10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
110
120
130
140
150
160
170
180
190
200
210
220
230
240
250
260
270
280
290
300
310
320
330
340
350
360
370
380
390
400
410
420
430
440
450
460
470
480
490
500
510
520
530
540
550
560
570
580
590
600
610
620
630
640
650
660
670
680
690
700
710
720
730
740
750
760
770
780
790
800
810
820
830
840
850
Põualise päeva paistel
Istus merekalda ääres
Kalevite noorem poega,
Vaatas lainte lustimängi,
Vetevooge veeremista
Kerge tuule keeritusel.
Äkilisti ähvardelles
Puistas musta pilve põuest
Tuulehoogu tuiskamaie,
Pani lained paisumaie,
Kohisedes kerkimaie.
Äike sõitis raudasillal
Vaskiratta vankeriga,
Tuiskas tulda tulle′essa,
Sädemeida sõite′essa.
Pikker-taati põruteli,
Kärinada kärgateli,
Viskas välku väledasti.
Kurjad vaimud kohkudessa
Kuulsid karistaja häälta,
Põgenesid Pikse pakku
Laia mere lainetesse,
Hüüdes: "Äike, haisutele!
Pikker, pista nina p...se!"
Hüppasivad kõrgelt kaldalt
Kukerpalli mere põhja,
Vahus vetevoodi′isse.
Kalevite poega kargas
Nende jälil lainetesse,
Langes kotka kiirusella
Kurjalaste kaela peale;
Püüdis neid kui vähke urkast
Kauni kaelakoti täie.
Merepinnale tõustessa
Ujus kangelase poega
Tüki kalda ligemalle,
Paiskas kotist kurjalasi
Võimsal viskel kalda peale
Pikse raudavitsa alla,
Kus neid puruks kolgitie,
Hundiroaks hukatie.
Kalevite vennikesed
Läinud kodunt kolmekesi
Lustil metsa luusimaie;
Eit oli jäänud üksipäini
Koju kirstu kaitsejaksi,
Varakambri varjajaksi,
Taalritoale toeksi.
Eit pani paja tulele,
Keetis rooga poegadelle,
Kohendas tulda korrale,
Kaitses tulekübemeida,
Et ei leeki pääseks lakke,
Kirg ei lendaks katukselle:
Nii on sõlgirinna seadus,
Leekuninganna kohus.
Kalevite noored pojad
Läinud metsa luusimaie,
Linnu jälgesid ajama,
Karu jälgi otsimaie,
Põdra jälgi püüdemaie,
Metsahärga vaatamaie,
Metsakriimu kiusamaie.
Karu oli kaeras käinud,
Mesipuilla võõrsil olnud,
Põtra nähtud põllu ääres,
Hunte hulge karjamaalla,
Raatmaal rohkesti rebaseid,
Jäätmaal palju jäneseida.
Oli neil kolme koerukesta:
Üks oli Irmi, teine Armi,
Kolmas murdja Mustukene.
Pojad olid metsa paksus
Koerte jälil karu leidnud,
Mesikäpa männikusta.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Koerad said karu kädeje.
Noorem venda, poisikene,
Köitis karu üle õla
Jalgupidi rippumaie;
Tahtis kanda ta koduje,
Liha söögiks, nahka katteks.
Pojad läksid põllu peale,
Läksid laanest lagedalle;
Seal tuli vastu sarviline,
Vana põder vennikene.
Koerad põtra kiskumaie,
Sarvilista surmamaie;
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Koerad said põdra kädeje.
Noorem venda, poisikene,
Viskas põdra üle piha
Karu kõrva rippumaie;
Tahtis kanda ta koduje,
Liha söögiks, nahka katteks.
Pojad läksid kuusikusse
Metsahärga püüdemaie;
Palus olid metsapulli
Koerte jälil mehed leidnud.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Koerad said härja kädeje.
Noorem venda, poisikene,
Sidus härja sarvipidi
Üle õla rippumaie;
Tahtis viia ta koduje,
Liha söögiks, nahka katteks.
Kalevite kanged pojad,
Läksid lustil laane poole,
Põõsastikku paksemasse;
Seal tuli hulka huntisida,
Kari kõrvekutsikaida.
Koerad hunte kiskumaie,
Metsalisi murdemaie.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Tapsivad tosinakaupa.
Noorem venda, poisikene,
Hakkas hunte nülgimaie;
Nülgis tosinada neli,
Hakkas viiet nülgimaie,
Vennad koju kippumaie.
Noorem venda võttis nahad,
Viskas kimpus üle küüru
Karu selga katte′eksi;
Tahtis kanda nad koduje.
Pojad käisid metsateeda,
Penikoorma paluteeda;
Seal tuli vastu seltsikene,
Kaunis kari rebaseida.
Koerad rebaseid kiskuma.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Tapsivad tosinakaupa,
Surmasivad sadadena.
Noorem venda, poisikene,
Rebaseida nülgimaie;
Nülgis tosinada neli,
Hakkas viiet nülgimaie,
Vennad aga koju kippuma.
Noorem venda võttis nahad,
Viskas kimpus üle küüru
Põdra selga paunaksi.
Kalevite kanged pojad
Kõndisivad metsateeda,
Penikoorma paluteeda;
Juhtus kari jäneseida
Neile vastu nurme pealla.
Koerad jäneseid kiskuma,
Murdma haavikuemandaid.
Kiskus Irmi, katkus Armi,
Murdis maha Mustukene;
Tapsid tosinate kaupa,
Surmasivad sadadena.
Noorem venda, poisikene,
Jäneseida nülgimaie,
Nülgis tosinada neli,
Hakkas viiet nülgimaie,
Vennad kippusid koduje.
Noorem venda võttis nahad,
Viskas kimpus üle küüru
Härja selga sadulaksi.
Siis aga vennad kolmekesi
Kodu poole kõndimaie.
Oh sa kaval kosilane,
Pettelikku peiukene,
Kust sa teadsid siia tulla?
Kust sa mõistsid üle kalju,
Üle laia lainetegi,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede
Teeda taaleri talusse,
Rada penningi peresse?
Küll sa, kaval kosilane,
Pettelikku peiukene!
Sestap teadsid siia tulla,
Karates üle kaljude,
Lennates üle lainete!
Sestap teadsid siia saada,
Oskasid üle orgude,
Märkasid üle mägede
Siia Kalevi koduje,
Siia penningi peresse,
Vana taaleri talusse:
Hõbenupp oli õuessani,
Kaks oli varakamberilla,
Kolm oli aida katuksella,
Viis oli vainuväravailla,
Kuus oli karjakoppelilla.
Sestap peigu leidis teeda,
Sestap petis oskas tulla
Kalevi lese kodaje,
Kui ei kotkapoegi kodu,
Kõvernokki ei pesassa
Eite olnud kaitsemassa.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Küll sa salasobitustel,
Petisnõude pidamistel,
Peada rohkest raskendasid,
Kuidas leske kiusutada!
Küll sa valvasid varjulla
Kalda kaljurünka taga,
Kuidas Kalevite talus
Asju korda kohendati!
Küll sa, kaval kosilane,
Pettelikku peiukene,
Ootsid osavamat aega,
Sündsamada silmapilku,
Kalevite kallist leske
Kurjal kombel kimbutada,
Nõtra naista võrgutada!
Lootsik seisis luurimassa,
Paati kalju varjul peidus.
Sina, petis, ise paadis
Vara, hilja valvamassa.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Istus paadis parajasti,
Kui olid pojad kodunt läinud
Lustil metsa luusimaie.
Tuuletarka tundenekse,
Kuidas eite kaitsemata,
Vägeva käe varjamata
Üksipäini koju jäänud,
Kus ei abi olnud oota,
Lastest toetust ei loota.
Kodunt läinud kotkapojad,
Kaugel′ lennand kaarnakesed
Võind ei eide kisendusi,
Hädas appi hüüdemisi,
Kiuste küüsil kiljatusi
Mitte kõrvul kuulatagi.
Tuuslar mõtles, tuuletarka:
Nüüdap vara varga volil!
Tuba jäetud on toeta,
Hoone seinad katukseta
Iga tuule tuisutada,
Vetevooge veeretada.
Pesast lennand kõvernokad,
Kõvernokad, raudaküüned,
Nüüdap voli varga väella,
Võimus võttevalla käella.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Tõukas paati kalju tagant,
Lootsikuda lagedalle;
Seadis mõlad sõudemaie,
Aerud paati ajamaie,
Laineida lõhkumaie,
Pani purjed paisumaie,
Tuule puhkel tõmbamaie.
Lootsik kõikus laintepinnal
Vetekiigel veeretelles,
Kiikus kõigul ranna poole,
Kalevite talu poole.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Ajas paadi kalda äärde
Kalevite kopli alla,
Peitis paadi varjupaika
Kalevi kalmu ligidalle,
Kargas ise kergel sammul
Kaljulise kalda peale,
Kus ta vargatee jälilla,
Röövelkäigi radadella
Muru varjul roomaskili,
Kivi taga kükakili -
Nii kui kassi lindu püüdes -
Toa ligemalle liugles.
Sala roomas Soome tuuslar
Kalevi talu väravasse,
Kargas lipsti! kanna peale,
Virgalt jala varvastelle,
Sammus julgest′ üle õue,
Astus ukse-esikusse;
Silmas korra üle sanga,
Enne kui tormas tubaje.
Leski istus leelõukal,
Kulpi segas leemepada;
Ehmatanud eidekene
Saand ei aega vastu panna.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Võttis lese väekaupa
Varga kaisu kammitsasse,
Ajas kiskjad kulliküüned
Valusasti eide vöösse,
Tahtis leske lootsikusse,
Varga saaki paati viia.
Ehk küll Linda, karske leski,
Tugevasti vastu tõrkus,
Röövelille rusikada,
Kiusajalle küüsi näitas,
Hammastesta abi püüdis,
Siiski vaibus vaese võimus,
Rauges lese närtsind rammu
Varga väe võimusessa,
Sortsi sõnade sidemes,
Miska rammu raugastelles,
Miska kangust kütkendelles
Lese võimu vangi võttis.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli rikas sortsisõnul,
Osav sõnu seadidessa:
Oskas sada salasõna,
Teise saja tarku sõnu,
Kolmandama kangemaida
Kanguselle kosutuseks,
Rammuselle rohkenduseks,
Võimuselle vägevuseks.
Teadis tuhat teisi sõnu,
Salasõnu rammu raugeks,
Võimuselle väsituseks,
Tugevuse tülpimiseks,
Miska rammu kammitsasse,
Võimu vangipaelu pani.
Linda, vaese lesekese,
Kisenduse kiljatused,
Hädas appi hüüdemised
Tuiskasivad tuule tiivul,
Langesivad lainetesse,
Roidusivad rägastikku,
Vajusid metsa varjudesse,
Kustusivad kaljudesse;
Aga appi hüüdemista
Poegile ei kõrva puutund.
Linda palus ainekeelil,
Palus päästmist tuuslarilta,
Palus appi metsalisi,
Appi häida inimesi,
Palus appi võõrikuida
Varjajaida vaimusida,
Palus appi kaasa kuju,
Appi hüva jumalaida,
Ohkas aga Uku poole,
Vanaisa varju poole.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Salasõna salmilt rikas,
Toppis kinni kõrvakuulmed,
Et ei lese härdad palved,
Hädakisa kiljatused
Meelt ei hakkaks eksitama.
Jumalate valvas heldus,
Võimsamate vägev voli,
Kangemate käte kaitsus
Kuulsid Linda kutsumista,
Lese leinaohkamista,
Ainekeelil hüüdemisi.
Vanataadi talitusel
Pidi abi pilvedesta,
Tulu tuulesta tulema.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli sammud varga saagil
I r u m ä e l e sirutanud.
Tahtis mäelta teeda võtta
Otsekohe mere poole,
Kus tal paati ootamassa.
Äike astus äkilisti
Ähvardelles röövli teele,
Pikker põrutas pilvesta;
Raskel sammul raudasillal
Sõitis Vanaisa vanker,
Tuiskas tulda tugevasti.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Langes minestuse kätte,
Varjusurma alla vangi.
Välk oli võtnud keha võimu,
Tundmust hoopis tuimendanud:
Sest ta langes surnu kombel
Mäele maha muru peale.
Varjuandijate vägi,
Taevaliste kindel tugi
Päästsid Kalevite lese,
Kulli küüsist linnukese.
Lendva kiirusega loodi
Kalevite karske leski
Kõrgeks kaljukivi-pakuks,
Kivisambaks Iru mäele.
Elupaelukesed pääsid
Lahti pikast leinapiinast,
Laiast mure lepikusta,
Kurvastuse kuusikusta
Ega saanud lese sängi
Soome tuuslar solkimaie.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Ärkas tüki aja pärast
Raske minestuse paelust,
Varjusurma vangistusest.
Selitelles silmasida,
Laugusida laiendelles,
Vaatas tema ümberringi,
Kas ehk kuskil jälgi näha,
Kuhu leski Linda läinud,
Kodukanake kadunud.
Aga lesk jäi leidemata,
Tedretütar teademata.
Kaljuks moondud kodukana,
Lindat, Kalevite leske,
Võite täna tunnistada,
Selgelt omil silmil näha.
Iru mäe peal istub leski,
Tedremunast hautud tütar,
Istub Linda maantee ligi,
Kuidas linnaskäijad teavad,
Ehk küll selle põlve lastel,
Tänapäevasel tuimusel
Linda nimi meelest läinud.
Rahvas kutsub kivipakku
Enamasti I r u ä m m a k s.
Esimest kord linnas käijad
Peavad vana seadust mööda
Iru ämma teretama,
Austades ämma pähe
Poisid kübara panema.
Ehk küll kivipakukesel
Elu nähtavalt ei leita,
Ega paigast liikumista,
Siiski vanarahva sõudel,
Targemate teadmisella
Mõnda kuuldu külvatie,
Mõni sõnum sahatie:
Kuidas kivipaku rüpes
Salavõim peab siginema,
Imevägi idanema:
Kes on ämma mäe kaldalt
Õhtul orgu veeretanud,
Leiab teisel hommikulla
Tema jälle vanas paigas
Seismas, kus ta enne seisnud.
Sellepärast, pojukene,
Mine ämma austama,
Tedretütart teretama!
Pane kübar ämma pähe,
Hakka eide kaelast kinni:
Sest ei tõuse sulle süüda,
Laiemaida laitusida!
Kalevipojad kolmekesi
Kõndisivad lustikäiki,
Mööda rõõmuradasida,
Käisid mööda lagedada,
Mööda nõmme nõtkutelles,
Mööda sooda sõtkutelles,
Seal tuli vastu neli metsa,
Neli salkada saledat.
Üks oli kulla kuusemetsa,
Teine tarka tammemetsa,
Kolmas kena kasemetsa,
Neljas leski lepametsa.
Mis oli kulla kuusemetsa,
See′ p see kuningate metsa;
Mis oli tarka tammemetsa,
See′ p see Taara enda metsa;
Mis oli kena kasemetsa,
See′ p see kudruskaelte metsa;
Mis oli leski lepametsa,
See′ p see leinajate metsa,
Kurva laste varjupaika.
Vanem venda, vennikene,
Istus maha kuusikusse,
Kuningate ilumetsa,
Kuldakuuse vaiba alla;
Laskis laulu lendamaie,
Tugevama tõusemaie:
Laulis lehed lehtipuusse
Hiilatelles haljendama,
Hõiskas okkad okaspuusse
Siidi ilul siramaie,
Laulis käbid kuuskedesse
Päeva paistel punetama,
Tõrukesed tammedesse,
Kenad urvad kaskedesse,
Hõiskas õilmeurvakesed
Õilmepuiele iluksi,
Päeva paistel paisumaie,
Kuude valgel kasvamaie;
Laulis, et metsad mürasid,
Lagedad aga laksatasid,
Kõrved vastu kostelesid:
Kungla kuninga tüttered
Noorta meeste nuttelesid.
Teine venda, vennikene,
Istus maha kaasikusse,
Leinakase hõlma alla;
Laskis laulu lendamaie,
Tugevama tõusemaie,
Vägevama veeremaie.
Laulis õilmed õitsemaie,
Lilleõilmed läikimaie,
Laulis vilja välja peale,
Hõiskas õunad õunapuusse,
Sarapuisse pähkelida,
Laulis marjad visnapuusse,
Maasikad madalad murusse,
Sinikad samblasoosse,
Pohlakad palu äärtele,
Murakaida mätastelle,
Kobaraida pihlapuusse.
Laulis, et metsad mürasid,
Lagedad aga laksatasid,
Rägastikud raksatasid,
Kõrved vastu kostelesid.
Näkineiud, neitsikesed,
Noorta meesta nuttelesid.
Kolmas venda, vennikene,
Istus maha tammikusse,
Vanaisa ilumetsa,
Targa tamme hõlma alla;
Laskis laulu lendamaie,
Tugevama tõusemaie,
Vägevama veeremaie,
Tulisema tuiskamaie.
Laulis linnud lepikusse,
Laulukanad kaasikusse,
Laulukuked kuusikusse,
Mõistelinnud männikusse,
Targad linnud tammikusse,
Hõiskas puie latvadesse
Kägusida kukkumaie,
Tuvikesi tuikamaie;
Laulis rästad rägastikku,
Pesilinnud põõsastikku,
Lõokesed lagedalle,
Pääsukesed päevapaiste;
Laulis luiged lainetesse,
Pardid parve äärte peale,
Haned aga allikalle;
Hõiskas kena künnilinnu
Ööde iluks hõiskamaie,
Videvikul vilistama,
Enne koitu häälitsema.
Laulis, et mered mürasid,
Kaljud vastuje kärasid,
Puie ladvad paindusivad,
Mäekingud kõikusivad,
Pilved lausa lõhkesivad,
Taevas aga tarka kuulis.
Metsahaldja ainus tütar,
Metsapiigad peenikesed,
Kuldahiukseil näkineitsid
Nuttelesid noorta meesta:
Oleks see meesi meiega,
Kasvaks meile kaasaliseks!
Puie ladvul seistes päike,
Lahedama tuule õhku
Veeretelles õhtu vilu
Kuulutasid päeva kustu,
Lustipidamise lõppu;
Tuletasid meeste meelde
Kodu poole kõndimista.
Noorem venda, vennikene,
Kandis metsasaagi koormat,
Mis ei õlgasida muljund
Ega piinand pihtasida.
Mehed tõt′sid kolmekesi
Üle laia lagedate
Kiirel sammul kodu poole;
Seadsid silmad sihtimaie,
Suitsutähte tunnistama:
Kas ehk leelta keedukatel,
Pada auru välja paiskaks;
Aga suits ei tõusnud silma.
Mehed tõt′ sid kolmekesi
Üle laia liivikute
Kiirest kodu ligemalle;
Seadsid silmad sihtimaie,
Olvist suitsu otsimaie,
Leelta auru vaatamaie.
Aga suits ei tõusnud silma,
Ega paistnud leemepajalt
Avaldavat aurukesta.
Mehed jõudsid õue alla,
Veeresivad väravalle,
Läksid lendes üle muru
Usinasti ukse ette,
Läksid kiirest lävedelle.
Kustund tule kübemetest,
Suitsuahtrast leeaugust
Märkasivad mehepojad,
Kuidas leekuninganna,
Valvsail silmil tulevahti,
Kodunta ära kadunud.
Noorem poega pajatama:
"Jõgi jooksulta kõvera,
Teedekäigid läevad metsa,
Ei ole lugu õieti.
Õuevärav seisab valla,
Lahti jäänud toa uksed,
Võõrad sammud murupinnal
Kuulutavad kurba lugu,
Õnnetumat juhtumista."
Pojad puhusivad hääled,
Hõiked tuulde tõusemaie,
Saatsid vaiksel õhtu vilul
Kutsumista kauge′elle:
"Hüüa vastu, eidekene!
Kosta vastu, kullakene,
Laula vastu, linnukene,
Tõsta häälta, tedrekene!"
Aga eit ei teinud häälta,
Sõudnud vastu ei sõnakest.
Kostis vastu kõversilma,
Kutsus vastu laia kõrbi,
Laulis vastu laanemetsa,
Hüüdis vastu Hiiu saari,
Kukkus vastu Kuressaari.
Pojad puhusivad hääled,
Hõiked teist kord tõusemaie,
Saatsid vaiksel õhtu vilul
Kutsumised kauge′elle:
"Hüüa vastu, eidekene!
Kuku vastu, käokene,
Laula vastu, luigekene,
Tõsta häälta, tedretütar!"
Aga eit ei kostnud vastu,
Teind ei häälta tedrekene.
Kostsid vastu merekaldad,
Kukkusivad kaljuseinad,
Laulsid vastu merelained,
Hüüdis vastu tuulehoogu.
Pojad puhusivad hääled,
Kutsumised kolmat korda,
Saatsid vaiksel õhtuvilul
Kutsumised kauge′elle:
"Hüüa vastu, eidekene!
Kõõrutele, kodukana,
Laula vastu, kadund leski,
Kosta meie kutsu vastu,
Laste lahke laulu vastu!"
Aga eit ei kostnud vastu,
Teind ei häälta tedrekene,
Kõõrutand ei kodukana
Ega laulnud luigekene.
Kuhu hääli kuulunekse,
Sinna kaljud katkenekse,
Kuhu kutsu kostelekse,
Sinna metsad murdunekse,
Kuhu helki lendanekse,
Sinna lained langenekse,
Pilved pikalta lõhkevad.
Ei olnud leida eidekesta,
Kuulda kana kõõrutusta,
Kuulda tedre kudrutamist,
Käokese kukkumista
Kusagilta murumaalta,
Suuremasta samblasoosta,
Laia mere lainetesta,
Põõsastesta paksudesta
Ega kõrve keske′elta.
Õhk jäi vaikseks, tuuled tukku,
Uinusesse kõik see ilma.
Vennad läksid väravasta,
Läksid seltsis alla õue,
Kolmekesi koppelisse
Eide jälgi otsimaie,
Varga teeda vaatamaie.
Üks neist veeres vainiulle,
Teine kõndis koppelisse,
Kolmas merekalda peale.
Vanem venda, vennikene,
Kes see veeres vainiulle,
See ei leidnud eide jälgi
Ega saanud tunnismärki.
Teine venda, vennikene,
Kes see kõndis koppelisse,
See ei leidnud eide jälgi
Ega röövli radasida
Ega saanud tunnistähte,
Kuhu kana kadunekse,
Linnukene lendanekse.
Kolmas venda, vennikene,
Kes see läinud merekalda,
See sai selgeid märkisida,
Tõelikke tunnistähti,
Kuhu hella eidekene,
Kodukana kaotsi läinud.
Soome tuuslar, tuuletarka,
Oli laintelt lootsikuga
Pagu-urka põgenenud;
Oli valvel vahikorra
Lainte langul lõpetanud,
Kus ta mitu pikka päeva,
Mitu pimedada ööda
Videviku viivitusel
Varga saaki valvamassa.
Meestel kasvas kartlik mure,
Mitu mõtet ema kohta:
Kas ehk kaval kosilane,
Pettelikku peiukene
Eite kippund kimbutama,
Varga küüsil võrgutama.
Vanem venda pajatelles
Pani sõna sõudevalle:
"Läki leiba võttemaie,
Õhurooga otsimaie,
Väsind keha karastama, -
Heidame siis puhkamaie:
Ehk saab usin unenägu
Eide jälgi näitamaie;
Lähme homme otsimaie!"
Teine venda pajatelles
Pani sõna sõudevalle:
"Sängi rüpes suikudessa
Võib ehk taevaliku tarkus,
Uku unes ilmutada,
Kuidas jälgi kaste kannul,
Udupilve palitusel
Kadund eidest kätte saame,
Kuidas kallist kodukana,
Lendu läinud linnukesta
Kulli küüsist päästa võime."
Pärast nõu pidamista,
Targa aru arvamista
Venitasid kaksi venda
Väsind keha karastama.
Noorem venda, vennikene,
Kalevite kallim poega,
Lese leina lepitaja,
Kurvastuse kustutaja,
Oli mõtteid teise teele,
Arvamisi iserada
Lendamaie läkitanud.
Kallis kangemehe poega
Nõnda mõtteid mõlguteli:
"Tänasida toimetusi
Ära viska homse varna!
Igal päeval omad ikked,
Tunnil omad toimetused,
Murekoorma muljutused,
Omad soovimuste sõuded.
Tahad tunnist tulu saada,
Õnnekesta õngitseda,
Ära võta aega viita,
Kauemini veel kõhelda.
Kiirelt käivad õnne sammud,
Viitjal viisi viletsusta,
Kõhelejal kuusi koormat,
Seitse salasõlmitusta."
Kalli eide kadumine
Kurvastas mehe meelekest,
Kurnas südant murekoorem.
Kui nüüd vennad kahekesi
Sängis selga sirutasid,
Siisap tõttas noorem poega
Üle läve ukse ette,
Kargas kergelt üle muru,
Veeres virgalt vainiulle.
Seal aga sammu seisatelles
Käänas siis isa kalmule.
Kalevite kallim poega
Astub isa haua peale,
Istub kalmukünka peale
Kurba südant kergitama.
Isa hauasta küsima:
"Kes see liigub peale liiva,
Kes see astub peale haua?
Sõmer kukub silma peale,
Kruusa langeb kulmudelle."
Poega mõistab, kostab vastu:
"Noorem poega, poisikene,
See′ p see liigub peale liiva,
See′ p see astub peale haua,
Istub mure muljutusel
Kadund isa kalmukünkal.
Tõuse üles, taadikene,
Ärka üles, isakene!
Tule teeda näitamaie,
Kuhu eideke kadunud!"
Isa kostab mätta alta,
Taati kalmusta kõneleb,
Mulla alta tõstab hääle:
"Ei või tõusta, poega noori,
Ei või tõusta, ei ärata!
Kalju rõhub peale rinna,
Kivi raske peale keha;
Kulmu katvad kullerkupud,
Silmi katvad sinililled,
Punalilled palgeida.
Tuuled juhtigu sul teeda,
Õhud õrnad õpetagu,
Taevatähed andku tarkust!"
Poega tõttas kiirel sammul,
Astme lennul mere poole,
Kõrge kaljukalda peale
Eide jälgi otsimaie,
Kadund kana püüdemaie.
Paik, kus enne seisnud paati,
Lootsik ala luuril olnud,
Seisis tühi kui pühitud.
Kalevite kallim poega
Vaatas kõrgelta kaljulta
Ehavalgel mere peale,
Laskis silmad lainetelle;
Vaatas, kuni silma kestis,
Vaate tiivad ulatasid:
Kas ehk kuskil merepinnal,
Laia lainte langutusel
Varga jälgi maha jäänud;
Kas ei kuskil tunnistähte,
Midagi ehk isemärki
Röövli riisumista näitaks:
Kas ei kadund eide kanda,
Jalavarvas märki jätnud,
Rada kuskil rajatanud?
Laine veeres laine jälil
Vetevooge veeretusel,
Kiigel kaldakalju vastu,
Lõhkes vahus kalda vastu,
Tuisatelles vetetolmu.
Aga muud ei märki olnud,
Sõnumeid ei keegi toonud,
Kes see täna lainte langul,
Vetepinnal veeretelles
Salateel käind sõitemassa.
Tähed taevasta sirasid
Lahkel silmal lainte peale,
Aga keelt ei olnud kuskil,
Sõna kellelgi ei suussa.
Nõnda langev laintemängi,
Vetepinna veerlemine
Ikka ühel ilul kiigub
Ega küsi iial, kes see
Täna tema niiskes rüpes,
Märjas kaisus surma leidnud.
Lainte kiikuv lustimängi,
Vete kena veerlemine,
Taevast vaatvad tähesilmad -
Need ei küsi meie rõõmu,
Küsi meie kurvastusi.
Laine veereb laine jälil,
Vetevooge veeretusel,
Kiigel kaldakalju vastu.
Lõhkeb vahus vastu kallast,
Tuisatelles vetetolmu,
Märga auru kallastelle,
Aga ei too sõnumida,
Kostmist iial küsijalle.
Laine veereb laine jälil,
Vetevooge veeretusel,
Kiigel kaldakalju vastu,
Lõhkeb vahtu vastu kallast.
Meie elulainekesed
Veeretavad õhtu vilul
Kõikudelles kalmukünka,
Mättamuru vaiba alla;
Tähesilmad vaatvad taevast,
Kuu vaatab kõrge′elta,
Päike paistab rõõmupalgel
Lahkujaida, magajaida.
Aga keelt ei ole kalmul,
Sõna iial tähte suussa,
Kuu ei oska kõneleda
Ega päike pajatada,
Küsijalle vastust anda.
Tagasi üles
