10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
110
120
130
140
150
160
170
180
190
200
210
220
230
240
250
260
270
280
290
300
310
320
330
340
350
360
370
380
390
400
410
420
430
440
450
460
470
480
490
500
510
520
530
540
550
560
570
580
590
600
610
620
630
640
650
660
670
680
690
700
710
720
730
740
750
760
770
780
790
800
810
820
830
840
850
860
870
880
890
900
910
920
930
940
950
960
970
980
Kui oleks kõrgelt kaljudelta
Juga vahtus alla vooland,
Pilvepaksult piiskasida
Uduaurus puistand orgu,
Kihisedes lainte kerki
Valgel vahul veeretanud
Mere poole minemaie;
Ehk kui raskem rahepilvi
Äikese ähvardusel
Päikese palgeid peitnud:
Nõnda murdvad metsapaksust
Vaenlase vennikesed
Kalevite kaela peale,
Kes see koormat kande′ essa
Rahus teedekäiki rändab.
Kui sa veristatud karu,
Matsu saanud metsalise
Nägid jahi näpistusel,
Surmapiina pigistusel
Küti peale kippumaie,
Siisap võid ehk, vennikene,
Mõttes meelde tuletada,
Võid ehk lugu veerandilla,
Asja poolilt arva′ ella:
Kuidas Kalevite poega
Nurjatumaid nuhtlemaie,
Tontisida tonkimaie,
Vaenlasi sai virutama.
Läki jälil lagedalle
Vaenutüli vaatamaie,
Kuulutusi kuulamaie,
Vanapõlve vagudelta
Laulusõnu lunastama,
Kuhu kotkanokad kulda
Kanarbikku kasvatanud,
Lagedalle lahutanud,
Haned haljast hõbedada
Vete peale valgustanud.
Kalevite kallis poega
Oli käinud tüki teeda,
Lauakoorem õlgadella,
Kaelakotis kasupoissi,
Väike mehikene varjul,
Kes kui vähki urka′assa
Unekaisul uinu′ eli,
Magusasti magamassa.
Kalev metsast läbi käies
Murdnud kepiks männikese,
Toeksi pedajatüviku.
See ei olnud kõige suurem
Ega vähem väiksematest:
Kui oli ladva katkendanud,
Tüki võtnud tüvikusta,
Paistis kepikese pikkus
Kümme sülda kõrgutie,
Paari jalga paksutie.
Vemmal mehe vääriline
Võis, kui kogemata vaenu
Kuskilt tuleks kiusamaie,
Abimeheks astuneda.
Mõõga kombel pidi malka
Kiuselikke metsakoeri,
Kiskehambail kutsikaida
Teelta ära tõrjumaie.
Metsapaksust mõrtsukana
Lendsid kolm meest lagedalle
Koormakandjat kiusamaie;
Peipsi sortsilase pojad,
Tulehargi abimehed,
Keda isa kihutanud
Kalevida kiusamaie.
Poisid kiskusivad puida,
Maasta mõnda männikesta,
Miska Kaleville malka
Virgul kätel virutasid.
Kahel sortsilase-kelmil
Pika piugudega piitsad,
Vahterasta piitsavarred;
Piuge otsa olid pandud
Vedusõlmil veskikivid,
Miska matsud mõnusamast
Kaleville kukutasid.
Kalevite kange poega
Püüab meelepahandusta,
Tühjast tuulest tõusnud tüli
Lahkel sõnal lepitada:
"Riid on rahurikundaja,
Tüli tulesütitaja!
Parem leppes munapoolik,
Kui on vaenus vana kana.
Muidu, kui ma metsadessa
Mõõka kandessa kõndinud,
Ei siis silmand teie seltsi
Ega näinud eemaltagi!
Põõsa pimedamas paksus,
Risulises rägastikus
Olite kui vähid urkas,
Mutid peidus mullapõues,
Ega usaldanud ükski
Jalga tuua lagedalle.
Toho, nurjatumad tondid!
Videviku varjustusel,
Õhtu katva hõlma alla
Tormab muidu vana Tühi,
Põrgulita poegadega.
Käivad muidu kodukäijad
Kuuvalgel kõndimassa.
Argepüksil poisikesed
Püüdvad muidu mehe peale,
Kellel pole mõõka käessa,
Sõjariista seltsiliseks.
Nurjatumad vanad naised
Kurja sunnil kolmekesi
Ühe peale pakitavad!
Vanast võetud vaenuviisil
Meeste tüli mässamisel
Mees on üksi mehe vastu
Vaenulla ja võitlemisel."
Peipsi sortsilase pojad,
Karupesa kasvandikud,
Lasksid laksud ladusasti
Kalevite poja kaela,
Selja peale sadaneda,
Kuni piitsa nupukivi
Kulmudelle kukkunekse,
Laugudelle langenekse.
"Pikast ilust tõuseb pilli,
Naljatusest näpistusta!"
Pajatas Kalevipoega.
Siisap keppi keeritama,
Männihutja mängitama,
Poiste pihta paugutama!
Vana habras männivemmal
Katkenekse kildudeksi,
Lõhked laiali lendasid
Tuulekiirul tuiskamaie.
Kalevite kange poega
Lauakoormalt laenamaie,
Võttis lauakesi virnalt,
Miska mehi malkamaie,
Sortsi poegi sugemaie.
Igal valusamal vopsul,
Kibedamal konksitusel
Lõhkus võetud lauakese
Sortsilase poege selga.
Kalev võttis seljakoormast
Järjest laua laua järgi,
Raiskas laudu rohke′ esti,
Kuluteli hulgakaupa
Vaenumehi vemmeldades,
Sortsi poegasid sugedes.
Kui ju kallis lauakoorem
Kippus mehel kahanema,
Lauad õlalt lõppemaie,
Tungisivad sortsi pojad
Käredamast′ kere peale,
Püüdsid Kalevite poega,
Kanget meesta kimbutada.
Õnnelt hüüdis õigel ajal
Paksemasta põõsastikust
Peenikene piripilli,
Õrnal helil häälekene:
"Servitie, servitie,
Kallis Kalevite poega!"
Kalevipoeg mõistis kohe
Sõbra sõna soovitused,
Tõttas käsku täitemaie,
Seadis laua servitie,
Laskis servil ladusasti
Soolasortsilaste selga
Kordamööda kukkumaie.
Peipsi soolasortsi pojad
Hundipillil ulgudessa
Kiirest′ pakku põgenema.
Kui ei sortsilaste kelmid
Oleks olnud päevapaistel
Vihmasajul vihtlemisel,
Nõiakolla suitsutusel
Hoobi vastu valjustatud,
Siisap oleks toonud surma
Kange mehe kolkimine.
Kalevite kange poega
Puhkas pika tüli peale
Veidi aega väsimusta,
Siis ta nõnda küsitelles
Põõsastikku pajatama:
"Vasta, võõras vennikene,
Piripillil poisikene!
Kes sa oled, kullakene,
Hüva nõu mul avaldanud,
Kui mul kitsik kippus kätte?"
Piripillil poisikene,
Mõisterikas mehikene
Mõistis kohe, kostis vastu:
"Mina ise, väike meesi,
Särgikehva siilikene,
Olin nõudenõtkutaja,
Targa sõna toimetaja."
Kalevite kallim poega
Mõistis juttu, hüüdis metsa,
Pajatelles põõsastikku:
"Astu välja, vennikene,
Põõsapaksust lagedalle!
Lase sõbra silmakesta,
Lahket nägu nähtavalle!
Tänadelles tahan sulle
Palgeida paitada,
Aituma avaldada."
Väike siili vastanekse,
Kostis targalt kutsujalle:
"Või ei tulla põõsa varjult
Soojast samblasängikesest
Kastekülma muru peale
Videviku viludusel.
Vanaisa, isetarka,
Loomakesi ilma luues
Õnnetumalt unustanud
Mulle anda varjukuube,
Kehakatteks kasukada.
Kui ma, väeti, kogemata
Soojast samblasängikesest
Lähen välja lagedalle,
Kipub külma kohmetama,
Vilu õhk mind vigastama."
Kalevite poega kostis:
"Kuule, kulla vennikene,
Särgikehva siilikene,
Astu julgest′ lagedalle,
Küllap katsun varjukuube,
Kasukat sull′ kohendada!"
Põõsastiku varjust puges
Samblasängist siilikene,
Väike alasti vennike;
Külmakärssis küüruteli,
Lõdises kui haavalehti.
Kalevipoeg pajatama:
"Sina sõudsid, siilikene,
Hüva nõu mul hädatunnil,
Kui mul kitsikus käessa.
Servitie laudu seades
Võitsin mina vaenumehed.
Ulgudes kui hundikesed
Poisid pakku põgenesid.
Oma tänu tunnistuseks
Tahan sulle tükikese
Kasukasta kinkineda,
Valmistada varjukuube,
Okkalista orjasärki,
Miska mesikäpa poega,
Kriimusilma kutsikaida
Pesasta võid peletada."
Kõneldessa kiskus Kalev
Oma kasuka hõlmasta
Natukese okasnahka,
Viskas siili-vennikesel′.
Tänadessa mässis siili
Kõhetuma kehakese
Saadud sooja sõba sisse.
Kitsast nahatükikesest,
Sest sai katet siili selga,
Kattekuube külgedelle;
Kõht jäi alles kattemata,
Paljaks siilipoja jalad.
Sealtap sündis siilikesel
Okkaline orjakuube,
Kaitsev karvane kasukas,
Mis, kui nina mähkidessa
Keha küürutab keraksi,
Varju annab vaenu vastu,
Kattekuube külma vastu.
Sooja kasukaga siili
Sammus jälle samblasängi
Põõsa alla puhkamaie.
Kalevite kange poega
Tahtis sängi toimetada,
Küljeaset kohendada,
Kuhu vintsutatud keha
Selilie sirutada.
Virtsus raba vesiline,
Piiras ümberringi paika,
Kus ei olnud kuivikuda,
Tahedamat sängi tarbeks.
Kalevite kallis poega
Sängiaset seadimaie:
Kandis kokku kaugemalta
Liivikulta kuiva liiva,
Puistas paika hunnikusse
Sängi kombel seisemaie.
Mõtles enne magamista
Vähekese leiba võtta
Kurnand keha karastuseks,
Liikmevõimu lisanduseks.
Kui ta käppa kaelakotti
Pistis praegu painutades,
Puutus kogemata pöial
Külma mehikese külge,
Kes see taskus tarretanud,
Suikumisel saanud surma.
Mehikene vaene magas,
Uinus vähki urka′ assa,
Kui see tüli äkki tõusis
Peipsi sortsi poegadega.
Sortsilaste kibe soomus,
Vaenuvembla vopsukesed
Teinud tuimaks mehikese,
Et ei liikmeid liigutanud,
Sabakest ei siputanud.
Kalev tõmbas kaelakotist
Külmaks hangund kaimukese,
Tõmbas välja tuule kätte,
Vaatas väikse vigastusi.
Vana surmavarjukene
Paistis poisi põskedelta,
Tunnisteli silmaterast,
Lohakille lõugadesta,
Avaldas suu avandusest,
Moonutatud mokkadesta.
Kalevite kallim poega
Seadis sõnad sõudemaie,
Kurtamised käidanema:
"Oh sa vilets vennikene,
Külmaks hangund kaimukene,
Kes sa kaitselikku kohta,
Paremada peidupaika
Lootsid kangema ligidalt,
Tulusaaki tugevamalt.
Kui oleks teadnud, võinud teada,
Naljalt unes ette näha,
Magadessa mõtteleda,
Kuis sa pidid koolemaie,
Küllap oleks jäänud koju.
Kodus olid isa õnne,
Ema hellitud rüpelaps.
Olid kui munake murulla,
Õunakene õue pealla,
Pähkel toa põrmandalla;
Olid kui kägu katuksel,
Laululindu lepikussa.
Laulid lusti linnukeelil,
Hõiskasid ööbiku häälilla,
Lõõritasid lõoksekeelil,
Pajatasid pardi viisil.
Siis said, marja, muile maile,
Võsukene, võõra aeda,
Lindu, muile liivikuile,
Hani, muile allikaile,
Kuhu vesi veeretanud,
Tuulehoog sind tõuganud.
Viletsuse vihmukene,
Õnnetuse raskem rahe,
Needap sulle surma tegid.
Sortsi poege pakitused,
Kurjad pealekippumised
Mõtteid minul segasivad,
Ajasivad otsast aru,
Kui sind kotti unustasin,
Arvates leival lebavat,
Silgukarbil suikuvada.
Meeste mõrtsuklikud malgad
Raskest′ kotti rabadessa
Taskus mehe tabasivad."
Kalevite kallis poega
Kaevas käpul kalmukese,
Soosse kena sängikese,
Mattis maha mehikese
Pikka unda põõnutama;
Kattis kinni mätastega,
Siliteli sammaldega;
Pani sinikaida põõsa,
Jõhvikaida teise põõsa,
Murakaida kolmandama
Kalmu peale kasvamaie,
Koolja iluks õitsemaie.
Kui sai õhtust leivastanud,
Kurnand keha karastanud,
Siruteli sängi peale
Paindund liikmeid puhkamaie,
Tahtis päevatüdimusta,
Muljutuse muhkusida
Kaste vilul kahandada.
Unekuube kulmudelta
Langes silmalaugudelle,
Vangisteli mehe võimu,
Lukuteli liikmeida.
Valvsail silmil vaimukesta
Võind ei uni võrgutada,
Kütketesse kinnitada.
Kaval unenäo kangur
Kudus kirjusid kujusid,
Punus petispaelasida
Vaimusilma väravaile.
Eilse päeva ilmumised
Unenäona uuendati,
Kirjuks kangaks kujutie,
Petispaeluks palmitie.
Sortsipoegelaste sõda
Videviku viludusel
Elavaksi ärkanekse,
Tegevaksi tõusenekse.
Vaenulaste vemmeldused
Vihastasid võidumeesta,
Panid viha paisumaie.
Lustilisem teine lugu,
Mis tal näitas mehikesta
Metsatalus tantsimassa
Vatsatuule veeretusel,
Püksituule pakitusel,
Kui see kutspool kangru käessa
Seinast seina sõudemassa.
Kolmas unenäokuju
Valmisteli vargatööda,
Kuidas sortsi röövelküüsil
Kallist mõõka kandanekse;
Kuidas mõõka Kääpa jõesta,
Leinalugu lainetesta
Peremehel′ pajatanud.
Aga heitkem unevaled,
Kalli poja pettekujud
Kanarbikku kolletama,
Metsadesse magamaie!
Rutakeme radadelle
Tõsilugu tunnistama,
Juhtumiste jälgedelta
Asjasündi ajamaie,
Mis seal mehel magadessa
Sängi pealla siginesid!
Kalevite kallis poega
Polnud kaua põõnutanud,
Kurnand keha unekaisus
Ööde vilul õnnistanud,
Sealap astus sängi äärde
Peipsi soolasortsilane,
Kes ei võinud Kalevida
Valvsail silmil vangistada.
Peipsi tuuslar, sõnatarka,
Mõnes tükis manatarka,
Püüdis unepaelutusel,
Väsimuse võrgutusel
Kangelasta kimbutada.
Pani sõle sõudemaie,
Arbu aga astumaie,
Kaarnakivi keeramaie,
Sõnajala sortsisunnil
Kurje sõnu kandemaie.
Võttis unerohtusida,
Väsitaja võsukesi,
Sõlmis rohud sortsisõnal,
Pistis kimbus pähitsesse
Kalevipoja sängi otsa,
Miska pikad unepaelad
Kanget meesta kütkendasid.
Peipsi tuuslar, sõnatarka,
Kui sai tembud toimetanud,
Kavalused katselenud,
Kiirustelles kandasida
Pistis pakku põgenema.
Öö jõudis, päike tõusis,
Päike veeres, õhtu sõudis
Uuest ööda õmblemaie,
Kordamiste keeritusel
Vanaisa seadusella.
Kallis Kalevite poega
Lebas sängis liikumata.
Virust olid Viljandisse
Kiiruskäsud kihutanud;
Alevite sõber noori,
Kalevite kannupoissi,
Juhateli jälgi mööda
Rutuskäsud Peipsi randa,
Kuidas käsku enne kuulnud.
Aga kiiruskäsu kandjad
Kuningat ei leidnud rannast.
Öö jõudis, päike tõusis,
Päike veeres, õhtu sõudis
Uuest′ ööda õmblemaie,
Kordamiste keeritusel
Vanaisa seadusella.
Päevad kasvid nädal pikaks,
Venisid ööd samavõrra;
Kallis Kalevite poega
Lebas sängis liikumata.
Kenam suve ilupäeva,
Õnnerikas rõõmupidu
Kutsus rahvast kauge′elta
Taaramäele mängimaie,
Laia lusti laskemaie.
Laevad tulid Ema laineil
Lustil veteveeretusel
Peipsi rannast Taara paika;
Virust, Järvast, Harjust, Läänest
Langes rahvast ligemalle,
Aga keegi kuningada
Neist ei olnud silmal näinud
Ega võinud tema jälgi
Tulles kuskilt tunnistada.
Öö jõudis, päike tõusis,
Päike veeres, õhtu sõudis
Uuest′ ööda õmblemaie,
Kordamiste keeritusel
Vanaisa seadusella.
Kuuksi päevad kasvasivad,
Venis kuudeks ööde vaikus;
Kalevite kallis poega
Lebas sängis liikumata,
Uinus õnnetumat unda.
Juba suve õilmeilu
Närtsind pool′ di nurmedella.
Kalevite kallis poega
Suikus unerohu sunnil
Sortsisõna sidemetes,
Kui üks petis unenägu
Õnneks tuli äratama,
Võimast meesta virgutama.
Unenägu näitas nalja,
Kuidas uue mõõga tera
Paremini painutati,
Valusamast valmistati,
Kõvemaksi karastati,
Tugevamaks taotati.
Mõnusamat mehe mõõka
Teind ei tarka Soome seppa,
Kadund isa lellekene.
Mõõka tehti salamahti
Vaikses varjulises kojas,
Peitelikus kaljupõues.
Keset ilma seisis kaunis
Kõrge mäekünkakene,
Mis ei olnud kõige kõrgem,
Maal ka kõige madalambi;
Mäeharjakene määras
Keskmis-pilve kõrguseni:
Servad mäel sõelusivad
Parajasti pilvesida. -
Sala mäe sügavusse
Seadnud Ilmarise sellid,
Maa-alused meisterid,
Ilusama sepikoja,
Paigutanud tugipaku,
Asutanud alasida,
Kus nad ööd ja pikad päevad
Salatöösid sobitasid,
Tarbelisi toimetasid.
Sepasellid seitsmekesi
Tagusivad teraksesta,
Kallimasta raudakarrast
Mõnusama mõõgatera,
Tugevama tapperiista.
Tagujatel kätejatkuks
Vanast vasesta vasarad,
Teraksega teritatud,
Kõvemaksi kinnitatud,
Varred kuldsed vasarailla,
Pihid pihus hõbedasta,
Miska peeti tulist mõõka,
Pehmitati tulepaistel,
Vopsitie vasarailla.
Sepiliste meister ise,
Ilmarine, imeseppa,
Istus kõrgel kuldsel istmel,
Vahtis kulmu varju alta
Nooruslikul nugissilmal
Sellikeste sobitusi:
Kuhu vopsud kopsitati,
Vasaraga vajutati.
Sealap astub argsel sammul
Kahvatanud mehikene
Üle läve sepikotta,
Lehvib teretelles lakka;
Pead küll mees ei painutanud
Ega kõverdanud kaela.
Verevermed katsid kaela,
Verevermed vammustagi,
Verepiisad palgeida,
Teised suulla tarretanud.
Võõras meesi viskamaie,
Palveil nõnda pajatama:
"Ärgem kulutagem terast,
Raisakem siin kallist rauda
Mõrtsukalle mõõgateoksi!
Kalevite kange poega,
Kui tal mõistus vihakütkes,
Siis ei hooli sõpradesta,
Surmab kas või sugulase,
Mõrtsukana tapab meistri,
Surmab mõõga sünnitaja.
Minu isa tegi mõõga,
Meie, vennad kolmekesi,
Isal ala abimehed,
Toimetime rasket tööda
Seitse aastat seisemata.
Mis meil palgaks paisatie,
Vaevatasuks vistie?
Mina, sepa vanem poega,
Soome meistri sellikene,
Osavama abimeesi,
Pidin peada puistamaie,
Noorelt nurmel närtsimaie, -
See′p meil palgaks paisatie,
Vaevatasuks visatie."
Kalevite kange poega
Tahtis võõra valelikuks,
Keelekandjaks nimetada,
Tahtis lugu tähendelles
Asja sündi avaldada;
Aga vana Tühja poega
Luupainaja piinamas,
Köitis liikmed kammitsasse,
Kui oleks raskem kaljukivi
Rõhund temal rindasida.
Tema püüdis paelust päästa,
Katkendada kütkeida.
Higi voolas piki otsa,
Kattis kastel kõike keha:
Liikmeid ei võind liigutada
Ega keelta painutada.
Juba katsus viimist jõudu
Rammukamalt raputada,
Kui oleks tahtnud kaljut murdes
Pihuks kõike pillutada.
Kui see tuulehoo kohin
Marul merelaineid murrab,
Kärgatavam Pikse kärin
Kaljusida kõigutanud,
Kisendelles kange meesi:
"Valelikku!" - kargas püsti,
Kippus meesta karistama,
Valelikku vemmeldama.
Praegu tõusev päikene
Punal taevast palistamas,
Puistas udupilved pakku.
Kahvateli tähekesed
Suikumaie taeva serva.
Kaste hiilgas murupinnal,
Vaikusvarjus ümberringi
Öörüpest tõusnud ilma.
Sestap märkas kange meesi,
Kallis Kalevite poega,
Kuidas praegu nähtud kujud
Petis unenägu olnud;
Aga sest ei saanud aru,
Et ta seitse nädalada
Sängi süles oli suikund.
Kalevipoeg, kange meesi,
Siruteli üle sängi
Jalad maha muru peale,
Istus sängi serva peale,
Võttis pisut linnupetet,
Enne kui ta tõttas teele.
Pihkvast toodud lauapurust
Leidis lõhkemata laudu
Killukeste keske′elta
Väga vähe veel valida,
Mis ei maksnud pikka käiki,
Raske tee rändamista.
Kalevipoeg pajatama:
"Mis ma risuriismeida,
Katkend lauakildusida
Koju hakkan kandemaie,
Mis ei maksa mehel käiki!
Parem lähen Peipsi taha
Tuttaval teel tagasi
Laudu uuest′ otsimaie,
Linna tarbeks lunastama."
Peale nõupidamista
Tõttas jälle tallamaie,
Rutul sammul rändamaie.
Kui ta pikil teedekäigil
Juba järve äärde jõudis,
Kostis kogemata kisa,
Poisikese nutupilli
Kaugelt tema kuulmeisse.
Silmi kaugel′ sirutelles
Üle laia lagediku,
Nägi nurmel lambakarja
Kriimusilma kimbatuses
Kohkel parve kogunema;
Karjapoissi kisendelles
Hädas appi hüüdemaie.
Kriimusilma küünte vahel
Lõdises ju lambakene,
Mis ta karjast mõrtsukana
Teiste seltsist oli toonud.
Vaeselapse ainus vara,
Mis ta kaisus kasvatanud,
Põue peidus paisutanud,
Siputeli hundi suussa.
Kalevipoeg nägi kahju,
Kiskus kiirest′ kivi maasta,
Paiskas kriimusilma pähe,
Miska teda kivi alla
Muljutelles mattanekse.
Lammas pääses lippamaie,
Kargas jälle teiste karja.
Kalevite viskekivi,
Sugulta ei kõige suurem,
Väärati ei kõige vähem,
Seisab praegu sünnitäheks.
Kivista võiks kaksi paari
Veskikive valmistada;
Sõrmejäljed kivi servas
Võiksid väikse vennikese
Parajasti paigutada.
Kalev hakkas järve kaldal
Nõnda nõuda pidamaie:
"Murran maha metsapuida,
Kannan kokku kivisida
Laialt mõne lasukese,
Miska silda seadaneda
Peipsist üle teise poole."
Tegi mõtted tehtavaksi,
Hakkas silda alustama,
Pani alla aluspalgid,
Pani peale põikipalgid,
Kivisida keske′ elle,
Tõkked servade toeksi,
Voolu vastu varjudeksi.
Silda oli sada sammu,
Tuhat juba toimetatud,
Versta viisi üle vete,
Penikoorem Pihkva poole
Kange käega kasvatatud,
Kui üks tuiskav tuulehoogu,
Maru raskem möllamine
Peipsi pani paisumaie,
Lained vahtus lendamaie.
Sild ei jõudnud laintesõudu,
Poolik töö ei tuuletuisku
Pikemalt vastu pidada;
Langes laia lainetesse,
Tuiskas tuulil tuhat tükki
Lõuna vastu lendamaie,
Põhja vastu purjetama.
Kalevite kange poega,
Mees aga kohe mõtlemaie:
"Mis ma tühja mängidessa
Asjatumalt viidan aega
Sillakesta seadidessa!
Õigem tee käib otsekohe
Sihilt läbi sügavuse,
Lausalt läbi lainetesta,
Kust ma enne olin käinud,
Koorma laudu juba kannud."
Enne teele minekuda
Läks ta vähki püüdemaie;
Püüdis mõne pihutäie
Kamalulla kaelakotti.
Mis ta sõrmil mätta′ alle,
Puhul paiskas kalda peale,
Sest sai kolme mehe koorem,
Neljal naisel koju kanda,
Viiel vedu venitada.
Kalevite poega puhus
Lõhandikud lõkke′ elle,
Võttis kotist vähkisida,
Pani tulepaiste′ ella
Kamalutäie küpsemaie,
Miska kõhu manitsusta
Tükati sai täitaneda.
Siisap teeda sammumaie,
Märga rada rändamaie
Piki järve Pihkva poole.
Seni, kui ta teeda sammub,
Kus ei ole kiusatusi,
Võõralikke viirastusi,
Läki teisele luhale
Kuulutusi kuulamaie!
Kui ma kuuldu kukutelles,
Hõbedaida ilmutelles
Käänan Peipsi kallastelle,
Seal tuleb vastu igal sammul,
Tuleb vastu mitu tükki,
Tosin tunnistusetähti,
Mälestuseks jäänud märki.
Peipsi järve kaldapiiril
Nõuka peremehe talus
Valju vanema sundusel
Elas üksi vaenelapsi,
Kasvas karjapoisikene.
Pidi hoidma eide utti,
Pudukarja kaitsemaie,
Tõurakarja hoidemaie.
Vaenelapsi, alaorja,
Saatis karja kauge′ elle:
Lehmad lausa lepikusse,
Vasikad alla vaarikusse,
Lambad laia lagedalle;
Kaitses karja kauni′ isti,
Ehk küll eit ei uuta kuube
Paisand lapsel′ suvepalgaks,
Pika piina lepituseks.
Vaenelapsi, alaorja,
Kukkus kui see kuldakägu,
Laulis leina lepikusse,
Kurvastusi kaasikusse,
Hädapidu haavikusse:
"Oh ma vaene orjalapsi,
Mahajäänud marjukene,
Kel ei isa kaitsemassa,
Ema armu haudumassa,
Vennakest ei veere vainul,
Õde õhtul teretamas,
Sugulast ei soovitamas,
Ligimest ei lepitamas!
Hauda läks mul eidekene,
Kalmu kallis taadikene,
Sõjasurma suikus veli,
Sõsar katkulla kolletas,
Tädi taudilla lõpetas,
Onu õnnetuse kätte,
Lelle suri leinadesse.
Mina aga üksi, vaenelapsi,
Pidin pikki piinamisi
Orjapõlves kannatama!"
Kivi otsa, kännu otsa,
Mätta otsa, murudella,
Kuhu jalga puhatelles
Vaenelapsi aset võtnud,
Murelaulu murretie,
Leinalugu lõksutati,
Kurvastuse kustutuseks,
Leinamise lepituseks:
"Peremees on väga kuri,
Perenaine liiga vali,
Peretütar tuleharki,
Perepoega palju pahem!
Õuekoeral parem olu,
Karjapenil kergem pidu,
Parem pidu, hõlpsam olu,
Kui on vaesel orjalapsel,
Kaitsemata kukekesel!
Mull′ ei anta kehakatet,
Varjajaida vammukseida;
Taat ei raatsi anda toitu,
Eit ei piima lähkerisse,
Miska leina lepitaksin,
Kurvastusta kustutaksin."
Kivi otsa, kännu otsa,
Mätta otsa, murudella,
Väsind jalga viivitelles
Karjapoissi kukutelles
Leinalugu lõksateli:
"Oh mina, isata lapsi,
Oh mina, emata lapsi,
Vanemata vaenelapsi!
Igaüks ütleb minusta:
Lööge seda, see isata,
Lööge seda, see emata,
Vanemata vaenelapsi,
Kel ei tuttavat toeksi
Ega omasta abiksi.
Ülevalt ju ütleb Looja,
Vanaisa kostab vastu:
"Ärge lööge vaestalasta,
Kopsige ei kaitsetumat!
Nutab, vaene, löömatagi,
Halab ilma haigetagi,
Pesemata silmad märjad,
Löömata palged punased!
Kõik tuisud peale tulevad,
Kõik sajud peale sajavad,
Vihmad peale veerevad:
Ei ole kullal kuivatajat,
Hellal eestaseisijada."
Kivi otsa, kännu otsa,
Mätta otsa, murudella
Väsind jalga viivitelles,
Karjapoissi kukutelles
Leinalugu lõksateli:
"Oh mina, halba orjalapsi,
Oh ma, vilets vaenelapsi!
Mul on kodu kurvad sängid,
Ahju ees haletisasemed,
Taganurgas nutusängid!
Ema viidi uksestagi,
Armud läksid akkenasta;
Ema viidi teeda mööda,
Armud käisid aeda mööda,
Sõnad soojad sooda mööda;
Ema hauda kaevatakse,
Armud kaovad kalda alla;
Ema hauda lastanekse,
Armud alla ka vajuvad."
Kivi otsa, kännu otsa,
Mätta otsa, murudella
Väsind jalga viivitelles,
Karjapoissi kukutelles
Leinalugu lõksateli:
"Vaheliku leivakakku,
Kõlgastiku koristusi,
Kuivand leivakoorukesi
Vaeselapse leivamärsis;
Neist pean, vaene orjapoissi,
Närvukene, närimaie;
Kõlkad hambail kõlisevad,
Agan keelepära taga,
Libe keele keske′ ella."
Kivi otsa, kännu otsa,
Mätta otsa, murudella
Kostis vaeselapse kurbus,
Orjalapse ohkamine.
Metsapiiga peenikene,
Haldja tütar ainukene,
Kuulis vaeselapse kaebust,
Orjalapse ohkamista;
Tõttas armu toomaie,
Abi lapsel′ andemaie,
Kurvastusi kustutama,
Leinamisi lepitama.
Õhtul hilja, kaste eella
Laulis tamme ladva seesta,
Häälitselles paksest lehist:
"Ära nuta, poisikene,
Ära leina, vaenelapsi!
Kui sa lähed enne koitu,
Vara enne valge′eda
Kodunt karja saatemaie,
Leiad õnne karjateelta,
Rõõmu raatmaa radadelta.
Pane põue paisumaie,
Kaissu sala haudumaie!
Sealtap kasu siginekse,
Õnne hiljem õitsenekse."
Kui siis poissi enne koitu,
Vara enne valge′eda
Karja läinud saatemaie:
Mis ta leidis karjateelta?
Leidis lõokese muna
Krookslehe hõlma alta.
Tamme ladvast tulnud laulu
Targalt meelde tuletelles,
Võttis vaene orjalapsi
Maasta lõokese muna,
Mähkis nartsukese narma,
Hellalt villade vahele,
Pistis põue paisumaie,
Sooja kaissu haudumaie.
Mis seal munast kasvanekse?
Munast kasvas neljajalgne
Pisukene hiirepoega.
Poissi mähkis hiirekese
Narmalise nartsu sisse,
Hellalt villade vahele,
Pistis põue paisumaie,
Sooja kaissu haudumaie.
Mis seal hiirest märkanekse?
Mis seal kaisus kasvanekse?
Kasvas hiirest kassikene.
Poissi mähkis kassikese
Narmalise nartsu sisse,
Hellalt villade vahele,
Pistis põue paisumaie,
Sooja kaissu haudumaie.
Mis seal kassist kasvanekse,
Suuremada sündinekse?
Kassist kasvas koerukene,
Paisus kena kutsapoega.
Poissi mähkis kutsapoja
Narmalise nartsu sisse,
Pistis põue paisumaie,
Sooja kaissu haudumaie.
Mis seal koerast kasvanekse,
Suuremada sündinekse?
Koerast kasvas lambatalle,
Tallest kena emalammas,
Ilus valge villakandja.
Nüüd ei nuttu nurmedella,
Leinamist ei lepikussa
Ega kaebust kaasikussa.
Nüüdap rõõmus vaenelapsi,
Õnnerikas orjapoissi;
Ehk küll kuusi kurja temal,
Viis küll valju vaevaselle,
Ei ta hooli nende kurjast:
Lammas leina lepitamas,
Kurvastusi kustutamas.
Vaenelapsi, alaorja,
Hoidis oma lambakesta
Nii kui silmaterakesta,
Kattis kuuehõlma alla,
Kui oli vihma veeremassa,
Külma peale kippumassa.
Tagasi üles
