Kui mina kiuste piiga teelta
Neio noorte rajadelda
Kalewide jäljed käänan
Teise põllu peenderilla,
Teise küla kopelissa:
Siis pean enne kukumista,
Enne laulo laksatusta,
Kulda sõna kuulutusta
Paari sõna pajatama;
Armsa perepiigadelle,
Kes ehk Lääne lepikusta,
Arjo laia arodelta,
Wiro wälja nurkadelta,
Järwa kaasikute keskelt –
Mino laule saawad kuulma.
Neiokesed, noorokesed!
Masajalgsed madalikud!
Kui te’ wäga kartelikud,
Wäga karsked, häbelikud
Wäga õrna kõrwadega
Peäksite ehk olemaie:
Siis ma palun, õekesed!
Astuge puhu aawikusse;
Kus teil lehted’ kahinada
Mino laulo keelab kuulma,
Kunni tako koonla küllest
Tüki jämedamad lõnga
Wokil [lõngaks – kustutatud] walmis keerutellen,
Luule kangaks lõksutellen,
Ei ole süüda laulikulla:
Süü jääb jutu juurikulla! 
      Kalewide poega oli
Õhtul senna paika juhtund,
Kuhu meie aegne rahwas
Raudoja kõrtsi teinud
Tutwa Piibe maantee ääre.
Kõrtsikese koha ligi
Woolab muistne neitsi=oja. 
      Päike saatis wiimist paistet
Lepit’läigil muro peäle,
Punetelles puie ladwi
Kulda ilul läikimaie,
Enne kui ta õhto õlalt
Ämariko rüpe weeres,
Kena küünalt kustutelles. 
      Laua koorem ja kulla kotid
Kalewida wäsitanud;
Tema wõtis õhto leiba,
Wõtis särwet leiwa kõrwa
Tugewuse toetuseks,
Wäsind keha karastuseks,
Langutas siis sambla sängi
Muro peale puhkamaie;
Tahtis selga sirutada,
Muljund pihta painotada,
Õla nukke õiendada.
Toetas käsi põsakille
Mõtekoormas rasket pääda.
Sest mis tema täna kuulnud,
Mis tal Alew awaldanud:
Oli lugu tõeksa teinud,
Kuida tema nõia kütkes
Seitse pika nädalada
Kallist aega kulutanud.
Senni oli waene wägi
Wiro kurnand wiletsusses,
Alotaga kahjo teinud,
Järwa raho raputanud.
Kurja sõnume kuulutus
Koormas Kalewide meelta:
Et ei une raho kate
Tükil aeal silma tulnud.
Kunni õhkaw ööde wilo
Wäsimuse wangistusel
Wiimaks laugud langotelles,
Silmad une wolil sõlmis. 
      Ei weel olnud kuigi kaua
Kallis Kalewide poega
Sambla sängis suigunenud,
Kui tal pahemade poole
Külge märga hakas kastma,
Isewärki soea märga
Niudesida niisutama.
Mees ei oskand esiotsalt
Unesegaduse sompus,
Unenäode mängitusel
Asjast selget aro saada. 
      Kül, kes lugu läbi katsund
Noorematest sõbrakestest,
Teadwad enda juhtumisest
Seda asja seletada:
Kuida uino algamisel
Unenäode undamine
Tõtelikud tükid katab.
Esiteks kui suitso warjus
Paistab tõteliko palge,
Awaliko asja kuju
Läbi unenägusida,
Kunni wiimaks tõte sündi
Walepetus kinni warjab.
Sügawamast uino sülest,
Raskemasta magamisest
Palju kergem ärkamine:
Kui sest õhtul uinumisest,
Unenäode algustusest. 
      Kalewide poega oli
Unenäo naljatusel
Praego põrgo piigasida,
Sarwik taadi tüterida
Omas kaisus ellatanud;
Mis ehk mõnda soonekesta
Unes pani paisomaie. –
Sellepärast soea märga,
Poole keha kastijada
Tema tähäle ei pannud,
Ega unepaelust peäsnud.
Juba soea weete sängi
Hädaohto ähwardelles,
Kipus Kalewide poega
Laenetesse lämmatama:
Sest et soea märja oja
Enam poolta keha katis,
Ika kõrgemalle kaswis. 
      Sealap peäsis unepaelust,
Wirgus Kalewide poega;
Katsus kiirest titekesta,
Kas ehk weike kogemata
Ojakesta külle alla
Magamisel sünnitanud.
Aga titel polnud süüda,
Weikel mingi wigadusta.
Silma unest õerutelles,
Laiemalle selitelles
Hakas Kalew waatamaie.
Seäl ta nägi naljakada
Soea oja allikada,
Nägi asja awalikult,
Kust se märga maaha tulnud,
Weesi murule weerenud.
Üks neist nõia neitsidesta,
Sortsilase tüterista
Istus praego kükitelles,
Soea märga sünnitamas.
Neitsi jalga seisis künkal,
Teine jalga teisel künkal,
Laia reite wahe lookab
Kummil üle kitsast orgo.
Jõhwisuune jõgedana
Kaswatelleb weete oogo,
Woolab laeneid lagedalle,
Teeb orgo ojakesta:
Misga murul magajada,
Kanget Kalewide poega
Neitsi püab uputada. 
      Kalewide poega tõstab
Keha poolel istukille,
Wõtab ligimailta kiwi,
Mis tal käsidalla juhtob,
Wiskab kiwi silmasihil
Osawalte lendamaie:
Nii et kiwi allikalle
Prunti suu peäle paneb,
Loodud weesi wärawaida
Silmapilgul kinni sulgub. 
      Sortsilase tüterida,
Nõia neitsi langes seie,
Langes pika piina käte,
Sest et kindel kiwi prunti
Osa suust ei wälja tulnud.
Aega mööda saiwad ussid
Mädanenud nõia neitsi
Wisa liha lõpetama;
Mis ei metsalise hammas,
Ega kaarna noka tahtnud. –
Aga süüdlane osa,
Ojakese sünnitaja
Seisab alles meie päiwil,
Prundi kiwi pakitusel:
Igaweseks mälestuseks. 
      Kes teist ial killa wooril
Piibe kaudo juhub käima,
Saab ehk lojust puhkamaie
Raudoja kõrtsi ette.
Seäl te’ wõite järel nõuuda:
“Neitsiwito hallikada.”
Külap siis teil’ näidatakse
Põhjatumat kiwi pako,
Mis seäl poolelt mää sisse
Kindlaste on kiilutatud,
Wägikaupa waotatud.
Kiwi tagant mustast mulgust
Imitsewad alliksooned
Weel kui enne weete märga,
Mis seal koko walgunessa
Raudoja sünnitawad.
Pajatatud künka paika,
Kusse kiwi kiilo seisab:
Oli muiste nõia=neitsi
Keskemise keha kohta,
Kere alus tüükakene. –
Kui te’ poisid! teeda käies,
Raudojast läbi sõidate:
Laske jua ruunakesed,
Keelta kasta ratsokesed;
Aga ise ärge wõtke
Wito ojast joogi weeta!
Sest et jõgi jõhwid suussa
Seda oja sünnitanud,
Muiste päiwil ilmutanud. 
      Kalewide poega heitis
Oja ääre kuiwikulla
Uuest jälle puhkamaie.
Kas ei uuta kiusajaida
Ega rahorikujaida
Enam tulnud tallamaie.
Magas kuni hommikuni
Pärast wiimist kuke laulo
Koito hakas loomamaie. 
      Siit ei olnud Kalewille
Kodo mite enam kaugel;
Seitsme penikoorma rada
Kadus kiirest sammo alla;
Ega olnud pikemalta
Kangelasel kinnitusta,
Kui et kodo õue alla,
Kalewi waino wärawas
Kogemata wõeras meesi
Kalewille wasto jõudis. 
      Wõeras meesi teretelles,
Seädis sõna sõudemaie:
“Kust sa kallist laua koormat,
Tarbe laudu oled toonud?
Mina meister linna=looja,
Kindla koha ehitaja
Pole paremaida laudu
Kusagilta silma saanud.” 
      Wiisakaste jutu westes
Kuulis Kalewide poega,
Kuida kogemata õnneö,
Juhtumise juhatusel
Ilmakuulus linna=looja,
Kõrge torni toimetaja
Hooneehitaja Olew
Teda tulnud waatamaie.
Seäl siis meehed sõbrustasid,
Kindlast kaupa sobitasid,
Nii et Olew linna meister:
Kadund Kalewide taadi
Kalmo künka ligidalle
Linna lubas ehitada.
Kalewide poega tõutas
Kiwisida koko kanda,
Laanest piki palkisida,
Pihkwa piirelt laudasida
Tõutas rohket tööpalka
Olewille tasudalla. 
      Olew paastus kolme pääwa
Enne kui tööd ettewõtis,
Ohwerdelles Ukko kiwil
Algamise andesida;
Panni laua laastokese
Kahte kohta mulla peäle,
Et saaks sipelgade sugust
Selget tunnistuse tähtä:
Kuhu kohta elo hooned,
Kuhu lojustelle lautu
Sündsamalta tuleb seäda. 
      Jätame siin Kalewida
Uhket linna ehitama,
Warjo paika walmistama.
Kust ta edespidi päiwil
Maad ja rahwast wõimsa kääga
Targalt tahtis walitseda,
Riigil’ raha sigitada,
Rahwal’ õnne walmistada.
Läki wahel waatamaie,
Kuida käsi piigadelle
Pikemalta pääwa paistab
Juhtu korral oli käinud. 
      Kalewide poega oli
Põrgust toodud piigakesed,
Noored neiod kolmekeste
Alewi poea kaitsusella
Põltsamaale maaha jätnud.
Et kui Alew armo kaubal
Kolmest ühte endal’ kosiks,
Aega mööda õdedelle
Ehk ka kaasasida tabaks,
Armokesi awatelleks. 
      Alewide poega oli
Nooremada neitsikesta
Eneselle walitsenud,
Abikaasaks kositanud.
Sulewide poeokene
Wõtis wanemada tütre
Eneselle armokeseks.
Keskemine õde üksi,
Põrgo piiga, peenikene:
Polnud kosilasta leidnud,
Armo audujada saanud.
Jäi ta waene leinamaie,
Neitsi põlwe nutemaie, 
      Alotaga ranna ligi,
Nende paiga piiridella,
Kuhu pärast põlwe rahwas
Lüganduse kihelkonda
Risti usul rajatanud:
Elas ennemuiste aeal,
Kalewide kuulsal päiwil
Teädetawa tuuletarka.
Kellelt abi karjakaupa
Inimesed igalt poolelt,
Kauguselt ja ligemalta
Sagedaste saamas käisid.
Laia soo lagedalle,
Suure raba keskeella
Oli tuuslar, tuuletarka,
Elomaja ehitanud,
Pääwarjo walmistanud,
Tugewama toa teinud.
Tema tare tammest tehtud,
Nurga kiwid põhja kiirust,
Nõia laual looditatud,
Soome soolal sortsitatud.
Nõgismustad nõia nöörid
Tegid nurgad nurgeliseks,
Tegid wiilud wikeliseks,
Painotasid seina palka
Parajaste paarimaie.
Pädajast on aluspakud,
Kuuse tüwist küüruspakud,
Uksepiidad pihlakasta,
Läwe lauad Lääne lepast,
Läwepakud paaksa puusta,
Parred sirewa pärnasta;
Wihtelauad wahterasta,
Toa lagi toomingasta,
Saarepuusest sarikada,
Kadakasest katus’ridwad,
Kirjust kasest katuslauad,
Olli pennid õunapuusta,
Teised pennid peenest puusta,
Kuusmannist kuke pennid,
Tallapuud olid jalakasta.
Toapõrand põlwe sawist,
Kaetisrohu raagudesta
Sammutega sõtkutud,
Tuulest tüki walatud.
Põhjast tulid pobisejad,
Laane metsast lausonaised,
Tuulis saarest tuuseldajad,
Soomest soola puhujad. 
      Nõnda oli kindel koda,
Tugew toakene tehtud,
Rabasoossa rajatellud,
Sammel soossa sigitellud.
Ümber jooksid kiwikantsid,
Munakiwist tehtud müürid,
Raudakiwist warjokesed.
Et ei wõeras waenelane
Kiuste wõinu peäle käia. 
      Tuuslar ise tuuletarka
Oli kodunt wälja läinud,
Mööda maada luusimaie,
Kaugemalle kõndimaie.
Tema oli parajalte
Põltsamaale käies juhtund,
Kui seäl Kalewide poega
Põrgust toodud piigakesi
Annud Alewide hooleks.
Tuuslar luuris laane ääres,
Põesastiko warjul peidus,
Nägi kena neidusida,
Sarwik taadi tüterida,
Nägi neida naljatusel
Pääwapaistel mängimaie,
Õhto wilul õnnelikult
Kerget jalga kergitama.
Nägi neida kuuwalgel
Raho sängil suigumaies,
Hommikuidel kaste piiril
Punapalgeid allikasta
Weete wilul karastama.
Tuuletarga südamesse
Sütis himo põlemaie.
Tema hakas kiuste kaupa
Neitsisida püüdemaie;
Oli sala nende jälgil
Ööd ja pääwad luurimaies;
Nägi kuda noorem neido,
Kuida wanem kosilasta,
Parajada peigo leidnud.
Aga kolmandamal piigal,
Keskel kaswand kanakesel
Polnud armul audujada,
Kaitsejada kaasakesta.
Tuuslar mõtles: seep on piiga
Mulle osaks armukeseks
Jumalatest juhatatud. 
      Kui nüüd kullad kahekeste
Kaasa saadil koeo läksid,
Igal kullal kulla kaiso:
Siis jäi õde keskemine
Ilma armo audujata,
Ilma kaasa kaitsemata.
Kuhu pidi piigakene,
Üksik kana poeokene
Õhtul pääda panemaie?
Kiwi jûre, känno juure,
Kaljo külma kaisudella,
Paeo pesa, pädaka juure,
Lepa sirge sülleje,
Kase kalli kaendelaie,
Aawa halli õlma alla,
Kadaka kasoka warju,
Susi=saba sõba alla?
Kellel kurtma kurwad meeled,
Kellel haiged halatsema,
Kellel wihad weeretama,
Mure tujud tunnistama? 
      Leskepäini piigakene
Istus üksi õhto wilul,
Widewiko ämarusel;
Waatas kuu leina kuma,
Mis seäl laia lepikulle
Warjo kuubesida kudus.
Waatas närtsind lehekesi,
Misga suwe sammudelle
Sügisesta sõelutakse. 
      Äkitselta karganessa
Pakso põesastiko warjust
Tuuletuuslar lagedalle.
Wõtis neido rööwli küüsil,
Warga wolil oma sülle,
Sulgus kinni piiga suuda,
Et ei waene kiljatama,
Ega appi hüüdma saanud.
Tuuslar tõtas koeo poole,
Kuhu kindla warjo taha
Warga oma tahtis wia.
Tema püüdis piigakesta
Meelitelles lepitada,
Kulda keelil, armo heälil
Eneselle ukutada.
Aga kena neiokene
Wõt’ ei tema jutu kuulda. 
      Noorte naiste nutemisest,
Misga õde leinasiwad,
Kadund neido kahetsesid:
Olid kanged kälimeehed
Sündind asjast arosaanud.
Nemad saatsid sõbrakese,
Kalewide kanno poisi
Neitsi jälgi otsimaie. 
      Kolmandamal õhtul oli
Linnokeelte juhatusel
Noormees neitsi jälgesida
Alotaga ülesleidnud.
Tema tõtas koeo poole,
Sõbradelle sõna wiima. 
      Kalewi poeg sõudis sõtta,
Alew waeno radadelle,
Sõbrad seltsis surma teele.
Läksid piigat peästemaie,
Rööwli küüsist kiskumaie,
Warga wõrgust wõtemaie. 
      Tuuslar, häda=ohto tundes,
Oli sortsi sünnitusel:
Toa ümber rabasooda
Laialiseks järweks loonud,
Oli põhja õenestanud
Mitme sülla sügawaksa;
Et ei ilma lootsikuda,
Parajada parwekesta
Kegi wõinud üle saada. 
      Imelugu ilmumine
Tegi kangelaste poegil
Kogemata wiiwitusta.
Aga Alewide poega
Oli kodunt wälja minnes:
Naiselt nõia witsokesta
Sala abiks kaasa saanud.
Tema wõtis witsakesta,
Hakas witsa wibutama,
Wibutelles pajatama:
“Ette silda, taha weeta!” 
      Silmapilgul sündis silda
Minijate jalge ette.
Silda wenis pikemaksa,
Wenis tuuslari taluni.
Üle läksid kangelased,
Üle sõaliste seltsid.
Nemad tapsid tuuslarida,
Peästsid wangist piigakese,
Panid tulekukekese
Tuuslari talo katukselle,
Räästa alla laulemaie.
Nõnda põles kena talo,
Lõpes targast tehtud tuba,
Ega jäänud jälgesida,
Muud kui munakiwist müürid
Raudakiwist kantsikesed. 
      Aset wõite tänapääwal
Sakka mõisa piiril näha,
Kusse kohta kesket raba
Warjo müüridega seisab;
Kusse kohta Alolinnaks
Rahwa keskil nimetakse.
Kesse kenal suwe öödel
Senna juhtub käidanessa:
Kuuleb niikui leina laulo,
Piinamise pirinada:
Misga wana tuuletuuslar
Kena koea äwitusta
Tuule oogudelle kaebab. 
      Olew oli iljemine
Kolmandama neiokese,
Rööwli küüsist kistud kana
Eneselle naiseks wõtnud. –
Nõnda saiwad Sarwik taadi
Kaswandikud kolmekeste
Kuulsa meeste abikaasaks.
Naiste rikad rüpekesed
Sigitasid poegasida,
Sigitasid tüterida,
Kangelaste kasokesi;
Kellest wanapõlwe jutud,
Wanad laulud ilmutawad;
Mõnda tüki kuulutawad. 

      Õnnerikas raho aega
Oli seitse aastat sõudes
Meie maad, kui lasta kätkis,
Omas süles kiigutanud.
Olew oli kena linna
Kalewille ehitanud,
Kuhu kodanikusida
Rohkest sigis kaswanema,
Kes siin igapääwast leiba
Hõlpsal kombel wõisid leida,
Sellepärast andis Kalew –
Kadund ema mälestuseks! –
Linna nimeks: Lindanisa,
Sest et koht kui ema rinda
Warjo kaitsel lapsi toitis. 
      Alewide poega oli
Eneselle linnakesta
Arjomaale ehitanud.
Rahwas kutsub linna kohta
Tänapääwal Jaani linnaks.
Sulewide poea linna
Seisis seäl, kus meie päiwil
Willandi linna leitakse. 
      Kalewide raho põlwe
Kipus sõda lõpetama.
Waeno laewad Wiro rannas
Olid sõalasi kaugelt
Üle mere maale toonud,
Lagedalle weeretanud;
Kes seäl kohte kurnamaie,
Rahwast raskest rüüstamaie,
Maada pikalt piinamaie
Kurjal kombel alustanud. 
      Niikui kiiruskäsokandjad
Lindanisa sõna tõiwad:
Kargas Kalewide poega
Sõa ehtes hobo selga,
Tõtas Wiro ranna poole,
Waeno kära waigistama,
Sõa wiha kustutama.
Waata Kalewide poega
Hobo seljas ratsumaies,
Uhkes sõalase ehtes,
Mõeka puusas raksatelles,
Kannusratad kõrisedes.
Waata kanget sõalasta,
Kuningliko Kalewida!
Ta puhub tule meresse,
Lõetsub lõked laenetesse,
Teeb toa tuule tiiwule,
Kambri wikkekaaresse,
Paiskab pilwe Paide linna,
Rakwere rahe rangussa!
Istub ise pääwa peäle,
Toetab kukla kuu küüra,
Tähä wasto teise külle.
Se teeb tuulesta hobose,
Raiub kasteheinast kabjad,
Piibe lehest pistab silmad,
Kõrkjatest teeb kõrwakesed.
Kus ta liigutab hobesta,
Senna linna liigetella;
Kus ta keeritab hobesta:
Senna kegitab kiriku;
Kus ta mängitab hobesta:
Senna mäe mängitella,
Künkakesta kaswatella.
Sõidab Soome silda mööda,
Raksatelles raha teeda,
Arjo paasist põrandalle,
Wiro teeda wirgul sammul.
Hobo alla kui se ahjo,
Täko alla kui se tähtä,
Ise peäle kui se pääwä!
Ehitud ehana riides,
Kübar pääs kulla kirja,
Lintid peäl kui Ria ristid,
Wöö tal wööle Narwa nastust.
Kus ta lähäb taewas läigib,
Kus ta kõnnib, taewas kõigub!
Kõik sood sine=ilula,
Kõik arud õits’wa lillela.
Ööpik tõukab toomingasta,
Kägo kaugelt kuusikusta,
Lauloräästas rägastikust.
Wiro neidusid waatasid,
Pilul silmal Järwa piigad,
Arjo armsamad kaesid,
Lääne neiud nutesiwad:
Oleks se meesi minula,
Oleks se meesi meie kaasa,
Oleks se peigo meie päralt;
Me’ seisaks suwe söömata,
Aasta ilma einekesta,
Talwe tangu maitsemata,
Kõige kewade keeduseta.
Ma söödaks ta sea lihala,
Kaswataks kana munala,
Wõiaks wõi=wilakilla,
Paneks padjula magama,
Siidi sängi suigumaie,
Sammetisse puhkamaie. 
      Nii oli Kalewide poega
Ehitatud sõa teela,
Waeno raske radadelle.
Oleks keelta kiwidelle,
Paemurul pajatusta,
Kaljoseinal sõnasida:
Kül siis mito kümmend kohta
Sõuaksid meil sõnumeida,
Tuulaksiwad teädusida
Kallist Kalewide poeast,
Kangelase tegudesta. – –
Wiro ranna kalda ümber
Seisis sõa parwesida,
Waeno wäe hulkasida
Niikui mesilaste pered,
Sipelgate pesasida,
Pääwa paistel kihiselles.
Suurem osa sõawäge
Seisis seäl, kus Assamalla
Küla iljem ehitati.
Kalew sõitis hobo seljas
Paksemasse rahwa seltsi:
Laskis hobo hüpatelles,
Rasket mõeka keeritelles
Mässamisel mängimaie!
Waat! seäl lendis meeste päida
Laialisel lagedikul –
Niikui kergeid liblesida.
Surnu wirnad katsid wälja,
Kerkisiwad mägedeksa!
Hobo ujus waeno weres
Enamiste kõhust saadik.
Maaha niidetatud käsi
Nähti nii kui raago maassa,
Meestest lahutatud jalgu
Nii kui roogo rabadessa.
Ega oleks waeno meestest
Mite hinge sadamasse,
Laewadelle jälle peäsnud:
Kui ei õnnetumal kombel
Kogemata wiletsusel
Kalewille kinnitusta
Teele poleks ettetulnud.
Kahtlane on sõa õnne
Wõido mängi wankoliko!
Muido sortsilaste seltsid,
Tuule tuuslaride sugud
Oleks Kalew lämmatanud,
Soota äraäwitanud. 
      Tulist nelja kihutelles
Pakominijate kannul,
Oli Kalewide hobo
Hüpes ühest määsta teise
Jalga korra komistanud:
Sest et mäge wahel kaugus
Üle sammo ulatelles.
Ratso jalad waosiwad
Sügawaste maa pinda,
Nii et hobol mago lõhkes.
Wiha pani Kalewide
Südant wäga paisomaie:
Et ta kallis ratsokene
Sedawiisi surma leidnud.
Tema wandus seda kohta
Igaweseks rabadikuks,
Kodopaigaks konnadelle:
“Inimesed põgenego,
Pöörgo silma sinust ära!” 
      Lähämalta mäe arjalt
Wõite rabasooda näha,
Kohta selgest tunnistada,
Misse lõhkend hobo mago
Mälestuse märgiks jäänud.
Neli sügawada hauda
Ühewõrra kaugusella,
Tunnistawad praego jälgi:
Kuhu ratso jalad waonud. 
      Kui ei Kalew kergejalgset
Pakopõgejate wäge
Pikemalta jõudnud kiusta:
Kutsus tema omasida
Tagakihutuse teelta
Enda juure kõiki koko.
Seälap rohket sõa=saaki,
Waeno wõido warandusta
Isekeskis jagatie;
Suurem wara wõimsamalle,
Kallim anne kangemalle,
Wäham palka wäätimalle. 
      Kalewide poega pani
Nõnda sõna sõudemalle:
“Tänast mässamise möllu,
Wahwamade mõega mängi,
Osawamat oda tööda:
Wõtke õpetuse tähäks!
Meehed seisko rauda seinal,
Tamme metsa tugewusel,
Kaljorünka kindelusel
Riigi rajal wõera wasto:
Siis ei peäse wõeras woli
Meie maada wõitemaie;
Siis ei lõpe prius’ põlwe
Meie riigi rajadelta!
Kangem jäägo kuningaksa,
Ika wõimus ühe käte.
Muido hulgalistel meelil
Isekeskis mässamisi
Tuulest tüli tõusemisi.” 
      Siis ta käskis sõalaisi
Minna kodo küladesse
Wõido sõnumeida wiima.
Ise läks ta sõbradega
Ühes seltsis minemaie;
Wõtis kaasa Alewida,
Sugulase Sulewida,
Linnameistri Olewida. 
      Widewiko weeretusel
Jõudsid kangelase poead
Ühte laia laane metsa,
Põltsamaa piire ligidal.
Nelja kangelaste rammo
Laastas teeda läbi metsa,
Murdis laia tänawada.
Metsa paksust tõusis suitso
Paksusta kui miili haugust,
Kerkis tulekibemeida
Nii kui sepapaea korstnast.
Kangelased kõndisiwad
Suitso juhil edasie,
Kunni kuristiko koopas
Pikasaba pesa leidsid.
Pühajüri kutsikaida
Polnud mite pesas näha.
Tühja pesa ääres istus
Kortsus palgil wanamoori
Tulepaistel paea juures. 
      Alewi poeg küsimaie,
Asja otsust nõudemaie:
“Mis sa keedat, eidekene?”
Wanamoori kostis wasto:
“Keedan kapsta leemekesta
Poegadelle õhto söögiks,
Soeaks roaks eneselle.” 
      Sulewi poeg pajatama:
“Lisa meie osa peale!
Meie meehed neljakesta,
Täna tüki tööda teinud,
Hulga maada ärakäinud:
Kannatame tühja kõhu
Nälgamise näpistusta. –
Heida ise, eidekene
Puhuks maaha puhkamaie,
Lase laugud silmadelle,
Senni kui kapsad auduwad.
Külap meie kohendame
Leeme paea alla lõket,
Toome raago tule lisaks,
Kuiwand okse katla alla:
Kunni kapstad küseks keewad.” 
      Wanamoori kostis wasto:
“Tahan teie soowimisi
Tõukamata täitaneda.
Aga, kulla külalised!
Olge walwsad paea juures,
Et ei kutsumata wõeraid,
Palumata pulmalisi
Tule keedust katsumaie,
Kapsta leemet maitsemaie.
Muido teie, wennikesed!
Wõiksite ehk tühjal kõhul
Täna heita puhkamaie. 
      Kangelased neljakeste
Lubasiwad korda mööda
Walwsal hoolel pada hoida,
Lõket alla kohendella,
Puida peäle kandanessa. 
      Wanamoor läks kuristiko
Hundi sängi suigumaie;
Kalew laskis tule ääre
Wäsind keha sirutelles,
Sulew heitis külle peäle,
Olew maaha selitie.
Alewi poeg, ärksal silmal,
Istus üksi tule paistel:
Keedo pada kaitsemaies,
Tulda korral kohendelles. 
      Natukese aea pärast
Korodati unelõnga
Kolmel keerul tule ääres,
Wanamoori kuristikus
Kedras neljandamat keerdo
Norisedes lõnga lisaks.
Alew’ poega üksipäinis
Istus aga walwsal silmal
Leeme paeal kaitsejaksa. 
      Peitelikust muropinnast
Astus wälja argsal sammul
Weike härjapõlwelane,
Kolme waksa kõrguseni;
Weike kellokene kaelas,
Sarwekesed kõrwa taga,
Kitse habe lõua otsas;
Tipsas tule ligemalle.
Härjapõlwe meehikene
Lahkel keelel pajatelles,
Seädis sõna sõudewalle:
“Anna luba, wennikene!
Maitseks wõta leemekesta?” 
      Alewi poeg mõistis palwet,
Kostis wasto naeratelles:
“Kui sa, kõhne kärbalane,
Kulbi täie jõuad süa:
Tahan sino tahtmist täita.” 
      Härjapõlwelane wastas:
“Külap serwan paea sõrwast
Suudetäiet kulbitagi,
Kui sa lubad himo täita.”
Kargas hoobil kergel sammul
Kõpstes! paea sõrwa peäle.
Seäl ta hakas paisomaie,
Imelikult kaswamaie;
Wenis kõrgem põesastiko,
Sirgus üle puie ladwi!
Kadus siis kui udusuitso
Alewi poea silmista. 
      Alew waatas leeme pada:
Pada tühi kui pühitud.
Alewi poeg täitis pada,
Kandis weeta, kapsta päida;
Mõtles: “teen ehk teistel nalja!”
Wirgutas siis Olewida,
Keedo pada kaitsemaie;
Heitis ise puhkamaie
Teiste seltsi tule ääre. 
      Natukese aea pärast
Korotati unelõnga
Kolmel keerul tule ääres;
Wanamoori kuristikus
Kedras neljandamat keerdo
Norisedes lõnga lisaks.
Olew poega üksipäinis
Istus aga walwsal silmal
Leeme paeal kaitsejaksa. 
      Peitelikust muropinnast
Astus wälja argsal sammul
Weike härjapõlwelane,
Kolmewaksa kõrgoseni;
Weike kellokene kaelas,
Sarwekesed kõrwa taga,
Kitsehabe lõua otsas,
Tipsas tule ligemalle.
Härjapõlwe meehikene
Lahkel keelel pajatelles;
Seädis sõna sõudewalle:
“Anna luba, wennikene!
Maitseks wõta leemekesta?” 
      Olew mõistis, kostis wasto:
“Kui sa sügawasse kulpi,
Meehike! ei ära uppu:
Tahan sino tahtmist täita.” 
      Härjapõlwelane wastas:
“Külap serwan paea sõrwast
Suudetäiet kulbitagi:
Kui sa lubat himo täita.”
Kargas hoobil kergel sammul
Kõpstes! paea sõrwa peäle.
Seäl ta hakas paisomaie,
Imelikult kaswamaie,
Wenis kõrgem põesastiko,
Sirgus üle puie ladwi;
Kadus siis kui udusuitso
Olewi poea silmasta. 
      Olew waatas leeme pada:
Pada tühi kui pühitud.
Olewi poeg täitis pada,
Kandis weeta, kapsta päida;
Mõtles: “teen ehk teistel nalja?”
Wirgutas siis Sulewida,
Keedopada kaitsemaie;
Heitis ise puhkamaie
Teiste seltsi tule ääre. 
      Natukese aea pärast
Korodati unelõnga
Kolmel keerul tule ääres,
Wanamoori kuristikus
Kedras neljandamat keerdo
Norisedes lõnga lisaks.
Sulew poega üksipäinis
Istus aga walwsal silmal
Leemepaeal kaitsejaksa. 
      Peitelikust muropinnast
Astus wälja argsal sammul
Weike härjapõlwelane,
Kolmewaksa kõrguseni;
Weike kellokene kaelas,
Sarwekesed kõrwa taga,
Kitsehabe lõua otsas;
Tipsas tule ligemalle.
Härjapõlwe meehikene
Lahkel keelel pajatelles,
Seädis sõna sõudewalle:
“Anna luba, wennikene!
Maitseks wõta leemekesta?” 
      Sulewide poega kostis:
“Kui sa kulpisse ei kuku,
Ega enda kaela murra:
Tahan sino palwet täita!” 
      Härjapõlwelane wastas:
“Külap serwan paea sõrwast
Suudetäiet kulbitagi:
Kui sa lubad himo täita.”
Kargas hoobil kergel sammul
Kõpstes! paea sõrwa peäle.
Seäl ta hakas paisomaie,
Imelikult kaswamaie,
Wenis kõrgem põesastiko,
Sirgus üle puie ladwi;
Kadus siis kui udusuitsu
Sulewi poea silmista. 
      Sulew waatas leeme pada:
Pada tühi kui pühitud.
Sulewi poeg täitis pada,
Kandis weeta, kapsta päida;
Mõtles: “teen ehk teistel nelja!”
Wirgutas siis Kalewida
Keedopada kaitsemaie,
Heitis ise puhkamaie
Teiste seltsi tule ääre. 
      Natukese aea pärast
Korodati unelõnga
Kolmel keerul tule ääres,
Wanamoori kuristikus:
Kedras neljandamat keerdo
Norisedes lõnga lisaks.
Kalewi poeg üksipäinis
Istus aga walwsal silmal
Leeme paeal kaitsejaksa. 
      Peitelikust muropinnast
Astus wälja, argsel sammul
Weike härjapõlwelane,
Kolmewaksa kõrguseni;
Weike kellokene kaelas,
Sarwekesed kõrwa taga,
Kitsehabe lõua otsas;
Tipsas tule ligemalle.
Härjapõlwe meehikene
Lahkel keelel pajatelles,
Seädis sõna sõudewalle:
“Anna luba, wennikene!
Maitseks wõta leemekesta?” 
      Kalewi poega, kangelane,
Mõistes jutu kostis wasto:
“Enne kui sull’, kõhetuke!
Luba annan leemest maits’da:
Pead sa mulle panti andma.
Peasta kaelast kellokesta,
Et ei kõlin magajaida
Unest üless’ wirgutaksa.” 
      Härjapõlwe meehikene
Hakas wasto palomaie:
“Jäta mulle kellokesta!
Hommiko kui kodunt tulin,
Sidus ema siidi paelul
Kellokesta mulle kaela,
Et kui wäeti teelta eksin,
Metsa paksus rada kautan:
Kella juhil jälgi leitaks.” 
      Kalewi poeg pajatelles:
“Senniks kui sa keedust maitsed,
Pane pandiks kellokesta:
Et kui kõhukesta täitnud,
Tänamata mind ei jäta.
Pärast annan pandi kella
Sulle jälle kaela ehteks.” 
      Weike härjapõlwelane
Peästis kaelast kellokese,
Andis pandiks Kalewille.
Aga niikui kangelane
Pihu saanud pandikesta,
Weike meehe kellokesta:
Raksatas ta rusikaga
Härjapõlwelase pähä.” – 
      Riksa=raksa räginaga,
Kange Kõukse kärgatelles
Mõuramawa mürinaga:
Lõhkes laialt muropinda,
Lõhkes puruks maa põhi!
Weike härjapõlwelane
Langes silmapilgutusel
Sügawalle maa alla.
Laia prao wahelt paisus
Paksomada wääwli suitsu,
Mis kui metsa=maie kütis
Ümberkaudo kohta katis. 
      Kalewide löögi käral
Ärkasiwad seltsilased
Kolmekeste tule ääres,
Ärkas unest wanamoori,
Wirgus eite hundi pesas.
Tulid lugu waatamaie
Asja otsust nõudemaie 
      Wanamoori mõistis kohe,
Mis siin imet ilmunenud,
Seädust wasto sündinenud;
Tema tundis kellokesta,
Sarwik taadi salariista:
Mis tal imejõudo jagab,
Warjokaitset walmistelleb.
Tema kargas prao sõrwalt
Üle kaela kuristiko,
Põgenedes põrgo hauda
Poeokesta meelitama,
Kurwastusta kustutama. 
      Kangelaste wennikesed
Pajatasid kolmekeste:
Mis neil imet öösel juhtund
Leemepaea walwamisel. 
      Kalewi poeg, kangelane,
Seädis sõna sõudewalle:
“Heitkem, wennad! puhkamaie;
Homme tahan põrgo minna,
Sarwik taati paelutama.
Meil on sugu wana wõlga,
Tüki uuta õiendada:
Enne kui ühest peäseme
Minge teie koeo poole
Naisokesi waatamaie,
Lastel nalja tegemaie.
Senni tahan Sarwikuda
Kammitsassa kükendada,
Kaljo külge köide panna:
Kuida wõitlemise korral
Kauba wahet sobitasin,
Kus ta mino käesta peäsis.
Homme tahan tugewamast
Küüned tema külge panna,
Et ei peäse põgenema. 
      Nemad kohendasid tulda,
Sirutasid neljakeste
Tule ääre magamaie.