust sugust,
Sündis suuremate sohkist!
Nääd sa jumaliko idu,
Taaralaiste taimekesta:
Arwa, kas ehk Kalewide
Kangelaste kuulus taati
Poega pole toimetanud,
Wõsukesta istutanud?
Wõiks ehk tema äbariko,
Sügisene ili=talle,
Lese Linda pesamuna
Sino silma eessa seista!” 
      Saare piiga, peenikene,
Kohkel wõera jutu kuulas:
Kahwatas kui Kalewida
Mees sai isaks nimetanud,
Lindat emaks tunnistanud.
Ehmatanud ellakene,
Saare piiga, peenikene,
Liuges kalda ligemalle,
Äkilise sõrwa peale;
Seäl ta jalga komistelles:
Üle kaela merde kukus,
Langes laia laenetesse,
Merepõhja sügawasse.
Laene katis lapsokesta,
Weesi matis piigakesta,
Katis, matis noorukese!
Laene katis, weesi matis
Saare eide silmatera,
Saare taadi tuikese.
Isa tõstis häda kisa,
Api hüüdemise heälta!
Kalewi poeg kargas merda,
Liuges laente waiba alla:
Kadund piigat otsimaie,
Upund kana aitamaie,
Laene kaisust lunastama.
Aga laene laia rüpe,
Sügawuse wilo sängi
Pidas kinni piigakesta,
Ega annud armokesta
Märjast kaisust enam wälja. 
      Kalewi poeg tõstis kaela,
Laia pääda laenetesta,
Hüüdis kaldal ootejalle,
Õnnetuma piiga taadil:
“Jumalaga! saaremeesi!
Tütar sinul sattus weete,
Ema minul warga wõrku;
Wiletsad meie mõlemad!” – 
      Nõnda pajatelles pistis
Kalewi poeg, kangelane,
Kiirel oimul ujumaie,
Saare kaldalt sõudemaie.
Wahutawal laente kiigul
Laente kiigul, tuule wiigul
Kadus kangelase poega
Saaretaadi silma otsast.
Tugew käsi lõhkus laeneid,
Peksis laeneid merepinnal,
Weete kiigutawa kätki
Weeretas wirko ujujat!
Laente langutawal turjal
Kaugemalle põhja poole,
Kaljoranna kalda poole. 
      Saaretaadi kisa peale,
Api kutsumise kannul
Tõtas sängist saare eite,
Tõtas häda tunnistama,
Juhtund lugu waatamaie. 
      Oh, mo ella eidekene!
Miks sa soeast sängist tulid,
Warjew waiba kate alta?
Kurbtus’ külmad kuulutused,
Jäelised ilmutused,
Raherasked awaldused
Saawad südant kohmetama,
Werda soontes tarretama!
Laenes sino lapse sängi,
Kalakudus tütre kätki,
Meres marjokese kamber.
Laenest ei saa lapsehoisjat,
Kalakudust kalli kaits’jat,
Ege merest mängitajat!
Oh, mu ella eidekene!
Miks sa wara sängist tulid,
Enne koito woodi kaisust
Surno sõnumeida kuulma? 
      Keda sina, eidekene,
Kallil kombel kaswatanud,
Suu juures suigutanud,
Ellal piimal imetanud,
Armo kaisul kosutanud:
Magab külma laene alla,
Märjas sängis mere põhjas. 
      Oh, mo ella eidekene!
Tee sa reha pikal warrel,
Tee sa rehapulgad pikad,
Reha warre wanast wasest,
Pulgad tugew teraksesta:
Mine merda riisumaie,
Laenesida äigamaie,
Kõntsast loogo kiskumaie!
Wõta, taati! uued wõrgud,
Wõta noodad, tugewamad,
Mine õnne matsumaie:
Kas ehk leiad tütre jälgi,
Püad piiga laenetesta,
Mere põhja sügawusest.” 
      Kuulge, kuulge! kurwad kõrwad!
Mis seäl laulab laenetesta?
Kuulge, kuulge! kurwad kõrwad,
Mures muljutud südamed!
Mis seäl merest piiga pillil
Laulolugu lauletamas? 
      Kohisewa laente keskelt
Peäsis lugu liikumaie,
Sügawasta meresängist
Sõnad nõnda sõudemaie: 
      “Neio läks merda kiikumaie,
Laenetesse laulemaie;
Pani kingad kiwi peäle,
Paatrid pikila pajola,
Siidi lintid liiwa peäle,
Sõrmuksed sõmera peäle;
Hakas merda kiikumaie,
Laente lugusida laulma!
Misse wälkus mereesta,
Misse läikis laenetesta?
Kulda mõeka merest wälkus,
Hõbe oda laenetesta,
Waskne ammo kalakudust.
Läksin mõeka wõtemaie,
Hõbe oda püüdemaie,
Waskist ammut õngitsema;
Tuli wasto wanameesi,
Wanameesi, waskimeesi.
Waski kübara päässa,
Waski särki seljassa,
Waski wööde niude ümber,
Waski kindaad käässa,
Waski sapaad jalassa
Waski kannused sapassa,
Waski kilbid pannel wööla,
Waski kirjad kilpidella;
Waski keha, waski kaela,
Waski suu ja waski silmad.
Waski mees neiolt küsima:
Misse teeb mõrsja meressa,
Weikene weete laenetes,
Kodokana kalakudus?
Neio mõistis, kostis wasto,
Pajatelles pardikene:
“”Läksin merda kiikumaie,
Laenetesse laulemaie;
Nägin kulda mõega wälki,
Hõbe oda warre läiki,
Waikse ambo hiilgamista;
Tahtsin mõeka taganõuda,
Hõbe oda lunastada,
Waskist ambo endal osta.”” 
      Waski meesi wasto kostis,
Waski meelila kõneli:
“Kulda mõek on Kalewide,
Hõbe oda Olewide,
Waske ammo Sulewide
Warjul hoietud warada.
Waski mees on wara wahti,
Kulda mõega warjaja,
Hõbe oda hoidija,
Waskse ambo kaitseja!
Tule kaasaks waskiselle,
Kodo kanaks mõega wahil’,
Õhto mängiks oda hoidjal’,
Ambo kaits’jal armokeseks:
Siis saad kalli kulda mõega,
Hõbedast Olewi oda,
Waskse ambo kingituseks,
Kihlopandiks kallid anded.” 
      Neio mõistis, wasto kostis,
Pajatelles pardikene,
Lõksatelles luigelindo:
“Põllome’e tütar, peenikene,
Talome’e tütar, tallekene,
Leiab meehi kuiwalt maalta,
Peigo põllome’e sugusta,
Kaasa leiwame’e karjasta.” 
      Waskimeesi naeratie!
Neido jalga komistie,
Komistie kogemata,
Libistes libedal liiwal,
Satus sala haudadesse,
Kukutas kala kudussa,
Mere urkassa udussa,
Laente laia kamberisse.
Weesi wõitis neiokese,
Laened katsid lapsokese,
Kudu kodokanakese. 
      Isa tõtas otsimaie,
Ema rutas otsimaie,
Kadund jälgi kuulamaie:
Kusse kallis kana jäänud,
Kenam õue anekene?
Kas on kulli kurja lindo,
Wai ehk wares warga lindo.
Wai ehk petis peiokene:
Kana wiinud pesa warjust,
Ane ujumise paigast,
Piiga peidetud kamberist?
Leitsid kingad kiwidelta,
Paatrid pikilta pajulta,
Leidsid lintid liiwakulta,
Sõrmuksed sõmera peälta,
Ehted paio oksilta:
Neido noori ei leietud,
Kallist kana ei silmatud.
Neido noori, tütar kallis
Nende silmil nägemata.
Neido nõrkes merepõhja,
Kana kallis kuduss’ suigus,
Uinus laente kamberisse.
Hak’sid neido hüüdemaie,
Kallist kana kutsumaie:
“Tule koeo, tütrekene!
Tõta, kana! kamberisse,
Ruta koeo, kullakene!” 
      Tütar mõistis, wasto kostis,
Wari merelta kõneles,
Leina heälta laenetesta:
“Wõi ei tulla, taadikene!
Woi ei peästa, eidekene!
Weete koorem waewab kulmu,
Laente raskus silma laugu,
Meri sügaw südameda!
Läksin merda kiikumaie,
Laenetesse laulemaie,
Weete pinnal pajatama,
Panin kingad kiwi peale,
Paatrid pikila pajula,
Siidilintid liiwa peäle,
Sõrmuksed sõmera peäle,
Ehted pajo oksadelle.
Hak’sin merda kiikumaie,
Laente lugu laulemaie,
Weete lugu weeretama.
Kulda mõeka meres wälkus,
Hõbe oda laenes läikis,
Waske ambo wasta hiilgas;
Mina mõeka wõtemaie,
Hõbe oda püüdemaie,
Waskset ammut tabamaie.
Tuli wasto wanameesi,
Wanameesi, waskimeesi;
Waski kübara päässä,
Waski särki seljassa,
Waski kindad käässa,
Waski sapad jalassa,
Waski kannuksed sapassa,
Waski wööde niude ümber,
Waski kilbid wööde külles,
Waski kirjad kilpidella;
Waski kael ja waski keha,
Waski suu ja waski silmad,
Waskimees neiolta küsima,
Noorokeselt nõudemaie:
Misse teeb mõrsja meressa,
Weikene weete laenetes,
Kodokana kalakudus,
Ani mere urka udus?
Mina mõistin, kohe kostin,
Pajatelles pardikene,
Kõerutelles kanakene,
Hõbenokal linnokene:
“Läksin merda kiikumaie
Laenetesse laulemaie;
Weetepinnal luulemaie;
Nägin kulda mõega wälki,
Hõbe oda warre läiki,
Waskse ammu hiilgamista:
Tahtsin mõekada tabada,
Hõbe oda lunastada,
Waskset wambu äraosta.” 
      Waskimeesi wasto kostis
Waski keelila kõneli:
“Kulda mõek on Kalewide,
Hõbe oda Olewide,
Waskne ambu Sulewide
Warjul hoietud warada.
Waskimees on wara wahti,
Kulda mõega warjaja,
Hõbe oda hoidija
Waskse ambo kaitseja!”
Wanameesi, waskimeesi:
Tahtis kaasaks mind kosida,
Kodo kanaks meelitada,
Kaisolinnuks kaswatada,
Pakus kihluks kulda mõeka,
Salapandiks hõbe oda,
Waske ambo armo andeks:
Kui ma temale lähäksin,
Käte wanale anaksin.
Mina wasto tõrkumaie,
Oma paiga peiokesi,
Oma koha kosilasi
Tema wasto kiitemaie.
Waskimeesi naeratie;
Mino jalga komistie,
Komistie kogemata,
Libistas libeda liiwale,
Satus sala haudadesse,
Kukutas kala kudussa,
Mere urkasse udussa.
Weesi wõitis neiokese,
Laened katsid kanakese:
Senna noori ma nõrkesin,
Senna kana ma kadusin,
Linnokene lingo läksin,
Wähki natasse weeresin. 
      Läksin merda kiikumaie,
Laenetesse laulemaie,
Weete lugu weeretama,
Kulda mõeka püüdemaie,
Hõbe oda otsimaie,
Waske ammut õngitsema.
Seäl mul jalga komistie,
Satusin sala haudadesse,
Kukusin kalakudussa,
Mere urkassa udussa:
Senna ma kana kadusin,
Senna linnoke suigosin,
Senna noori ma nõrkesin,
Senna lilleke närtsisin!
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba taadikene!
Merela on minul koda,
Laente all mul salatare. 
      Läksin merda kiikumaie,
Laenetesse laulemaie,
Weete lugu weeretama:
Satusin sala haudadesse,
Kukusin kala kudussa,
Mereurkassa udussa:
Senna ma kana kadusin,
Senna surin linnokene,
Senna noori ma nõrkesin,
Senna lilleke närtsisin,
Senna sõstrasilm suigusin.
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merela on minul koda,
Laente all mul salatare,
Kala kudus kambrikene. 
      Läksin merda kiikumaie,
Laenetesse laulemaie,
Läksin mõeka tabamaie,
Hõbe oda otsimaie,
Waske ammu nõudemaie;
Põlgasin waske peiokest;
Waskemeesi naeratie:
Kukusin kala kudusse,
Mere urkassa udussa.
Senna ma kana kadusin,
Senna surin linnokene,
Senna noori ma nõrkesin,
Senna lilleke närtsisin,
Senna sõstrasilm suigusin,
Senna neitsike uinusin. 
      Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merela on minul koda,
Alla laente salatare,
Kalakudus kambrikene,
Mere udus pesakene. 
      Läksin kulda mõegakesta
Laenetesta tabamaie,
Hõbe oda otsimaie,
Waske ammut nõudemaie:
Senna ma kana kadusin,
Senna surin linnokene,
Senna noori ma nõrkesin,
Senna lilleke närtsisin,
Senna sõstrasilm suigusin
Senna neitsike uinusin,
Senna tuwike tarretin.
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merela on minul koda,
Alla laente salatare,
Kalakudus kambrikene,
Mere udus pesakene;
Minul on wilula woodi,
Weeteniiske sängikene,
Kena kätki laentessa.
Alewid mind wiibutawad,
Kalewid mind kiigutawad,
Sulewid mind suigutawad.” 

      Juba hommikune puna
Taewa palgeid palistamas,
Juba sirendawad tähäd
Koido piirel kahwatamas:
Kalewi poeg, kangelane,
Weete laente weeretusel
Ujub Soome ranna poole.
Tugew käsi lõhub laeneid,
Peksab laeneid merepinnal,
Weete kiigutawa kätki
Weeretab wirko ujujad,
Laente langutawal turjal
Kaugemalle põhja poole,
Kaljoranna kalda poole. 
      Soome kaljokünklik kallas
Kerkis mere laente pinnalt,
Kerkis kaswis kõrgemalle.
Koido eledama kuuma
Paneb merda punetama,
Merelaened lõkendama:
Tugew käsi lõhub laeneid,
Peksab laeneid merepinnal,
Weete kiigutawa kätki
Weeretab wirko ujujat,
Laente langutawal turjal
Kaugemalle põhja poole,
Kaljoranna kalda poole. 
      Ja kui pääwa tõustes tera
Peioliko Koido pihust
Taewa sõrwas tõusemaies,
Laenest kerkis läikusella:
Jõudis kangelase poega,
Kalewide wõsukene
Soome kaljorika randa.
Istus kaljo rünka peäle,
Wäsimusses wintsund liikmeid
Natukene puhkamaie;
Istus keha karastama
Hommikuse tuule wilul,
Jahutawal kaste jälgil,
Mere karastawal aurul. 
      Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli paati randa jätnud,
Ahelaga rõngaspidi
Kaljo külge kütkendanud:
Et ei laente kõikumine,
Marotuule mässamine
Paadikest ei pilla puiskaks,
Lootsikuda lanko lõhuks. 
      Laulolinnud lustikeelil
Tõusnud päikest teretelles:
Laulid kiitus’lugusida
Wanaisale iluksa,
Taara taadile auuksa!
Muud ei looma liikumista,
Ega inimeste jälgi
Nähtud kuskil Soome rannas,
Laial kaljolisel kaldal
Metsad määd ja lageda
Uinusiwad koido unda
Uue pääwa teretusel.
Kalewi poeg tõstis silma,
Saatis waatmist kaugemalle:
Kas ei kuskil jälgesida,
Soome tuuslar järel jätnud.”
Aga silma ulatusel
Midagi ei tähte tunda,
Ega märkisida leida.
Waikne hommikune raho
Katis maada, katis rahwast 
Kaitseliko tiiwa alla.
      Kalewipoeg, kangelane,
Puhkas puhu wäsind keha,
Laskis tukul silmalauged
Natukene kokustada;
Senni päike paistel palgil,
Tahendelles tuule oogo
Tema riideid kuiwatasid.
Uni kiir ei annud aega
Pääwa tera palistusel:
Unenägo sünnitada.