Ämariko [kustund – kustutatud] raugend küünla,
Õhtul kustutatud tungla
Polnud Koit weel sütitanud
Uue pääwa iluduseks,
Laia ilma walgusduseks.
Ämariko palga puna
Palistelles taewa sõrwa,
Ajas piiro pilwetesse,
Kündis hommikusta wago
Päikse teele tähänduseks.
Sealap Kalewide poega,
Kuningliko kangelane,
Kargas wirgul asemelta,
Kus ei kauem kõheldusta,
Pikemalta puhkamista,
Ega mingi wiibimista
Meehe poeal enam polnud.
Ladus hommikune wilo,
Kaiastawa kaste niiskus
Rändwal sammo rammotamas,
Käiki jalal kergitamas.
      Tema sammus sõudsawamal
Kiirel käigil Peipse poole,
Pihkwa rajapiiredelle;
Sammus piki sooda mööda,
Läbi laia lagedaida,
Läbi metsa laanesida;
Kus, kui teeda wäga kitsas,
Rada wäga raskeliko:
Puid ja põesaid maasta kitkus,
Mis tal jalga takistanud,
Sammo kiiro kütkendanud.
Kus ta tormas läbi laane,
Senna tegi tänawada;
Kus ta soosta läbi sõtkus,
Raskel sammul rabadikust:
Senna sündis laia kraawi,
Kaswis kohe kaewandiko;
Kus ta jalga rõhus kinko,
Seäl läks kinko lamaskille;
Kus ta kanda kogemata
Oli korra komistanud:
Senna sigis sügaw loiku!
      Peipse järwe ääre jõudes,
Hakas tema waatamaie,
Silmi laial sirutama:
Kas ei kuskil paadikesta,
Lootsikut wai laewakesta
Kalda ligi polnud leida.
Weetepinna weeretusel,
Langewatel laente mängil,
Mis seal tuule tantsitusel
Pääwa paistel hiilgasiwad:
Polnud kuskil paadikesta,
Meesta kandwad parwekesta
Ligimaidel leidanessa.
wide poega kääris
Wöö alla kuue õlmad,
Hakas sammul sõudemaie
Läbi järwe lõhkumaie,
Pihkwa poole püüdemaie.
      Seisaksid sa, wennikene!
Peipse järwe kalda ääres,
Seäl kus Kalewide poega
Laentest läbi rada teinud:
Ei sull suudaks silma waatus
Üle järwe ulatama
Pihkwa poolse kallasteni.
      Kalewi poeg, kuningliko,
Sull ei olnud teede pikus
Weesirada rändamisel
Kogoniste koormaks läinud,
Ega wäsimusta teinud.
Ladus sammul, lahkel meelel
Lõhkus tema laenesida.
Kalad põhjas kohkusiwad
Raske sammo müdinalla:
Purjetasid oimusida
Tuule kiirul pako teele,
Redourkaid otsidelles.
      Oleksid sa, poeokene!
Sellel puhul senna juhtund,
Peipse järwe kalda peäle,
Alatskiwi ligidalle:
Seäl sa oleks omal silmal
Enam kentsakada näinud,
Imetusi ilmumaie,
Arwoliko awaldama,
Wõeraliko wõsumaie:
Kui seäl tänapääwal nähtaw.
      Peipse järwe kaldal seisis,
Paksus põesastiko warjus
Isewärki meehikene,
Kes kui päris metsaline,
Laanes kaswand loomokene,
Kolli kombeliko näitis:
Okaskarwad katsid keha
Kahejalgsel metsalisel;
Näosta koledam kui tonti,
Inetum kui kodokäija,
Seasõõril pilus silmad
Seisid paksus rähma käias,
Laia suuda täitis ila
Wahutes kui kuldi suuda;
Kärssis kassiwärki nina
Näitas kadeduse kuju
Wihkamise salawiha
Kahejalgne karwakandja,
Meehekomblik metsaline
Oli soolasortsilane;
Tükalte ka tuuletarka,
Enamiste maanatarka,
Lausesõna lahutaja,
Abisõna sõelutaja.
Oskas pisut arpo lüa,
Warga kuju awaldada,
Wihtlemisel wiha wõta,
Nikasdusi nõrgendada,
Asemelta läinud liikmeid,
Madar’lõngal paigandada.
Oskas pisut were sõnu,
Tükikese tulesõnu,
Salasõnu usii wasto,
Lapse lepituse sõnu,
Nutuwõte wihtlemista;
Oskas rabaduse sõnu,
Teisi ellitingo wasto,
Hamba walo wõtemiseks,
Halli tõbe arstimiseks. –
Oskas kaitse kepisida
Karjatselle ealmistada,
Waranduse wedajaida
Ristiteedel elustada.
      Peipse soolasortsilane
Lamas kükakille kaldal,
Waotas kõwast rusikaida
Keha tühemede wasto:
Puhus tuulta laiast suusta,
Õhko ninasõermetesta;
Puhus tuulta järwe peäle
Peipse laia laenetesse!
Weesi kerkis kihisedes,
Laene kaswis kohisedes,
Paisus kühma kõrgemalle,
Langes wahtus wasto kallast,
Paiskas wahto kaugeella.
      Waata! kaldalt paistab kaugel,
Weeretelles weete pinnal,
Pool weel peidus laenetessa,
Peteliko kujukene;
Tõuseb korra kõrgemalle,
Kaub wahel silmadesta;
Mis kui rändaw inimene,
Raske koorma kandja näitab.
Ja et rändaw koormakandja
Kümne wersta kauguselta
Ehk weel rohkem kaldast paistab:
Siiski näitab kere kombe
Selgest inimese wärki.
Ja mis laente langudelta
Lagedalle wälja paistab,
Näitab terasemal waatel
Meie aegse meehe kõrge.
Aga mida ligemalle
Meesi kalda poole jõudis:
Seda mööda kaswis kõrgus,
Sirgus tema keha suurus.
Suur ka näitis koorma laso
Meehe pihta painotama.
Siiski rändas kergel sammul
Koormakandja kangelane
Ika kalda ligemalle.
Soolasortsi puhumisest
Kaswid laened kõrgemalle,
Tõusiwad kui künkakesed
Laial weesi lagedalle;
Paisosiwad wahotelles
Rändajalle reite wasto.
      Naerdes laenekeste mängi
Hüüdis järwest kangelane:
“Oi, oi! waata oidokesta!
Kipub kastma kellokesta!
Toho, toho! perse lompi
Ära tõuse meehe tilli!”
Natukene iljemine
Jõudis tugew koormakandja
Wirgul sammul kalda peäle.
Ehk kül meie päiwil hobo,
Ega parem ärja paari
Seda koormat paigast tõmbaks,
Mis seäl õlanukusida
Meehikesel raskendamas.
      Kalewide kallis poega
Oli Pihkwast laudo toonud,
Esimese õla täie
Linna ehituse tarwis.
Ega olnud koorem suurem,
Ega sugugi ka pisem:
Kui kakskümmend tosinada
Kolme tollilisi laudu! –
      Kalewi poeg, kangelane,
Ladus kanntud lauakoorma
Õlalt maaha hunnikusse,
Wõtis mõeka wöö küllest,
Sõasahka wahwa käte,
Misga weete puhujalle,
Järwe laente tõstijalle
Tööteenistusta mööda
Palka tahtis kätemaksta,
Sortsile soomust näidata.
Aga kerged jalakannad
Olid laente kohutajat,
Weepinna paisotajat
Juba kannud pako urka,
Pimedasse metsa peito.
      Raske koorm ja märga rada,
Wahtus laente möllamine:
Kalewida wäsitanud,
Tema keha wintsotanud.
Sellepärast wõtis nõuuksa
Öömaja asutada.
Wõtis järwe kalda äärest
Rüpe täie kuiwa liiwa,
Õlma täie sõmeraida,
Wiis tük maada lagedalle,
Puistas liiwa hunnikusse:
Kust ta kuiwa keha aset
Küllealulista seädis.
      Liiwarüngas seisab praego
Sündind asja awaldamas,
Alatskiwi mõisa piirel,
Peipse järwe ligidalle:
Kalewi sängiks nimetud;
Kuida igal meehel teädaw,
Kes on Peipse rannas käinud
      Kalewide poega heitis
Sirutelles liiwa sängi
Wäsind selga puhkamaie,
Mulmund pihta painotama.
Pööras wasto õhtut pääda,
Jalad wasto hommikuda,
Silmakulmud wasto koitu:
Nii et warem koido tera,
Walgus’piire paistemine
Noore hommikuse rüpest
Kohe silma laugudelle,
Kulmo kuristiko langeks;
Kui ehk kogemata juhtuks
Unekaisus kauemine
Wäsimusel wiibimaie,
Pikalisem puhkamaie.
Parem käsi seisis sirgul
Õnnerika lõune wasto,
Pahem poolilt kõwerilta
Pööras kehwa põhja wasto.
Kalew wõtis mõega wöölta,
Sõasaha puusa peälta,
Pani liiwasängi kõrwa,
Pahemalle külle peäle,
Oma kõrwa puhkamaie;
Kust, kui kogemata häda,
Õnnetusel juhtuks öösel:
Warmalt wahwa abiriista
Kohe teädis käte wõta.
Rutust waosid wäsind silmad
Unes lauge katte alla.
Unenäol ei olnud aega
Wäsind waimo mängitada,
Walekuju walmistada,
Ega tõtet tähändada.
      Natukene iljemine
Kostis Kalewide norin,
Niikui äikese mürin
Üle laente kohinada,
Üle tuule wuhinada:
Müta=mäta, pintsa=pantsa!
Maapinda põrutelles,
Järwelaeneid kõigutelles.
Sortsi kuulis peido urkas
Kangelase norinada
Tuule õhul tõusemaie:
Astus sala redopaigast
Kükiwarbil waatamaie;
Püüdis argelikul sammul
Kalewide ligemalle,
Tahtis mõeka warastada,
Sõariista rööwidella.
Aga sõasahka seisis
Liikumata sängi kõrwas,
Otsekui kinni kruuwitud,
Muruga ühte liimitud!
Et ei mõegal liikumista,
Ega paigast põrkamista.
Seal ei jõudnud sortsi, rampa,
Kalewide mõeka tõsta,
Sõariista kergitada.
Tema katsus soola tammo,
Katsus tarku tõuso=sõnu,
Misga keret kergitakse,
Raskus’woli rammestakse;
Katsus maanatarga tempu,
Nõia salamängisida:
Käänas keha wingerdelles,
Painotes kui wihma ussi;
Pööras silmad pahempidi,
Lausosõnu lobisedes,
Salasõnu pobisedes
Kalewide mõega peäle.
Puistas nõia kollasida
Pihutäie mõega peale,
Teise pihu kaetisrohtu,
Kolmandama sõnajalgu,
Neljandama hooramarju;
Puistas käsipidemelle
Rohkest ülekäia=rohto,
Pihlapuie lehtesida;
Puistas mõega nupu peäle
Musta ämmatosso tolmo;
Tegi seitse sala tempu,
Seitsmetsugu wõerulisi;
Luges seitse salasõna
Sortsi kuula kokopandud,
Jaanu laupääl lunastatud,
Nõia wihtel wõimustatud,
Wärdja werel kinnitatud,
Weristelles enda sõrme
Mõega hoidja lepituseks;
Suitsetelles narmasida
Neitsi särgi palistusest.
      Mõeka hakas liikumaie,
Hakas maasta kerkimaie,
Kõrgemalle tõusemaie.
Suurel waewal kandis sortsi
Warastatud raske mõega;
Ähkis, puhkis koormat kandes,
Rasket rauakesta wies;
Higi katis palgesida,
Katis üleüldsa keha.
Aga warastatut wara
Siiski sortsike ei jätnud.
      Tema kandis kallist mõeka
Salateedel kaugemalle;
Jõudis Kääpa jõe kalda,
Tahtis jõelta üle minna,
Teise poole põgeneda:
Lootes metsast peido paika,
Warjolista urgast leida.
Tema tahtis tuule kiirul
Üle jõe põgeneda,
Wõtis kaldalt hüpakille
Joonta teise ääre poole:
Aga mõeka weeres käästa,
Kukus weete sügawassa,
Langes alla laenesida
Kääpa jõke puhkamaie,
Salasängi suigumaie.
      Sortsi katsus mitmel kombel
Meelitawa sõna rammo,
Pani lausosõnad sõudma
Tuule sõnad tantsimaie,
Weete sõnad weeremaie,
Maanasõnad mängimaie:
Kas ehk mõeka liikuneksa,
Laenest wälja kerkineksa;
Aga mõek ei kuulnud käsko,
Sõariist ei sortsi sundi!
Mõek jäi jõke liikumata,
Niikui oleks kinni kaswand,
Jõepõhja külgi juurdeund.
      Sortsi pistis, tuli püksis,
Koido piirel putkamaie,
Jätis mõeka jõgedana
Laente sängi magamaie.
Sortsilane puges pakso,
Laialise metsa laane,
Warjo paika otsimaie
Kalewide kiuste eesta!
      Kalewide poega ärkas,
Wirgus weike walge aeal,
Ahmas kohe kangel kääla
Pahemalle külle poole,
Kuhu õhtul mõeka pannud,
Sõasaha sängitanud:
Aga mõek ei olnud murul,
Sõariist ei sambla süles.
Kalewide waatas ümber,
Õerus silmi unewõrgust,
Waatas kas ehk jälgesida
Warga teeda tunnistelles?
Hakas mõeka hüüdemaie:
      ”Kuule, mõeka! mis ma laulan,
Kuule, rauda! kutsumista,
Kuule, seltsimees mul kallim!
Anna wastust küsijalle!
Kosta mulle: Kes sind öösel
Mino kõrwast warastanud,
Rööwli käpil ärakannud?
Jumalad mull’ sõbralikud,
Häädsel tahtel Taaralaised,
Ukko mino wasto lahke,
Turis mulle armoline.
Ega nemad salamahti
Mõeka tulnud minult wõtma.
Inimestel teädemata
Kalli raha salakombed,
Sõariista sündimine:
Mis nad wõisid warastusest,
Rööwimisest rõemo loota?
Kadund isa sugulane,
Sobitawa Soome sepa,
Wana kawal raudakäpa:
Seep’se mõeka sünnitanud,
Sõariista sigitanud.
Tegi seitse aastat tööda,
Rasket tööda tulepaistel
Mõega kuningade kallal;
Wõtis seitsmelista rauda,
Seitsmetsugu kardasida,
Keetis koko traadikeermeid.
Lõetso tule tallitusel;
Laulis seitsmed salasõnad
Igalpääwal mõeka tehes,
Kallist rauda walmistelles;
Karastelles seitsme weega,
Seitsmel märjal mõega tera;
Wars oli walgesta hõbedast,
Kup oli kollasest kullast,
Sidemed seitsmekarwa karrast
Pannal paksusta paasta.
      ”Kül ma tunnen soolasortsi,
Peipse laente paisotajat:
Seepse mino mõega waras,
Sõariista rööwelida!
Sortsi kadedus ja kurjus
Olid mull’ ala kiusajad;
Aga kui ma teda taban,
Kogemata küüsitellen:
Siis ma tahan tasudella
Wanad wõlad, warga tööda,
Tahan sortsi tossu wõta,
Tagumist panda õrrele.
Wäga raske kaalus rauda,
Kaalus Kalewide mõeka
Sino särjapõlwe jõule;
Rammo wäsis warga teele,
Ei sa suutnud kaugel’ kanda.
      ”Kuule, mõeka! kallis rauda,
Kuule, kaimo, kutsumista!
Kuule wenna igatsusta,
Sõbra lahket meelitusta:
Anna wastust kutsujalle,
Tõsta heälta küsijalle?!”
      Kalewi poeg tõstis kõrwa,
Kuulemeida kuulamaie:
Kas ehk mõeka wasto kostaks,
Kadund rauda heälta tõstaks?
Aga waikus warjas maada,
Kartis laaned, lagedaida.
      Kalew laulis teise laulo,
Laulis lugu kolmandama
Meelitawal mesikeelil:
Kas ehk mõeka kutsumista,
Kallis rauda palumista
Kusagilta wõtaks kuulda?
Aga mõek ei lausund sõna;
Waikus warjas laialt maada,
Katis laaned, lagedaida,
Raho kaitses ümberkaudo.
      Kalew tõtas otsimaie,
Kadund mõeka nõudemaie.
Otsis kaua ümberkaudo,
Laskis ringi laiemalta,
Ladus risti, ladus põiki
Metsad läbi, rägastikud:
Laulis kutse=lugusida,
Meelitawa laulosida.
Aga mõek ei lausund sõna;
Waikus warjas laialt maada,
Katis laaned, lagedaida,
Raho kaitses ümberkaudo.
      Wiimaks jõudis kangelane,
Kuningas Kalewi poega,
Kalli mõega otsimisel
Kääpa jõe kallastelle;
Tahtis jõesta üle minna,
Astudes teisele kaldale:
Waat’! seäl läikis laene alta
Hiilgaw mõeka tema silma,
Läikis lahkelt teretelles.
Sõbra näola naeratelles.
      Kalewi poeg pajatelles:
“Hoho, mõeka! siin sa magad,
Suigud wiluna sängissa?
Mõnus mõeka, kallis rauda,
Walusam werewalaja,
Kibedam kaelaleikaja,
Isa lelle higisööja,
Lelle poege pihte painaw,
Waeno walo walmistaja!
Kes sind oskas maasta tõsta,
Muropinnalt kergitada,
Salasõnul wirgutada?
Kes sind weete woole wiinud,
Laente sala kamberissa?”
      Mõek aga mõistis, kostis wasto,
Rauda keelida kõneles,
Laulis wasto laenetesta,
Pajatelles jõena põhjast:
“Sortsisõnad tõstsid mõeka,
Kalewide kallist rauda.
Nõiarohud kergitasid,
Kangotelles muropinnalt
Mõegakesta tõusemaie.
Sortsi kandis Kääpa jõele,
Wiis mind kalda ääre peäle:
Seäl ma nägin näki silma,
Weete neitsi näokesta,
Mis mind mõeka meelitelles
Weete kaiso näitas kutsma;
Seäl ma sala libisesin,
Sortsi kaenlast karganesin
Põgenedes weete põhja,
Jõesängi sügawalla:
Kus mu kallis kulda pesa,
Hõbesängi näki kambris,
Weete piiga warjotusel.” 
      Kalewi poeg, kangelane,
Mõistis mõeka, laulis wasto:
“Kas on mõegal parem pido?
Lustilisem elo põlwe:
Laiske sängis laenetessa,
Näki neitsi naljajatusel,
Laente piiga mängitusel?
Wai kas wahwa meehe käässa,
Kangelase keeritusel,
Kes kui mõeka puusast peästab,
Wöö kütkest lahti wõtab:
Wahwa tööda toimetelleb,
Wanlastel walo annab,
Soea werega sind söödab,
Wapra higiga sind joodab?”
      Mõek aga mõistis, kostis wasto,
Rauda keelila kõneles,
Laulis lausa laenetesta;
Heälitses weete woodista:
“Mõeka leinab laiske põlwes,
Igatselles laente sängis,
Weesi weereb laugudelle,
Pisar’ ,ärga palgedelle:
Wedeletes seete kätkis,
Näki neitsi naljatusel.
Mõega igawuse leina,
Lesepõlwe haledusta
Wõi ei laente piiga mängi,
Näki laulo kustutada! –
Mõega õnne wahwas käässa,
Kangelase keeritusel:
Kes kui mõeka puusast peästab,
Wöö küllest lahti wõtab:
Wahwa tööda toimetelleb,
Warjo annab nõdradelle,
Raho wanaraukadelle.
Aga, Kalewide poega,
Kuningliko kangelane!
Kui sull süda wihas paisub,
Tuska lähäb meele tuju,
Segaseksa oido päässa:
Siis sull’ käsi kergeline
Sunnib mõeka möllamaie,
Wagawerda walamaie,
Sugulasta surmamaie,
Nõdramaida hukamaie, – –
Seep teeb mõegal rasket põlwe,
Raiskab raua rahokesta,
Teeb nukraks sõariista.”
      Kalewi poeg mõistis mõeka,
Mõistis rauda, laulis wasto:
“Maga siis, waga mõegake!
Uinu, kallis rauakene,
Isa lelle higisööja,
Lelle poege pihte piinja!
Maga näki neitsi kambris,
Suigo wilus weete sängis
Tulew’ põlwel’ mälestuseks,
Wana aea tunnistähäks.
Mull on jõudo üleliiga,
Käsi kange ka mõegata;
Külap saan sino abita
Waenlasi ärawõitma,
Ülekohust karistama,
Nõdradelle warjo andma,
Raho wanaraukadelle.
Kuule, mõeka! mis ma laulan,
Pane targaste tähäle:
Kui ehk wahwalaiste käiki,
Wapralaiste teede rada
Weereb Kääpa kaldast mööda:
Siis, mo mõeka! läigi wasto,
Hiilga lahkest laenetesta,
Paista weete peegelista!
Juhtub käima kangelane;
Kalewide kasopoega,
Sulewide sugulane,
Alewide aroline
Kääpa kaldal sinust mööda:
Siis, mo mõeka! laula wasto,
Häelitse lusti luguda!
Juhtub Kääpa jõele käima
Kuulsamaida laulikuida,
Kulda kõne keerutajaid,
Hõbesõna sõlmijaida:
Siis, mo mõeka! kuku wasto
Lõõritelles linno trallil,
Ööpika õiskamisel,
Luigekese pajatusel!
Tuleb ükskord tulewpäiwil
Mino wääraline meesi:
Siis, mo mõeka! tõuse laentest,
Astu jõesta ise wälja;
Pako truuiks seltsiliseks,
Ennast meehina poeale!
Aga pistab, kes sind kannud,
Oma jalga Kääpa jõkke:
Siis, mo mõeka, kallis rauda!
Leika jalad tal mõlemad.” – –
      Nõnda lahkus Kalewide
Omast kallist mõegakesest;
Jätis mõeka Kääpa jõkke
Laente sängi suigumaie,
Wilo kätki magamaie.
Seälap mõeka puhkab praego,
Magab kallis rauakene:
Ootes kangelase poega,
Kalewide wääralista, –
Kelle wasto tohiks tõusta,
Jõesta wälja astuneda,
Seltsilaseks pakuneda.
      Juba käisin kalasaagil
Mitokorda Peipse rannas,
Kus ma kuulsaid kohtasida,
Kalewide käigi jälgi
Tõdenduse tunnistähti
Igkorda teretasin. –
Kääpa jõena kaldal käies
Nägin mõeka läikimaie.
Ühekorra – jah, ma kuulin
Waiksel õhto rahotunnil:
Mõega laulo laenetesta,
Mis kui raugew linno laulo,
Käo kaugel kukutused
Mino kõrwa kostasiwad.
      Minge senna, noored meehed!
Minge lugu waatamaie.
Wõib ehk aea armo tiiwal
Sigiwaista sugudesta,
Kaswajaista wõsudesta
Kalewide wääralista
Meehe poega tõuseneda;
Kellel seda õnneks antud,
Õnneks antud, palgaks pandud:
Kalewda kallist mõeka
Kääpa jõesta meelitada,
Orjaks endale pärida?
Sest kui mõeka ise tõuseb,
Kallis rauda ise kerkib
Laente sängi sügawusest:
Siis saab lausa ilo aega,
Õnneliko põlwekene
Meie maale siginema.
      Aga läki laulo teedel,
Kalewide radadelle
Jälle asja waatamaie.
      Kalewide poega tõtas,
Kui oli mõegast lahkunud,
Jälle Peipse järwe poole,
Kiirotelles sammo seädes.
Wõtis Pihkwast toodud lauad,
Läbi järwe kanntud koorma,
Ladus lauad õla peäle,
Hakas rutust rändamaie,
Koeo poole kõndimaie;
Kuhu kindlat kantsikesta,
Wastoseiswat warjopaika
Laudadesta tahtis teha:
Enne kui sõa=saadikud,
Waeno kurnatuse wankrid
Meie maale weerenesse. 
      Kalew oli tüki teeda,
Tüki teeda, marka maada,
Sõudsal sammul lühendanud.
Mis tal wasto juhtunessa,
Mis seäl käiki kinnitasi?
Wasto tuli kolme metsa.
Üks oli kulda kuuse metsa,
Teine laia laane metsa,
Kolmas pakso põesastiko.
Mis oli kulda kuuse metsa,
Seepse meie meeste metsa.
Mis oli laia laane metsa,
Seepse meie naiste metsa.
Mis oli pakso põesastiko:
Seepse nõrga peidopaika
Hädaliste redo urka. 
      Kalewide kange poega
Tahtis praego kiirel sammul
Põesastikust läbi minna:
Kui ta jalga põesast puutus,
Kust üks pehme tombukene
Jalakedrest kinni hakas.
Kangelase poeokene
Hakas asja waatamaie,
Mis kedret kutistanud,
Jalakanda takistanud?
Paksust põesa keskelt puges
Wärisedes meehikene
Nõdrast inimeste sugust.
Weikel meehe poeokesel
Sõelusiwad püksid liiwa,
Lõuad hirmul loksutasid.
Meehe kahwatanud nägo
Kandis ehmatuse kirja;
Ihokarwad tõusid püsti,
Juksed püsti hirmo pärast.
Kalewi jalga paitelles,
Hakas weike meehikene
Aine keelil palumaie:
“Heida armo, Kalewide!
Anna abi, kangelane!
Kingi warjolista paika,
Rahonurka weikemalle,
Keda õnnetuse ike
Põesastiko pako ajas.” 
      Kalewi poeg, kangelane
Sirutelles kumargille
Oma käpa alla poole,
Sasis weike tutist kinni,
Tõstis teda üle põlwe
Kunni ligi puusadeni;
Seäl ta laskis kaela koti 
      Meehikese libiseda;
Kes kui kuristiko hauda
Tüki aea alla weeres,
Enne kui jalg tuge leidis
Silgo karbi sõrwa wasto.
Kalewide poega küsis
Sõbralikult meehikeselt:
Mis tal kartust kaswatanud,
Hirmutusta sünnitanud?
Meehikese heälekene
Kostis leiwa koti koopast,
Nii kui laewo sügawusest
Konnakese krooksomine.
Meehikene pajatelles:
“Eile õhtul pääwa weerul
Juhtusin ma järwe ligi,
Seäl ma kalda kuusikuda
Ühte üksiko peresse;
Kus, et kohta wõeras, kole:
Öömaja ma palusin.
Suur tuba oli tühi,
Sees ei muida hingelista,
Kui üks wanamoorikene,
Kesse leepajal istus,
Õhtorooga walmistelles.
Wanaeite keetis leemeks
Erneiwi tangudega.
Andis mulle heldest käesta
Kausi täie erneleemet
Tühja kõhu täiduseksa.
Käskis lõuge kiirutada,
Hambakesi rutustada;
Ja kui kõhtu olin täitnud:
Laua alla põrandalle
Puhkamise aset teha;
Lauda seisis kesket tuba.
“”Poe sa, wääti meehikene!””
Õpetelles eidekene:
“”Laua alla puhkamaie,
Enne kui mull poead noored
Õhtul metsast koeo jõudwad.
Ole wait kui hiirekene;
Ära haka kiiksumaie,
Ega käsik krabistama,
Jalgadella kolistama.
Meie noored peremeehed
Wõerasta ei majas salli.””
Mina eite tänamaie,
Aitüma andemaie,
Kes mull’ heldest kõhto täitnud,
Lahket õpetusta annud.
Pugesin siis laua alla,
Sirutasin asemelle
Wäsind liikmed puhkamaie,
Kus ehk kolmel inimesel
Rohkeste weel aset jäänud. 
      ”Tahtsin laugu parajalte
Silma peäle kateks lasta,
Kui üks kogemata müdin
Õuest mino kõrwa kostis.
Müdin jõudis ligemalle,
Maapinda kõigutelles!
Hirmo wõis ehk mino kõrwas
Müdinada kaswatada,
Aga tõeste, Kalewide!
Sino raske jalasammo,
Ei te paljo suuremada
Kõikumista kõndi teedel. 
      ”Natukese aea pärast
Astusid kaks meehe poega
Õuest üle läwe tuppa.
Kanged mõlemad kui karud,
Laanes kaswand metsalised!
Sirgewa pika kaswuga.
Üks neist, niikui jahikoera
Seädis nina nuusutama,
Sõermed haiso sõelumaie.
“”Eit! kui inimese haiso,
Loodud meehe aurokesta
Tõuseb mulle nina sõerme,
Kutistelles koonokesta””
Eit aga mõistis, kostis wasto
“Siin ei ole wõerast hinge
Inimese loomakesta
Kuskil ligimaila käinud.
Kui sull’ sähärdusta haiso,
Wõeraliko aurokesta
Ninasõermetesse saanud:
Seda wistist metsast tulles –
Tuule õhko sulle toonud.” 
      ”Eit tõi rooga laua peale,
Õhtosöögiks poegadelle;
Waagnad suuremad kui wakad,
Lusikad kulbi suurused!
Sest, mis meehed õgisiwad,
Watsadesse waotasid,
Ablusega allaneelid:
Oleks wõinu kõhto täita
Wiiskümmend minosugusi
Loodud inimese poegi. –
Saiwad metsalise poead
Watsad täide wirotanud,
Pugud topinud pungile:
Siis nad maaha sirutasid,
Heitsid pikal’ põenutama,
Teine teise seina ääre.
Mina wääti nende wahel
Toa keskel laua alla:
Hirm mull keelas hingamista.
Wana eidekene ronis
Parssipuile põenutama. 
      ”Hirm mind pani wärisema,
Kartus hambad lõdisema,
Kui ma selle peäle mõtlin:
Kogemata juhtumisel
Nende silma satunessa.
Wiimaks kustus tulewalgus,
Piirgo lõpes ahjo rinnal,
Pime katis laia tuba,
Katis mino kartust kinni.
Oh, ma waene meehikene!
Oleksin ma enneteädnud,
Enne teädnud, ette mõistnud,
Unenägudella arwand:
Mis mull’ pikemalta piina
Käte pidi juhtumaie. 
      ”Metsameehed uinosiwad
Usinaste une suigu
Nahka oli silmad katnud,
Waateuksed lukutanud;
Aga päris wäljaandja,
Tahaotsa loodud wäraw:
Oli meestel lahti jäänud. –
Rohkest wõetud õhtorooga,
Maitsew erneleemekene
Hakas watsas paisomaie,
Salatuulta sigitama,
Pauko=tuulta sünnitama.
Paremal pool seina ääres
Põenutaja metsapoega:
Laskis esimese laenge
Prantsatelles paukumaie!
Mina lendsin tuulekiirul,
Püksituule sunnitusel
Niikui kerge liblekene
Üle tare teise seina!
Pahemal pool seina ääres
Põenutaja metsa poega:
Oli silmad seina wasto
Niikui teine wenda pannud,
Tagomista mino wasto
Wälja poole paigustanud.
Tema paisand tuulelaenge
Prantsatelles paukumaie!
Mina lendsin tuulekiirul,
Püksituule sunnitusel,
Niikui kerge liblekene
Üle tare teise seina.
Senni oli teine wenda
Uue laenge walmistanud:
Mis mind waesta tuulekiirul
Teise püssi ette paiskas. –
Nõnda pidin wilets looma!
Wintsutelles ööda pika
Ühest seinast teise lendma,
Püksi tuule sunnitusel
Mööda tuba purjetama:
Et ei silmapilko mahti,
Ega pihkamise aega
Minul waesekesel saanud. 
      ”Wana eit läks enne koito
Põie tungil ukse ette,
Jätis toa ukse praole.
Mina kükil tema kannul
Peäsin salamahti wälja;
Andsin tulda jalgadelle!
Pistsin kohe punumaie.
Jooksin läbi kuuse metsa,
Läbi laia laane metsa,
Peäsin seie põesandiko;
Pugesin siis põesa warjo,
Kus mull kogemata abi
Sino tulemisest tõusis. –“ 
      “Kalewi poeg naeris lugu,
Naljakada öösest lendu:
Kuida weike meehikene
Watsa paisotuse pakil,
Püksi tuule sunnitusel:
Mööda tuba purjetelles –
Ühest seinast teise lennud.