10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
110
120
130
140
150
160
170
180
190
200
210
220
230
240
250
260
270
280
290
300
310
320
330
340
350
360
370
380
390
400
410
420
430
440
450
460
470
480
490
500
510
520
530
540
550
560
570
580
590
600
610
620
630
640
650
660
670
680
690
700
710
720
730
740
750
760
770
780
790
800
810
820
830
840
850
860
870
880
890
900
910
920
930
940
950
960
970
980
990
1000
1010
1020
1030
1040
Vanapõlve piiridelle
Varisenud võitlemiste
Järeljäänud jälgesida
Paksemalt kui meie päevil;
Siiski Kalevite käigilt
Paistab kui päike heledam
Kõigist kuulsam rammukatse,
Võimsam võitlemise mängi
Põrgu peremehe talust.
Mets ja mägi märkasivad,
Kaljukünkad kuulasivad,
Sood ja rabad saivad sõna,
Vetelained läkitusi:
Sest et maapind müdinaga,
Meri vahtus valendades
Tugevat tööd tunnistasid.
Vainiulle valmistati
Õue alla paras paika
Rammukatsumise kohaks.
Vanal viisil võetie
Kämmaldega niudeist kinni,
Võeti püksivärvelista
Kümne küüne kangusega
Kehavõimu katsumiseks.
Veri valgus küünte alla,
Sinipaisul sõrmedesse.
Ehk küll võimuvõttev vesi,
Närtsitava kruusi märga
Kurjal rammu kurnanekse,
Võimust väga väsiteleb,
Kalevite kangel pojal
Kahekordne kanguskaste
Kehavõimu karastanud,
Siiski vältas võitlemine,
Meeste võidumängimine
Seitse päeva seisemata,
Seitse ööda lõppemata,
Enne kui nad selget otsust
Võitlemise võidul saivad.
Sarvik-taat küll salamahti
Katsus kiusamise kombel
Põiki jalgel pillutada
Kallist Kalevite poega,
Kes kui tugev tammetüvik,
Raskem raudakivi rahnu
Kohalta ei komistanud.
Kordamisi kergitasid
Teineteista tõusemaie,
Rabasivad raksatelles
Müta-mäta! maha jälle,
Mis kui Kõue kärgatused
Põldusida põrutasid,
Kaljusida kõigutasid,
Vetta tõstsid vahutama.
Kalevite kaval poega
Oskas hoida end osavalt,
Suutis siuna pealta sõrmi,
Angerjana alta sõrmi
Põrgulase pihust päästa,
Kookus jalal kohe kanda
Toeks vastu valmistada;
Siiski kippus kange võimus,
Rammu viimaks raugenema.
Eide vari valvsail silmil
Nägi poja nõrkemista,
Võttis kätte vokikoonla,
Keeriteli kümme korda
Üle pea ümberpööri,
Paiskas prantsti! põrmandalle
Eeskujuks Kaleville.
Kalevite kange poega
Mõistis eide mõtteida
Targalikult tähendada,
Sasis kinni säärtepaelust,
Sarviku põlvevärvelist,
Tõstis teda tuulekiirul
Koonla kombel kõrge′elle,
Keeriteli kümme korda
Taadikest kui takutopsu,
Viskas võimurohke väega
Matsti! maha muru peale;
Pani põlved rinna peale,
Kamaluga kõrist kinni,
Kippus taati kägistama.
Võttis vöö niude ümbert,
Miska kurja köitemaie.
Siisap vedas vaenumehe
Kütkes raudakamberie,
Köitis teda kammitsrauda,
Pani ahelate paelu
Käed ja jalad kütkendusse,
Köitis kolmandama kütke
Rõngastpidi kaela külge,
Neljandama niuetesse;
Kinniteli kütke otsad
Kaljuseina seisemaie;
Veereteli vainult kivi
Saunasuuruse uksele,
Kuhu külge kaelakütked
Sidemella sõlmitie,
Raudakrambil kinnitati,
Et ei Sarvik toasta sammu,
Kanda saanud kamberista.
Kalevite kange poega
Pühkis higi palgeilta,
Pilkamisi pajatelles:
"Ära lase, leinalindu,
Kammitsjalgel kukekene,
Aega minna igavaksi
Vangipõlves valvatessa!
Kaeba kurbust kaljudelle,
Meelehaigust metsadelle,
Raskust kivirahnudelle,
Viletsusi virnadelle!
Saada soovid rabasoosse,
Ohkamised ohakaisse,
Kaebamised kadastikku!
Võlg meil tasa, vennikene,
Kõverused kohendatud;
Õnn on teinud õigusotsa,
Annud võitu võimsamalle."
Sarvik-taati sõnaldama:
"Kui oleks teadnud, võinud teada,
Ettearvus ära mõista,
Tagaarvus tähendella,
Unenäossa iial näha,
Mis nüüd mulle põlveks pandi,
Viletsuseks visatie,
Ei ma oleks kodukambrist
Ahju tagant mitte astund,
Sammudella sinu jälgi
Lagedalle luusimaie,
Väljadella vaatamaie.
Kalevite kallis poega,
Võidul vägev vennikene!
Ära hõiska enne õhtut,
Kiida varem päeva käiki,
Kuni päike puhkamaie
Videvikul läinud veeru!
Õnnemunal õrna koori,
Visam süda viletsusel;
Õhtu eel võib õnnetusi
Kuus veel tulla kimbatusi.
Heida armu, armas venda,
Kustuta süüd kullalla,
Varja hõbeda varjulla!" -
Kui ei kange võtnud kuulda,
Sarvik-taati sajatama,
Kurjel sõnul kukutama.
Kalevite kallis poega
Laskis sammud lustilisti
Taadi taaleritubaje,
Kullavaranduse-kambri,
Kus see kulda kirstudessa,
Hõbe salves hunnikussa
Salapeidul seisemassa.
Hakkas kulda kühveldama,
Hõbedada hävitelles
Kottidesse kogumaie.
Täitis koti, täitis kaksi,
Täitis koti kolmandama,
Naljapärast neljandama.
Kui ta viiet võttemassa,
Hüüdis hiiri augusuulta:
"Ära võta, vennikene,
Hullul meelel üleliia!
Tee on pikka tallajalle,
Koorem raske kandijalle."
Kalevite poega mõistis,
Viskas viiendama koti
Tühjalt tündri serva peale,
Köitis teised kaksikuti,
Sidus suud suude vastu,
Et neid hõlpsalt õlgadella
Kukkelasse tõstes kanda.
Kullakotid polnud suured
Ega väga väiksedki,
Võis ehk kolme tündri võrra,
Kuue riia vaka võrra
Koormat igas kotis olla.
Kalevite kange poega
Pani ühe kotipaari
Paremalle õla peale,
Teise paari pahemalle
Pihtasida pigistama;
Siisap koju kõndimaie,
Sammusida sirutama.
Raudasilda raksateli,
Aluspalgid paukusivad,
Nurgakivid nõtkusivad
Kalevite kulda kandes.
Põrgupere vanaeite
Ahju tagant haugutama,
Leepajalt lõugutama,
Suurel suul sajatama:
"Saagu, saagu, ma sajatan!
Saagu sa teele surema,
Lagedalle lämbumaie,
Lepikusse lõppemaie,
Kaasikusse katkemaie,
Ahju taha hangumaie,
Tee äärde tarretama,
Põõsa taha pendimaie,
Metsamurdu mädanema,
Aasadelle hapnemaie,
Rägastikku raipenema,
Samblasoosse sammeldama!
Saagu su keha söödaksi,
Hüvaks roaks huntidelle,
Nokakatkeks kaarnatelle,
Metsapoegil′ puretuseks!"
Kalevite kange poega
Sajatustest sattumata
Rändas aga rasket teeda
Sammudella sõude′ essa,
Ehk küll kullakoorem kukalt,
Raha õlga raskendeli.
Kui ta juba tüki käinud,
Ajand allailma teeda
Valgusilma veere poole,
Siisap puhuks puhkamaie,
Tülpind keha karastama.
Kas ta tunni tukkunekse
Ehk kas päeva puhkanekse,
Sest ei saanud meesi märku
Ega tunnistusetähte.
Viletsuse viivitusi
Ega kiuste kammitsusi
Polnud Kalevite pojal
Põrguteedel takistajaks.
Vaheajal hakkas valgus
Pealtailmast paistemaie,
Hakkas ööda lõpetama,
Pimedusta pillutama.
Kalevite kange poega
Ähkis kullakoorma alla,
Palav puneteli palgeid,
Ajas hiukseid higistama,
Ihu üldsalt auramaie.
Kuivand keele kipitusel
Lõõtsus meesi tulist lõhna.
Alevite armas poega,
Kes ei raatsind koju minna,
Istus auguserval üksi,
Kuristiku koopasuussa,
Seal, kust Kalev julgel sammul
Allailma oli läinud.
Alev ootas armuhoolel,
Ootas hommikul ja õhtul,
Valvsail silmil ööde vilul;
Aeg läks aasta igavuseks
Mehel meelemõtte′essa,
Sest kas sõber ehk ju surma
Viletsuses võinud leida.
Ühel õhtul, päeva veerul,
Kostis nii kui kauge′elta
Kange mehe käigimüdin
Alevi kõrvakuulmesse;
Maapõhjast tõusis parin,
Sügavusest sammumine.
Alev asju arvamaie,
Mööda kuuldud kobinada
Sügavusse silmamaie,
Kas ehk Kalevite käiki,
Tõusemista kuskilt tunda.
Videvik ju viinud ööda
Kaste kaissu karastama,
Seal vast Kalev astub sammu
Selle ilma serva peale,
Viskab maha kullakotid,
Hõbedakotid õlalta,
Langeb ise lagedalle
Seljasooni sirutama,
Väsind keha venitama.
Alevite armas poega
Virgult vetta vedamaie
Karastavaks keelekasteks
Kalli vara kandijalle.
Kalevipoeg küsimaie:
"Avaldele, armas venda,
Kas ma kaua olen käinud,
Varjuriigis aega viitnud?"
Alevite armas poega
Asjalugu avaldama,
Kuidas nädalat ehk kolme
Käiki aega kulutanud.
Kalevipoeg pajatama:
"Sest ei teadnud, võinud teada
Elav inimesehingi,
Mõtteleda meelekene,
Agaram ei arvaneda.
Seal ei seisa arusambaid,
Tunnistähti taeva′assa,
Miska päeva mõõdetakse,
Ööde pikkust arvatakse.
Põrgu päev ei näita päikest,
Öö ei kuuda kumendamas
Ega tähte taeva küljes.
Lepikus ei leita lindu,
Kägu kuskil kuulutamas,
Murulta ei udukuube
Ega kaunist kastemärga,
Miska öö ja päeva piirded
Vaatajalle vahet teeksid."
Siisap sahkas pikemalta,
Kuidas käsi põrgus käinud,
Viiekordsed viivitused,
Kuuekordsed kammitsused
Käiki temal kinnitanud,
Viimaks võitlemise võidul
Sarvik saanud sidemesse,
Kindla ahelate kütke.
Alev oli tapnud härja,
Suretanud metsasõnni,
Mis ei olnud ikkes käinud,
Seitsmel suvel sahka näinud,
Kümnel aastal künnud maada.
Enne härga iga aasta
Pidudeksi püüetie,
Õue alla aetie,
Taheti minna tappemaie,
Suurta härga surmamaie,
Võimsa hinge võttemaie.
Tuhat meest oli turjassagi,
Sada meest oli sarvessagi,
Kümme härja kelladessa,
Seitsekümmend härja sabas.
Ei olnud meesta meie maalta,
Tugevamat teisest kohast,
Kes oleks pähe koputanud,
Härga oleks uimastanud,
Suure sõnni suretanud.
Alevite armas poega,
See′p see tappis suure härja.
Kargas härja kaela peale,
Sasis kinni sarvedesta, -
Siis aga kirves kopsimaie,
Tapper pähe tagumaie,
Nuga kurku kutistama;
Sada vaati valgus verda,
Tuhat tündrit tõusis liha. -
Kanged mehed kahekesi
Õhtuosa võttemaie,
Kehasida karastama;
Kalevite kange poega
Vaotas vatsa rebevalle,
Kõhu kuhjal kerkimaie,
Heitis maha muru peale
Leiba luusse laskemaie.
Alevite poega noori
Istus kullakottidelle,
Hõbedaste hõlma peale
Varandusta valvamaie,
Et ei röövel riisumaie,
Varas tuleks võttemaie,
Pikil sõrmil puutumaie.
Kalevite kange poega
Puhkas põrgu pahandusta,
Võitlemise väsimusta,
Rahakoorma rammestusta, -
Puhkas öö ja puhkas päeva,
Uinu süles teise päeva,
Kolmanda keskhommikuni.
Penikoorma kostis norin,
Kostis hingamise kõrin,
Mis kui hobukabja müdin,
Sõjasõitu üle silla
Murupinda muljuteli,
Puid ja põõsaid põruteli.
Kolmandama päeva keskel
Tõttasivad mehed teele;
Alevite armas poega
Võttis ühe koti kukla,
Kolm jäi koormaks Kaleville.
Kalevite kallis poega,
Kes see pärast põrguskäiki
Mõnda hüva meie maale
Kasulikuks kasvatanud,
Elas ise Lindanisas
Seltsis oma sõpradega.
Olev oli, linnatarka,
Kolm veel linna ehitanud:
Ühe linna lõuna alla,
Teise linna tõusu vastu,
Kolmandama koidu alla,
Kust sai varju vanadelle,
Rahupaika raukadelle.
Kalevite kallis poega
Kulutanud koti kulda
Kolme linna asutuseks,
Kolm veel varjul kamberissa
Teiste tööde toimetuseks.
Sõbrad seltsis sahkamaie,
Kalevipoega palumaie:
"Võta kruusid, vennikene,
Pane kihlad kottidesse,
Meelitused märssidesse,
Mine Kungla kosimaie,
Noorikuda nõudemaie!
Kunglas kasvab kodukanu,
Neitsikesi neljakesi;
Läki lindu püüdemaie,
Koppelista korjamaie,
Lepikusta lingutama!
Kungla neitsid koovad kangast,
Teevad kullast toimelista,
Koovad hõbelõngalista,
Silitavad siidilista,
Punuvad punapoogelist."
Kalevite poega mõistis,
Pilgelisti pajatama:
"Läki linna tegemaie,
Vallisida valamaie,
Kosjakambrit ehitama,
Siidisängi seadimaie!
Teeme linna lillekestest,
Teeme tornid toomingasta,
Vallid ümber vahterasta,
Teeme toad tammetõrust,
Kanamunasta kamberid,
Et, kui käivad kauge′elta,
Võõrad jääksid vahtimaie,
Mõistelikud mõtlemaie,
Targad lugu tunnistama:
Kellel′ Kalev teinud linna,
Kellele vallid valanud?
Kalev teinud lustilinna,
Kasvatanud kosjakambri,
Valand kullast voodikese,
Sidund siidist sängikese.
Peaksite sisse pugema,
Nalja seestpoolta nägema:
Seest on siidilla seotud,
Ääred aetud hõbedasta,
Servad tehtud sametista,
Kolme kulla keerdudesta,
Pealt on löödud pähkelista,
Alt on õunalla istutud,
Vahelt välgub visnapuida,
Keskelt kena kivisida.
Võtke hoielda hobuda,
Ravitseda ratsukesta,
Sööta sadulakandijat,
Kõrbi ruuna kosutada!
Viige enne muid murule,
Enne koitu koppelisse,
Enne aega allikalle,
Enne päeva põllu äärde;
Söötke ratsut salamahti,
Andke vakka valge eella,
Külimittu koidikulla,
Kaksi keskihommikulla,
Laia vakka lõune′ella!
Söötke kuu, söötke kaksi,
Söötke tükki kolmat kuuda,
Nädala ehk neljat kuuda, -
Siis aga ratsu rakke′esse,
Halli aisade vahele!
Küll siis sõidan kosjateele,
Rühin neitsiradadelle,
Kudruskaelte kamberie,
Tanupeade tubadesse.
Kaste heidab kasukalle,
Udu uue kuue peale,
Vihmapisar vammukselle,
Rahetera rätikulle:
Küll siis Kalev läheb kosja
Noorta naista võttemaie."
Kalevite kallis poega
Istus seltsis sõpradega,
Lustihelin tõusis laualt,
Naljakära kamberista.
Keeritelles käisid kannud,
Mõdukannud meeste käessa,
Õnnel mehed hõiskasivad.
Pillutasid põrmandalle
Valgutades valget vahtu
Anniks hoonehoidijaile,
Võimsa majavarjajaile.
Värsket leenta viidanekse
Uku kivile kingiksi.
Laulik istus laua taga,
Kandlelööja teiste keskel,
Laskis laulu lendamaie:
"Viis oli vana vainiulla,
Kuus oli kuldseid kuusikussa,
Seitse samblas saladusi,
Kaheksa kanarbikussa -
Sealtap sõlmisin sõnuda,
Korjasin ma kuulutusi,
Hõbedasi ilmutusi:
Siuru-lindu, Taara tütar,
Siuru-lindu, sinisiiba,
Siidinarmas sulgedega,
Sündis isa sundimata,
Kasvas ema haudumata,
Sõsarate soovimata,
Veljekeste vastumeelta.
Ei olnud linnul pesakesta,
Pääsupojal haudepaika
Udusulgi uuendada,
Verisulgi valmistada.
Aga Uku asuteli,
Vanaisa valmisteli
Tütterelle tuuletiivad,
Tuuletiivad, pilveviivad,
Miska lapsi liugunekse,
Kauge′elle kandanekse.
Siuru-lindu, Taara tütar,
Siuru-lindu, sinisiiba,
Lendas palju, liugles palju,
Lendas, liugles lõuna alla,
Pööras põiki põhja poole,
Lendas üle kolme ilma.
Üks oli ilma neitsikeste,
Teine kasvul käharpeade,
Kolmas koogalaste kodu,
Koogalaste korjuspaika.
Siuru-lindu, sirgesiiba,
Siidisiibuda sirutas,
Lendas, liugles päeva alla,
Päeva linna lähedalle,
Kuu kumeda kojani,
Väikse vaskse väravani.
Siuru-lindu, sirgesiiba,
Siidisiibuda sirutas,
Lendas palju, liugles palju,
Käänas õhtulla koduje.
Isa tütterelt küsima:
"Kus sa liuglend lenneldessa,
Kus sa käisid kauge′ ella,
Mis sa nägid, nugissilma?"
Siuru mõistis, kostis vastu,
Kostis vastu kohkumata:
"Kus ma liueldes libisin,
Sinna jätsin litterida;
Kus ma käiessa keerutin,
Sinna sadas siidisulgi;
Kus ma siibu saputasin,
Sabast sulgi satutasin.
Mis mul nägi nugissilma,
Sest on seitse jutustada,
Kaheksa mul kõneleda.
Kaua käisin Kõukse teeda,
Vikerkaare vihmateeda,
Mööda rasket raheteeda;
Kaua käisin kahtepäini,
Libisesin lihtepäini,
Kuni leidsin kolme ilma:
Üks oli ilma neitsikeste,
Teine kasvul käharpeade,
Kolmas koogalaste kodu,
Koogalaste korjuspaika,
Kus need kenad kasvasivad,
Siidilised sirgusivad."
"Mis sa kuulid, kuulutele,
Mis sa nägid, näita′ ele!"
"Mis ma kuulin, kulla taati,
Mis ma nägin, isakene?
Kuulin neide naljatusi,
Naljatusi, kurvastusi,
Käharpeade pilgatusi,
Koogalaste kiljatusi:
Miks need neiud naljatlikud,
Käharpeaga kasvandikud
Aina üksinda elavad,
Haudujata igatsevad,
Küsiteldi kõigis kohtes.
Kas ei taadil tähepoega,
Tähepoega ehk ka teista,
Kes läeks neidu päästemaie,
Käharpäida kuulamaie?"
Taara mõistis, kohe kostis:
"Lenda, tütar, liugle, tütar!
Lenda, tütar, lõuna′ alle,
Liugle libas lääne poole,
Läänest põigiti põhjaje,
Libise Uku ukse ette,
Lääne eide läve alla,
Põhja eide peenderaile:
Küsitele kosilasi,
Palu piiga päästijaida!""
Kalevite kuulus poega
Istus seltsis sõpradega.
Lustihelin tõusis laualt,
Naljakära kamberista,
Keeritelles käisid kannud,
Mõdukannud meeste käessa,
Õnnel mehed hõiskasivad.
Alevipoeg, poisikene,
Laskis laulu lendamaie:
"Kastkem kurku, kullakesed!
Vahtu majavarjajaile!
Jooge mõdu, noored mehed,
Kõristage kannukesi,
Et ei piiska põhja jääksi,
Kastemärga kannudesse!
Viskan vitsad välja peale,
Lauad laial′ lepikusse,
Käepidemed pihlakasse.
Kuhu vitsad need visati,
Sinna sündisid suured saared;
Kuhu lauad lahutasin,
Sinna tõusid targad tammed;
Kuhu pidemed puistasin,
Sinna pilved paigutasin;
Kuhu märga kukkus maha,
Sinna meri mängimaie,
Lained laialt läikimaie.
Mis seal meres kasvanekse?
Meres kasvas kaksi puuda:
Üks oli õnnel õunapuuke,
Teine tarka tammekene.
Oksad täisi oravaida,
Lehed laululindusida,
Keskel kotkad pesitamas.
Jõgi jooksis alta juure,
Kalad käisid alta kalda,
Siiad suured, seljad mustad,
Lõhed laiad, laugud otsas.
Naised seisvad naljatelles,
Seisvad sääreni meressa,
Linapead lainetessa,
Käharpead kalakudussa.
Mis need piigad püüdelevad,
Mis need kallid saivad kalu?
Kala püüdis püüdijaida,
Lõhekala lapsukesi,
Vesi aga võttis venna,
Lained lapse lämmatasid.
Mina venda otsimaie,
Eite nuttis noorukesta;
Läksin lausa lainetesse,
Kaelani kalakudusse,
Sügavasse haudadesse.
Mis ma leidsin lainetesta?
Leidsin mõõga ma meresta,
Läikja raua lainetesta.
Mina mõõka võttemaie,
Õde kaldalt hüüdemaie:
"Tule koju, vennakene,
Tule kiiresti koduje!
Isa surmasängi pealla,
Ema hinge heitemassa,
Venda juba vaakumassa,
Õde tõsteti õlgile,
Pandi piiga põrmandalle."
Mina nuttessa minema,
Kiirelt koju kõndimaie.
"Oh sa virtsik, valelikku,
Kahelisti keelekandja!
Isa istub keset tuba,
Õllekannu taadil käessa;
Ema niidab siidilammast,
Kuldakäärid tal käessa;
Õde sõtkub sepikuda,
Hõbesõrmuksed sõrmessa;
Vend aga kesa kündemassa,
Küüdud härjad ikke′essa.
Küütu künnab, selga nõtkub,
Valli veab, pea väriseb.
Küütu künnab killingida,
Valli veab vana rahada,
Tõstab aga taalerida.
Külimit saab killingida,
Vakk mulle vana rahada,
Tündritäis taalerida.""
Kalevite kuulus poega
Istus seltsis sõpradega,
Lustihelin tõusis laualt,
Naljakärin kamberista,
Keeritelles käisid kannud,
Mõdukannud meeste käessa,
Õnnel mehed hõiskasivad.
Sulevipoeg, poisikene,
Laskis laulu lendamaie:
"Humal uhke põõsa otsas,
Käbi kena kända′assa,
Kui ta kasvab kõrgutie,
Veab vääti venitades
Ümber tapu teiba′alle.
Olgem noped, noored mehed,
Teda võtma teiba′asta,
Kobaraida korjamaie!
Pangem parsil′ kuivamaie,
Reheseina seisemaie,
Sealt ta kerkib kattelasse,
Tükib kohe tünderisse,
Poeb õllepoolikusse;
Pöörab meele meeste peasta,
Poole meele naiste peasta,
Tüssab ise tütarlapsi.
Kui mu armas kõndimassa,
Veli kosja sõitemassa,
Läks ta üle lagediku,
Käis ta läbi kanarbiku;
Tuli vastu neli neidu,
Neli kena käharpeada.
Kosilane küsimaie:
"Miks te, noored, nurme pealla
Kodunt kaugel kõndimassa?"
Neiud mõistsid, kostsid vastu,
Piigad nõnda pajatasid:
"Lähme linna, linnukesed,
Alevisse, armukesed,
Turu peale, tuvikesed,
Uulitsalle, hullukesed!
Pidul korrapoisikesed
Piigasida pilkamaie,
Külas käivad kurjad keeled,
Vallas palju valelikke,
Needap lapsi laimamaie,
Tuvikesi teotamaie."
Mina piigasid püüdema,
Lapsukesi lingutama:
"Näita nägu, neitsikene,
Punapalge palistusi!"
Piigad kiirest′ punumaie,
Lendsid üle lagediku
Kiirel sammul küla poole.
Mina sammul sagamaie,
Jõudsail kannul jooksemaie,
Väravasta vaatamaie,
Läbi seina luurimaie:
Masajalad magasivad - -
Kui ma seda nalja näinud,
Kohe süda kohmetama,
Talvekülmal tarretama.
"Humal uhke põõsa otsas,
Käbi kena kända′assa,
Ära poe piigade pähe!
Neitsile ei tee sa nalja,
Pikast ilust tõuseb pilli."
Kalevite kuulus poega
Istus seltsis sõpradega,
Lustihelin tõusis laualt,
Naljakärin kamberista,
Keeritelles käisid kannud,
Mõdukannud meeste käessa,
Õnnel mehed hõiskasivad
Ega võinud ette teada,
Mõttessa ei ära mõista,
Agaral peal arvatagi,
Mis neil nalja jälgedelle
Õnnetust võiks hommikulla
Koidu eella kasvaneda.
Juba käimas kiired käsud,
Sõjasõnum sõitemassa,
Juba ratsud rakendatud,
Kõrvid karunahkadessa
Lindanisa poole lendvad
Kuningalle kuulutama
Sõja raskeid sõnumida.
Pihkva piirilt tõttas poissi,
Teine Läti lagedalta,
Teiselt poolt Taara tammikut
Kurvastusta kuulutama,
Sõjalugu sõnaldama.
Lätti tulnud laevadega
Rahekombel raudamehi,
Peipsi tagant teine parvi
Vene laia väljadelta,
Pohlakate piiri poolta,
Kes see vara kiskumaie,
Rahupõlve pillutama,
Lõbupidu lõpetama.
Kihutage, käskujalad,
Kurvad sõnumid kukkarus,
Vanema käsud vammukses!
Kalevite kuulus poega
Istus seltsis sõpradega
Käratelles kamberissa,
Laskis aga lõksatelles
Lustilaulu lendamaie:
"Joogem, joogem, vennikesed!
Maitsegem mõdu magusat,
Hullakeme humalassa,
Hõisakem õllekannuga,
Pidu pikka peekeriga!
Kõristagem kannukesi,
Vahtu maha visatessa
Pillutagem põrmandalle,
Siis saab õnne õitsemaie,
Armsam aega algamaie!
Viskan vitsad visnapuusse,
Kannukaaned kaasikusse,
Lauad laotan lepikusse,
Põhjad põllule põrutan.
Homme ise otsimaie,
Valge eella vaatamaie:
Mis need vitsad visnapuussa,
Kannukaaned kaasikussa,
Lauad laial′ lepikussa,
Põhjalauad põllu peale
Enne koitu kasvatanud,
Ööde vilul õilmeldanud?
Vitsust kasvas lapsevibu,
Kannukaanest külakiike,
Laudadest said laululauad,
Põhjast pajatuse-pingid.
Külaneiud, kullakesed,
Kudruskaelad kiikumaie,
Lustilugu laulemaie;
Laulid lained lainetama,
Laevad laineil kiikumaie.
Läksid laeva laskemaie,
Lainetesse laulemaie,
Panid paatrid paju peale,
Helmed heinakaare peale,
Keed pika kivi peale,
Lindid laia liiva peale,
Sõrmuksed sõmera peale.
Tuli haugi alta vetta,
Pääsulindu pealta vetta,
Mustaselga muda seesta;
Pärisid paatrid pajulta,
Helmed heinakaare pealta,
Keed pikalta kivilta,
Lindid laia liivikulta,
Sõrmuksed sõmera pealta.
Neiud appi hüüdemaie,
Pikil keelil palumaie:
"Tule appi, Harju poissi!
Tule päästma, Pärnu poissi!"
Aga ei kuulnud Harju poissi
Ega kuulnud Pärnu poissi.
Appi astus kaljupoissi,
Rootsi kandle kõlistaja:
"Miks te, neitsid, nuttelete,
Kullakesed, kaebelete?"
"Läksime laeva laskema,
Mere peale mängimaie,
Lainetesse laulemaie;
Panime paatrid pajule,
Helmed heinakaare peale,
Keed pika kivi peale,
Lindid laia liivikulle,
Sõrmuksed sõmera peale.
Tuli haugi alta vetta,
Pääsulindu pealta vetta,
Selga musta muda seesta;
Päris paatrid pajudelta,
Lindid laia liivikulta,
Sõrmuksed sõmera pealta."
Seal aga kostis kaljupoissi,
Rootsi kandle kõlksutaja:
"Ärge nutke, neiukesed,
Kurvastage, kullakesed!
Küllap vargad vangistame,
Röövlid rauda rakendame."
Hakkas kannelt kõlistama,
Kandlekeeli käristama,
Laululugu laskemaie. -
Meri kohkus kuulamaie,
Pilved pikalt vaatamaie,
Haugi tuli alta vetta,
Pääsu tuli pealta vetta,
Mustselg tõusis mudasta;
Tõivad ehte′ed tagasi,
Andsid jälle piigadelle.
Kaljupoiss kätta pakkuma,
Piigat noorta palumaie:
"Tule, tui, mulle omaksi!
Meil on igapäev pühapäev,
Pidud piki aasta′ada."
"Ei või tulla, kaljupoissi,
Ei või tulla, vennikene!
Meil on kodu kosijaida.
Las′ läeb suvi, küll sügise
Külakoerad haukumaie,
Raudakäpad kõndimaie,
Viinamärssisid vedama.
Aituma abi eesta,
Tänu heateo eesta!
Saa ei sulle suuremada.""
Kui nii Kalevite poega
Õnnepidul hõisatessa
Lustilisti laskis tralli,
Astus tuppa Lapu tarka;
Pajatelles põlvesida
Kalevipojal paitama:
"Uku andku hüva õnne,
Taevas tarkada aruda
Sulle ja su sõpradelle!
Kus suur ilu sinu kojas,
Lustid laialt liikumassa,
Luba mulle lahkudessa
Rõõmsalt minna rändamaie,
Koduteeda kõndimaie!
Kolikambreid koristelles,
Nurki läbi nuuskidessa
Kulutelin kaua aega,
Kuni kogemata õnnel
Toonaeile leidsin tornis
Kivikoja kummi alta
Ahelasse pandud anni,
Kütkendatud kingituse.
Anna luba oma võtta,
Teele homme tõttaneda!"
Kalevipoeg kostemaie:
"Pole paelutatud pulli
Teadeval mul luku taga,
Kütkendatud kutsikada,
Vangistatud varandusta
Ega orja ahelates.
Tunnistele, mis sa tornis
Kivikoja kummi alta
Arulista oled leidnud?"
Varrak mõistis, kostis vastu:
"Leidsin kirjalehekesi,
Raudakaanel raamatuda
Kindla ahelate kütkes.
Anna luba aruasja,
Vana kirja kaasa võtta!"
Kange Kalevite poega,
Kes see kütkendatud kirjast
Midagi ei mäletanud
Ega teadnud tähendada,
Kuhu vana Kalev tarka
Pika elu pärandusest
Tululikke tarkusida
Palju lasknud üles panna,
Kus sees käsud kinnitatud,
Õigust selgest′ õpetatud,
Kuningalle kuulutatud,
Alamaile avaldatud.
Kallim veel kui kuld ja hõbe
Seisis kütkendatud kirjas
Vanaaegne vaba põli,
Meie meestepoege priius,
Kehvemate kaunim vara.
Kallist vara tahtis Varrak
Oma maale õnneks viia.
Lustipidu pohmelusel
Kalevipoeg pajatama:
"Võta kirjad, vana Varrak,
Talveööde ajaviiteks
Lambivalgel lugemiseks!
Võid ehk mõnda võõrikuida,
Tühja jutu tükikesi
Lehtedesta üles leida."
Sulevipoeg sõitlemaie,
Olevipoeg palumaie:
"Lase läbi katsudella,
Enne kui sa annad oma!
Kes see kotis seakaupa
Sõgedast′ saab sobitama?
Ega vanataati tarka
Kirja oleks kütkendanud,
Luku taha lasknud panna,
Kui ei kasu sellest kasvaks,
Tululikku mitte tõuseks."
Kalevite kallis poega,
Sõbra keelust hoolimata
Laulis aga lustilikult:
"Kui ka kallist seisaks kirjas,
Teademata tululikku,
Tõotust mees peab tasumaie.
Sarvest härga, sõnast meesta!
Õpeteleb muistne sõna."
Käskis kütkendatud kirjad
Varrakulle välja anda.
Kolme ahelate kütkes,
Kolmel lukul kinnitatud
Seisid saladusekirjad.
Võtmeid võind ei ükski leida,
Miska roostetanud rõngaid
Lukutabast lahutada.
Varrak teadis küll, kus võtmed,
Aga tark ei annud teada.
Kalevipoeg käskimaie:
"Murdke maha müüriseinad,
Kiskuge sealt kaljukivi
Tükis kõigi kütketega,
Miska seinad sõlmitatud."
Kangutati raske kivi
Raamatuga tükis müürist,
Veeretati vankerille;
Pandi ikkes härjapaari
Varakoorma vedajaksi.
Saadeti siis sadamasse,
Lasti pandi laeva peale,
Kuhu enne kullakotid
Varrak-taati lasknud viia.
Käsukandjad kihutasid
Sõites juba üle silla,
Lendes linna väravaisse;
Sillapalgid paukunekse,
Linnavärav värisema.
Kalevipoeg küsimaie:
"Kes see sillal sõite′essa
Sillapalke pauguteli,
Väravada väristeli?"
Käsukandjad kutsutie
Kalevipoja kamberi,
Kus nad kohe kuulutama:
"Juba sõda sõudemassa,
Vaenuvanker veeremassa,
Lipulood liugumassa,
Odaokkad orjamassa,
Tapriterad taotamassa.
Rannast tulnud raudamehi,
Parvel põrgupoegasida
Rahupõlve rikkumaie,
Meie maada muljumaie.
Vanad raugad värisevad,
Naised nurgassa nutavad,
Pisarassa seisvad piigad,
Lapseemad leinatessa."
Kalevipoeg küsimaie:
"Mis siis teevad noored mehed?
Kas ei kangeid kasvamassa,
Tugevamaid tõusemassa
Varjajaksi vanadelle,
Rahuandjaks raukadelle?"
Käsukandjad kuulutama:
"Norgus seisvad meie noored,
Mure kurnab mehikesi,
Mõõk ei mõista rauda murda,
Kirves terast killutada."
Kalevipoeg pajatama:
"Võtke rooga, vennikesed,
Kastke kurku, kullakesed,
Väsind keha karastuseks!"
Viidi siis mehed magama,
Pandi padjule puhkama,
Siidisängi suikumaie,
Udusängi uinumaie.
Kalevite kallis poega
Saand ei unda silmadelle,
Katet mitte kulmu alla.
Läks siis välja vainiulle
Tusameelta tuulutama,
Kurba tuju kustutama.
Kõndis isa kalmu peale,
Istus haua ääre peale.
Aga haual ei avaldust,
Kalmukünkal ei kuulutust.
Vingel lained veeresivad,
Ohkel tõusis tuulehoogu,
Kurba näitas kastekuube,
Pisarpilul pilvesilma.
Vaimuvarjud vankudessa
Tõusid tuulta tallamaie. -
Kalevite kange poega
Kõndis kurvana koduje.
Tagasi üles
