10
20
30
40
50
60
70
80
90
100
110
120
130
140
150
160
170
180
190
200
210
220
230
240
250
260
270
280
290
300
310
320
330
340
350
360
370
380
390
400
410
420
430
440
450
460
470
480
490
500
510
520
530
540
550
560
570
580
590
600
610
620
630
640
650
660
670
680
690
700
710
720
730
740
750
760
770
780
790
800
810
820
830
840
850
860
870
880
890
900
910
920
930
940
950
960
970
980
990
Oleks laulupoega noorem,
Oleks, mis ta enne olnud
Kevadises kaunis ilus,
Suvepiiri palistusel,
Siis ta laulaks pika päeva,
Laulaks läbi talveöögi,
Laulaks nalja ehk nädala,
Kukutelles poole kuuda
Kalevite kaunist mängi
Põrgupere piigadega,
Laulaks, et metsad müraksid,
Kaljud vastu kargeleksid.
Aga laulik, õhtukukke,
Suvest lahkund luigekene,
Pöörab silmad igatsedes
Õnnepäeva hommikulle,
Noorepõlve nurmedelle,
Kus veel kenamadki kirjad,
Ilusamad õnnelilled
Rõõmuvaipa valmistasid;
Kus veel elu õrnal rinnal
Soemalt mõni sõbrasüda
Õnnelikult vastu õhkas;
Kus veel kevadisel murul
Külakiige kergitusel
Sõstrasilmad sõbralikult
Heldusella hiilgasivad - -
Millal saab lauliku kevade
Armul tagasi tulema?
Tõuse, laulu koidukene,
Tõuse kui see päevatera
Minu vaimusilmadesse!
Paista muistsepõlve päevi
Hämarusest ärkamaie,
Pilvepaksust paistemaie!
Kalevite kallil pojal
Ei sõit′ ilu jõgepidi,
Mäng ei kullast mäge pidi;
Ilu oli pikalla öölla
Lustipidul lõppemata,
Mäng ei lasknud noorel mehel
Aega minna igavaksi
Ega nali neidudelle
Unesõba silmadelle.
"Oh, kui ööl′ ei hirmutuseks
Päikest tuleks paistemaie!"
Nuttis juba mitu noorta
Kadund armu kahetsedes,
Kui ta salalõimesiidi
Kangasjalgel kujutie.
Vanaeite köögis vangis
Istus kui lõksus hiireke,
Kust ei võinud kasutütreid
Kalleid minna keelamaie.
Teisel päeval läksid piigad
Kaleviga kõndimaie,
Läksid maja näitamaie,
Varakambreid vaatamaie;
Palged alles punetasid
Neitsidel veel naljatusest,
Miska öö neil õnnemängil
Lustilikult mööda läinud.
Nemad läksid kiviuksest
Kõrge kivivõlvi alla,
Kõndisivad kivist teeda
Tüki maada veel edasi;
Seal tuli vastu rikas tuba.
Tuba oli rauast tehtud,
Seinanurgad teraksesta,
Raudauksed, raudaaknad,
Raudalaed ja raudpõrandad;
Raudaahi seisis nurgas,
Raudakeris ahjuotsal,
Raudakummi keriksella,
Raudasängi seina ääres,
Raudalaud keset põrandat,
Raudatoolid laua ümber,
Raudapingid ahju kõrval;
Rauast olid parred tehtud,
Parrevarred rauast taotud,
Raudakirstud igas nurgas,
Raudavara kirstudessa.
Vanem piiga pajatelles
Pani sõna sõudemaie:
"See on vana Sarvik-taadi
Töötuba sulastelle,
Orjapoiste varjupaika,
Teopoiste pärispaika:
Siin neid vaeseid vaevatakse,
Mitmel puhul piinatakse."
Nemad läksid raudauksest
Kõrge raudse võlvi alla,
Kõndisivad raudateeda
Tüki maada veel edasi;
Seal tuli vastu teine tuba.
Tuba oli vasest tehtud:
Seinad vasesta valatud,
Valgest vasest seinanurgad,
Punasesta seinapalgid,
Vasksed uksed, vasksed aknad,
Vasksed laed ja põrandad;
Vaskne ahi seisis nurgas,
Vaskne keris ahjuotsal,
Vaskne kummi keriksella,
Vaskne sängi seina ääres,
Vaskne laud keset põrandat,
Vasksed toolid laua ümber,
Vasksed pingid ahju kõrval;
Vasest olid parred tehtud,
Parrevarred vasest taotud,
Vasksed kirstud igas nurgas,
Vaskne vara kirstudessa.
Vanem piiga pajatelles
Pani sõna sõudemaie:
"See on vana Sarvik-taadi
Tütarlaste töötuba,
Orjapiiga varjupaika,
Vaimutüdrukute nurka:
Siin neid vaeseid vaevatakse,
Mitmel puhul piinatakse."
Nemad läksid vasksest uksest
Kõrge vaskse võlvi alla,
Kõndisivad vaskiteeda
Tüki maada veel edasi;
Seal tuli vastu kolmas tuba.
Tuba oli tehtud hõbedast:
Hõbedased toaseinad,
Nurgad hõbedast valatud,
Hõbeuksed, hõbeaknad,
Hõbelaed ja -põrandad;
Hõbeahi seisis nurgas,
Hõbekeris ahjuotsal,
Hõbekummi keriksella,
Hõbesängi seina ääres,
Hõbelaud keset põrandat,
Hõbetoolid laua ümber,
Hõbepingid ahju kõrval;
Hõbedasta tehtud parred,
Parrevarred hõbedasta,
Hõbekirstud igas nurgas,
Hõberaha kirstudessa.
Teine piiga pajatelles
Pani sõna sõudemaie:
"See on vana Sarvik-taadi
Igapäevaline tuba,
Argipäeva asupaika,
Kehakarastuse kamber.
Siin ta puhkab igapäeva,
Peab hõlpsat põlvekesta."
Nemad läksid hõbeuksest,
Kõrge hõbevõlvi alla,
Kõndisivad hõbeteeda
Tüki maada veel edasi;
Seal tuli vastu neljas tuba.
Tuba oli kullast tehtud:
Kullast olid toaseinad,
Nurgad kullasta valatud,
Kuldauksed, kuldaaknad,
Kuldalaed ja -põrandad;
Kuldaahi seisis nurgas,
Kuldakeris ahjuotsal,
Kuldakummi keriksella,
Kuldasängi seina ääres,
Kuldalaud keset põrandat,
Kuldatoolid laua ümber,
Kuldapingid ahju kõrval;
Kullast olid parred tehtud,
Parrevarred kullast taotud,
Kullasta kõik majariistad,
Kuldakirstud igas nurgas,
Kuldaraha kirstudessa.
Teine piiga pajatelles
Pani sõna sõudemaie:
"See on vana Sarvik-taadi
Pidupäeva paigakene,
Lustipidamise tuba,
Kallis rõõmukambrikene.
Siin ta puhkab pidupäeval,
Maitseb magusamat põlve,
Õnnelikumada aega.
Siin ma eile pika päeva
Olin kulda küürimassa,
Pidukambrit pühkimassa."
Nemad läksid kuldauksest,
Läbi kuldaväravasta
Kõrge kuldavõlvi alla,
Kõndisivad kuldateeda
Tüki maada veel edasi;
Seal tuli vastu viies tuba,
Kallis siidikambrikene.
Tuba oli siidist tehtud,
Siidinööril üles aetud,
Salasambailla toetud;
Siidist olid toaseinad,
Nurgad siidista sõlmitud,
Siidiuksed, siidiaknad,
Siidist laed ja põrandad,
Siidisängid seina ääres,
Siidipadjad sängidessa,
Siidikatted üle laua,
Siiditekid toolidella;
Siidiriided rippusivad
Ümberringi seina küljes,
Siidinöörid piki tuba
Nõtkusivad siidi alla,
Suured kirstud seisid nurgas,
Siidikangad kirstudessa.
Kolmas piiga pajatelles
Pani sõna sõudemaie:
"See on neiu ehtetuba,
Noorte neitsikeste kamber.
Siin nad, hellad, ehitavad,
Piduriideid palmitavad,
Panevad sinisiidilista,
Punakarva poogalista,
Roomakarva loogelista,
Kui on siidiliste pidu,
Noorte neitsikeste päeva."
Nemad läksid siidiuksest,
Läbi siidiväravasta
Kõrge siidivõlvi alla,
Kõndisivad siiditeeda
Tüki maada veel edasi;
Seal tuli vastu kuues tuba,
Kena sametkambrikene.
Tuba tehtud sametista,
Sametnööril üles seatud,
Salasambad alla toetud;
Sametista toaseinad,
Nurgad seotud sametista,
Sametuksed, sametaknad,
Sametist laed ja põrandad,
Sametsängid seina ääres,
Sametpadjad sängidessa,
Sametkatted laua üle,
Samettekid toolidella;
Suured sametised vaibad
Jooksivad piki põrandat,
Sametnöörid piki tuba
Nõtkusivad sametissa.
Suured kirstud seisid nurgas,
Sametkangad kirstudessa,
Teised sametkanga pakud
Seisid virnas kirstu kõrval.
Kolmas piiga pajatelles
Pani sõna sõudemaie:
"See on neiu ehtetuba,
Noorte neitsikeste kamber.
Siin nad, noored, ehitavad,
Piduriideid palmitavad,
Panevad sinisametisse,
Poogalise punadesse,
Kui on sametlaste pidu,
Sametneitsikeste päeva."
Nemad läksid sametuksest,
Läbi sametväravasta
Kõrge sametvõlvi alla,
Kõndisivad sametteeda
Tüki maada veel edasi;
Seal tuli vastu seitsmes tuba.
Tuba oli poordist tehtud,
Kenast poordist kambrikene,
Mis oli poordista punutud,
Poordipaelul üles pandud
Salasammaste toella.
Poordist olid toaseinad,
Nurgad poordista punutud,
Poordist uksed, poordist aknad,
Poordist laed ja põrandad,
Poordist sängid seina ääres,
Poordist padjad sängidessa,
Poordist katted laua üle,
Poordist tekid toolidella;
Poordist riided rippusivad
Ümberringi seina küljes,
Poordist nöörid piki tuba
Nõtkusivad poordi alla;
Suured kirstud seisid nurgas,
Poordipakud kirstudessa,
Kirstu kõrval seisid virnad
Kenamaida käiksekirju,
Teised virnad tanukirju,
Kolmandamad loogelisi.
Kolmas piiga pajatelles
Pani sõna sõudemaie:
"See on neiu ehtetuba,
Noorte neitsikeste kamber.
Siin need noored ehitavad,
Päid poordile panevad,
Kui on poordilaste pidu,
Noorte neitsikeste päeva."
Nemad läksid poordist uksest,
Läbi poordiväravasta
Kõrge poordivõlvi alla,
Kõndisivad poorditeeda
Tüki maada veel edasi;
Siis nad pääsesivad õue,
Kus ei muru ega mulda.
Maa oli selgesta rahasta,
Tänavatee taalerista.
Õues seisis seitse aita,
Seitse aita, sala tehtud.
Üks oli aita kivist tehtud,
Raudakivista rajatud,
Teine aita paesta tehtud,
Laiust paasist ehitatud,
Kolmas aita kanamunast
Imelikult ehitatud,
Neljas aita hanemunast
Salakombel kokku pandud,
Viies aita vikikivist,
Viilitud kivist ehitud,
Kuues aita kotkamunast
Imekombel ehitatud,
Seitsmes aita Siuru munast
Iseviisil üles seatud.
Üks oli aita rukkeid täisi,
Teine aita kesvasida,
Kolmas aita kaeru täis,
Neljas täidetud nisuga,
Viies aita linnakseida,
Kuues keeduvilja-aita,
Seitsmes aita searasva,
Keedurasva pakil täisi.
Tagaõues olid laudad,
Karjalojuste korterid;
Laudad olid luista tehtud,
Kontidesta kokku pandud.
Kalevite kallis poega
Ei läind lautu vaatamaie,
Hakkas asja nõudemaie,
Piigadelta pärimaie,
Kes see kuulus Sarve-taati
Sugulta pidi olema.
Vanem piiga peenikene
Mõistis kohe, kostis vastu:
"Kes teda isa sünnitanud,
Ema rinnal imetanud,
Kaitsedessa kaisus kannud,
Rüpessa ehk ravitsenud,
Suu juures suisutanud -
Sest ei ole meie kuulnud.
Kas teda karu poeginud,
Hunti metsas imetanud,
Karjamära mängitanud,
Kitse kätkis kiigutanud -
See kõik seisab sõba alla,
Varjul meile vaiba alla.
Sarvikul on suured vallad,
Laialised valitsused,
Salasõite sadadena,
Tuulekäike tuhandeida,
Ega ole elav silma,
Kuskil sureliku kõrva
Kõiki tema teida teadnud,
Käikisida iial kuulnud.
Meie näeme minekuda,
Teame tema tulekuda,
Teekäik ala tundemata.
Sügavamal peab sisu
Õõnes maa sees olemaie:
Õõnestuses seitse ilma,
Seitse salakaarekesta.
Seal peab varjuliste valda,
Kujuliste külasida
Perekasti pesitama.
Surnud rahvasugusida
Vana Sarvik valitsemas,
Kuida Taara tarkusella
Maailma algamisel
Asju nõnda asutanud.
Voliliku kange käega
Valitseb Sarvik valdasid;
Varjulised saavad luba
Igal aastal hingeajal
Korra oma kodus käia
Omakseida vaatamassa,
Tuttavaida teretamas.
J õ u-õhtute pidudel
Lähvad vaimud lennuskille -
Põrgupiinast päästetuna -
Varjuriigi väravatest
Tuulekiirul kihutelles
Võõraks jäänud vainudelle,
Kus nad rõõmuradadella,
Ehk ka pisarate teedel
Elupõlves enne käinud.
Aga voliaja veerul,
Lõbunädalate lõpul
Peavad võõrsil käinud pojad
Tulist tagasi tulema
Varjuriigi valdadesse,
Igamees oma peresse."
Teine piiga pajatelles
Pani sõna sõudevalle:
"Sealtap vana Sarvik-taati
Teolisi terviteleb,
Abilisi ajab välja:
Sunnib korra sulaseida,
Teise korra tütarlapsi
Teopäevi tegemaie,
Kus nad vaesed raudakambris
Raskeid töösid toimetavad,
Vaskikambris valju tööda
Sarvikulle sigitavad.
Raudakeppi nuhtleb rampa,
Vaskne vitsa viibijada.
Siin on Sarvik-taadi kodu,
Päris puhkamise paika,
Kehakarastuse kamber,
Seljasirutuse sängi,
Kus ta vanaeide seltsis
Vahevahel viidab aega,
Puhkab mõne päevakese,
Kui ta väsind pikast käigist,
Rändamisest väga roidund.
Siisap eite Sarvikuda
Hõbekambri parte pealla
Videvikul vihtlemassa,
Aineid külgi haudumassa.
Pikematel pidupäevil,
Siis, kui suuremaida sööke,
Tuleb Sarvik sõpradega
Suurte sugulaste seltsis
Lustipidu pidamaie,
Õlle hullul hõiskamaie.
T ü h i on tal kälimeesi,
Põrgu l i t a tema tädi,
Valge mära vanaema.
Täna õhtul oodatakse
Sarvikut koju tulema,
Kel ei palju ole püsi,
Kui ta ülespoole kõnnib,
Kussa päeval paistab päike,
Kuuvalgus öösel kumab,
Tähesilmad teevad teeda.
Aga kui ta alla ilma
Varjulaste valdadesse
Tarvidust läeb toimetama,
Siis ta viibib mitu päeva,
Viibib nädalate viisi."
Kolmas piiga peenikene
Pani sõna sõudevalle:
"Kui sind, Kalevite poega,
Kogemata koju tulles
Sarvik-taat saaks silmamaie,
Siis sa satuks kohe surma.
Sest kes iial siia saanud,
Üle läve tõstnud jalga,
Pannud kanda põrmandalle,
See ei pääse surmasuusta,
Võõrdub kuu valguselta,
Päikese paistuselta.
Meie, õed õnnetumad,
Kaunid neitsid kolmekesi
Langesime lapsepõlves
Õnnetuse tuulehoolla,
Viletsuse vihmasaolla
Pärisorjaks Sarvikulle.
Kaugelta meid kannetie,
Tuhande versta tagant toodi
Laia ilma lagedalta,
Kena ilma keske′ elta
Siia kurbaje külaje,
Pika piinade pereje.
Enne olid ilupäevad,
Kus me kuninglikus koplis
Kullerkupukujudena
Kolmekesi kasvasime;
Nüüdap peame, neitsikesed,
Pärisorja olemises
Raudakepi sunnitavad,
Peretaadi sõnakuuljad,
Pereeide käskujalad,
Töösida toimetama,
Mis meil′ peale pandanekse.
Ehk tuleks tulista lunda,
Sajaks rauasta raheta,
Valaks vihma varda′asta:
Ikka peab ori olema,
Ikka mineja minema,
Kohe käima korraline,
Varsti käima vaenelapsi,
Enne koitu koovitaja,
Enne muida musta lindu,
Pärast päeva pääsukene.
Taara heldus kinkis meile
Närtsimata nooruspäevi,
Õnne kevadista iga,
Alalista palgepuna:
Seni kui tuppi solkimata,
Kaunakene kitkumata,
Iduke ivas veel eluta."
Vanem piiga peenikene
Pani sõna sõudemaie:
"Mis see vaestel maksab noorus,
Õnne kevadine ilu,
Alapuna palgeilla,
Mõlkuv marjameelekene,
Katkemata kaunakene,
Kui ei armul haudujada,
Igatsusest päästijada!
Kes see kanu kosimaie,
Linde tuleks lunastama,
Lestajalga lepitama,
Varvasjalga vangist viima,
Masajalga meelitama?
Tuul ei tule teretama,
Õhku õrna hellitama
Vaeseid vangipandud lapsi."
Kalevite kange poega
Pani sõnad sõudemaie:
"Neitsikesed noorukesed,
Käharpeaga kaunikesed,
Ärge kurtke kurval meelel,
Ärge kurtke, armsakesed!
Kurvastus teeb kahvatumaks,
Pisar pillab palgepuna.
Küllap päästan kullakesed,
Päästan linnud lingudesta,
Kanakesed kammitsasta,
Võtan väetid võrkudesta!
Küllap päästan kulla piigad
Vanaeide vangipaelust,
Sarve-taadi sidemetest,
Orjapõlve ormadesta,
Viin teid laia valge′elle,
Päikese paistuselle,
Kena kuu kuma alla,
Siravate tähte silma!
Ärge nutke, noorukesed,
Kurvastage, kullakesed!
Kalevite kangel pojal
Kasvab rammu küllaltigi!
Küllap võidan võidumängil
Sarve-taadi sulastega,
Vangistelen vanaeide,
Lunastelen lapsukesed!"
Vanem piiga peenikene
Pani sõna sõudemaie:
"Kallis Kalevite poega,
Võidumeeste võsukene,
Kangelaste kasvandikku,
Tahad päästa tedrepoegi,
Kammitsasta kanakesi,
Lingupaelust linnukesi,
Siis pead võtma nõiavitsa,
Küüntelaastust kübarada,
Muidu sa ei suuda ennast,
Vähem meid veel vangist päästa!
Siin ei kesta sinu kangus
Ega välta mehe võimus,
Inimlikku vahvam vägi.
Sarvikul on sada selli,
Tuhat teenrit tundemata,
Arvamata abimehi,
Nägemata nõudeandjaid:
Tuuleabid tuuslarilta,
Sortsilaste soola-abid,
Nõiarohukeste abid,
Miska kangust köidetakse,
Miska võimu võrgutakse,
Rammu ära raugendakse."
Kalevite kange poega
Pani naeruks pajatusi,
Naljaks neiukeste kartust,
Seadis sõna sõudemaie,
Laulukesta lendamaie:
"Neitsikesed noorukesed,
Käharpeaga kaunikesed!
Oleksite õnnekombel
Meestepoege mängi näinud,
Vahvamate võitlemista,
Kangemate rammukatset,
Küllap te siis teaksite,
Palju mõnus mehepoega
Tülil jõuab toimetada.
Ei ma karda Sarvikuda,
Karda ei sellide sadada
Ega tondituhandeda!
Võimas käsi võidab väe;
Tugev võitis juba Tühja,
Surmas Soomes suured hulgad,
Saab ka võitma Sarvikuda."
Teine piiga peenikene
Pani sõna sõudemaie:
"Kallis Kalevite poega,
Kuninglikku kange meesi!
Kui sa palumiste vastu,
Õpetusest hoolimata
Kiusatuse kütkendusse
Ülemeelil tahad minna:
Sest ei tõusku meile süüdi,
Sest ei vaestel′ vastutusta
Venna vere valamisest,
Ülekohtus hukkamisest!
Ühte pean veel ütlemaie,
Palvekeelil pajatama, -
Tee siis, meesi, mis sa tahad!
Kui sa tahad õnnekäigil
Põrgupaelust pääseneda,
Siis ma palun: tõtta, meesi!
Vii sa varbad viibimata
Teiste teede radadelle!
Sest kui Sarvik jõuab siia,
Kukub kinni koopauksi,
Läheb urkavärav lukku.
Seal ei ole pääsemista,
Lahtisaamist sulle loota.
Võta küüntelaastust kübar,
Soovi kojusaatemista,
Enne kui kaob õnneaega,
Lõpeb otsa lõbus põlvi!"
Kalevite kange poega
Pidas naeruks neiu pelgu,
Kodukana kohkumista:
Mõtles: "Mees küll maksab mehe,
Võit jääb siiski võimsamalle.
Langeb urgas lamaskille,
Küllap uurin uue urka,
Kaevan teise kaevandiku,
Kust ma pääsen kodu poole."
Nukral meelel neitsikesed,
Kui ei võinud venda päästa,
Armukesta avitada,
Salanõusid sünnitama,
Kuidas nemad kolmekesi
Kavaluse kütkendusel
Armukest saaks aitamaie.
Sängisambas valmis seisid
Sarvik-taadi salariistad,
Abimehed hädaajal:
Kaksi klaasi ühtekarva
Õllevärki märgadega,
Ühel mõõdul küll mõlemad
Poolikulta täide pandud.
Siiski märjad need sugulta,
Võimuselta üsna võõrad
Nii kui öö on päeva kohta:
Üks oli märga kümme härga,
Kes see võimu kasvataja;
Teine märga tuhat nälga,
Kes see võimu kahandaja.
Paremal käel sängisambas
Seisis rammusünnitaja,
Pahemal pool sängisambas
Seisis rammusuretaja.
Vanem õde vaheteli
Salamahti sängisambais
Klaasid teine teise kohta,
Pani rammu pahemalle,
Nõtrust paremalle poole:
Et kui Sarvik võimu võtab,
Nõrgendusta kohe neelab.
Teine õde võttis vitsa,
Mis see silla sünnitaja.
Kui nad nõnda kolmekesi
Salaasjad sünnitanud,
Kuuldi kaugelt müdinada,
Koopalae poolt kolinada.
Vanem piiga värisema,
Teine kohkel kahvatama,
Kolmas piiga peenikene
Pani sõnad sõudevalle:
"Kallis Kalevite poega!
Nüüdap, lõvi, oled lõksus,
Mesikäppa, näpistuses,
Vangivõrgus, vennikene!
Sarvik juba sõitemassa,
Kodu poole kihutamas!
Tallab juba urgasteeda,
Sammud kostvad koopasuusta,
Kannamüdin kõrge′elta.
Lahtipääsemist ei loota,
Pagupaika kuskilt leida!
Katsu tulu tugevusest,
Raudarammust abimeesta!"
Kui oleks hulka hobuseida
Kivisillal kihutamas,
Raskem raudavankri voori
Vaskiteedel veeremassa,
Kõuetaadi kärgatused
Maapinda põrutanud,
Nõnda Sarvik-taadi sammud
Koopakummi kõigutasid.
Kalevite kange poega
Seisis paigast põrkamata,
Seisis kui tammi marussa,
Kaldakaljud lainetessa,
Kivi rahesagarassa,
Kõva torni tuulehoossa.
Ukse taga undas sammu,
Liikus käiki ligemalle.
Juba rusik raksatelles
Piitasida põrutama,
Käsi kange kärgatelles
Ukse kipub hukkamaie,
Juba jalga üle läve
Astub toa põrmandalle;
Sealap sammu seisatama,
Võõrail silmil vahtimaie,
Kust see kulli kanadelle,
Hunti tulnud karja hulka?
Neitsid kartes kahvatama,
Kolmekesi kohkumaie.
Kalevite kange poega,
Kes veel väikelase kujul,
Soovikübara käessa,
Tagaseina seisanekse,
Näind ei suurem neidudesta,
Kukk ei kangem kanadesta.
Sarvik-taati sõnaldama,
Pilkelisti pajatama:
"Kes sind võrku, vennikene,
Lingu viinud, linnukene?
Mesikeelil meelitused
Petnud mõnda poisikesta.
Juba julgus julgematel,
Juba kangus kangematel
Kogemata murdnud kaela,
Hullul peal ju hukutanud.
Pääsmist siit ei päeva alla
Ega lootust lahti saada!"
Kalevite kange poega
Kostis vastu kavalasti:
"Tuul on tühi talitaja,
Maru mõistemata meesi!
Sõitlemine sõnadella,
Vaidlemine vihadella,
Lõualuie lõugutused,
See′p see muistne naiste sõda,
Kabedate kemplemine.
Lorist ei saa lepitajat,
Sõnast sõja suretajat,
Vandest viha vaigistajat.
Keel on kurjem kihutaja,
Sõnad riiusünnitajad.
Lähme välja lagedalle
Võidu peale võilemaie:
Kumb meist kumba kangusella
Võidumängil võitanekse?
Võitijalle veergu voli,
Kohus kätte kangemalle."
Sarvik-taati sõnaldama:
"Sündku sinu soovimine,
Mehemäng mul meelepärast!"
Siisap sammus sängisamba
Võimuklaasist võttemaie
Keharammu karastusta.
Arvas klaasi asukohal
Sängisambas seisevada.
Laskis kiirest′ märga kurku,
Jätt′ ei põhja piisakesta.
Kalevite kange poega
Pistis põue peavarju,
Küüntelaastust kaabukese.
Meelil ise mõtlemaie:
"Kui läeb kitsik kibedamaks,
Hakkab rammu raugenema,
Küll siis kaapu kasvatama,
Soovikübar sirgunema
Paneb kohe poisikese."
Kui siis saanud korra peale
Võitlemise valmistused,
Mindi kohe murudelle
Õue peale õnne katsma.
Sarvik-taati sõnaldama:
"Vanem piiga peenikene,
Käi sa kiiresti kambrisse!
Võta rauad raudakirstust,
Kahekordised kammitsad,
Miska võitja võidetava
Kannad köidab kammitsasse!"
Tütar noori täitis käsku,
Tegi taadi tahtemista.
Mehed muru mõõtemaie,
Sammul kohta seadimaie,
Piirasivad ümber piirded,
Panid vaiad veerte peale,
Et ei mingit segadusta,
Pettust pidand sündimaie.
Siis nad võtsid niuetesta
Kinni keha keske′elta,
Kangust nõnda katsumaie,
Kumb saaks kumba kukutama.
Ei seal olnud enne seda
Muisteaegsel mälestusel
Vägevamaid võitlemisi
Silmale veel sünnitatud.
Kui see meri maru sunnil,
Tuuletiiva tantsitusel
Laineid tuiskab lendamaie,
Kõikumaie, kerkimaie,
Tuulispaska tõstatelles
Katust kipub katkestama,
Nõnda kõikus maapinda,
Põrgu põrand vabisedes
Võitlejate võimu alla;
Põrgu seinad põrusivad,
Nurgakivid niksatasid,
Lagi kippus langemaie,
Katus kaela kukkumaie.
Kaua vältas kahevahel
Kange meeste kemplemine,
Et ei targem võinud teada,
Kavalam ette kuulutada:
Kumb saab võidul kuningaksi,
Teisel kanda köitemaie?
Kui nad said pisut puhanud,
Üürikeselt tõmmand hinge,
Võttis Kalevite poega
Küüntelaastust kaabukese,
Sünniteli soovimisi:
Käskis keha kasvaneda,
Suurusella sirguneda,
Paksusella paisuneda.
Kalevipoeg kasvamaie,
Suurusella sirgumaie,
Paksusella paisumaie,
Tõusis tugevamaks tammeks,
Kasvas kuuse kõrguseksi.
Siisap sasis Sarvik-taadi
Kehast kinni küünte väella,
Rabas korra raputelles,
Kiskus korra kergitelles,
Tõstis kui takutopsikest
Kümne sülla kõrguselle.
Sealt ta rabas Sarve-taati
Teritatud teiba kombel
Sambaks maha seisemaie.
Sarvik langes üle säärte,
Põrus tüki üle põlve,
Vajus ligi reitevahe
Kivikildude keskele,
Liivasõmera lingusse,
Et ei paigast võinud päästa.
Kalevite kange poega
Kammitsaida kohendama,
Vangiraudu valmistama,
Miska vangistatud mehe
Koivad saaksid kütkendatud.
Varem veel kui vennikene,
Kallis Kalevite poega
Kammitsrauda köitemaie,
Ahelaida asutama,
Hakkas Sarvik silmanähes
Väiksemaksi vajumaie;
Vajus vaksa, vajus kaksi,
Vajus siis veel mitu vaksa,
Kahanes veel küünrakaupa,
Sulas siis kui rabasoosse
Põrmupõue peituselle
Ega jäänud enam jälge,
Maha mingit märgikesta
Kui üks väike loigukene
Sinist vetta suitsemaie.
Kalevite kange poega
Pilkamisi pajatama:
"Kes see kuskil kentsakamat
Ilmas näinud imeasja?
Põrgulane pugend peitu,
Argapüksi paguurka,
Linnupoega lepikusse,
Rästas paksu rägastikku,
Sisalikku sambla sülle,
Kui nad kuskil kolinada
Kogemata kuulatanud.
Küllap leian teisel korral
Sarvik-taadi salaurkad,
Köidan kintsud kammitsasse,
Seon raudse sidemesse,
Et ei pääse põgenema,
Liikmeida liigutama.
Täna täidan tõotused,
Päästan põrgust piigakesed,
Vangipaelust väetikesed,
Viin nad võõra vainudelle
Päevasilma paiste alla,
Lustiliste luhtadelle
Kuuvalgel kasvamaie,
Tähtesilmil tõusemaie."
Kalevite kange poega
Võttis mõõga varna otsast,
Pani puusa pandelilla;
Võttis koorma vanavara,
Kullakambrist mõned kotid,
Täitis mõne raetündri
Taalrid tühja kottidesse,
Puduraha penningida
Võis ehk kümne koti võrra;
A′as siis koorma õlgadelle,
Tõstis sülle titakesed,
Kodukanad kolmekesi,
Pani soovikaabu pähe,
Siisap nõnda pajatama:
"Sõua, kaapu, jõua, kaapu!
Sõua meida koopasuhu,
Kuhu jätsin lauakoorma!"
Silmapilgu sünnitusel
Seisivad nad koopasuussa,
Kus see katel enne keenud.
Katel oli kokkadega
Koopasuusta kadunenud;
Mõned tuletunglakesed
Leel alles lõkendasid.
Kalevite kallis poega
Puhus tule põlemaie,
Leegi jälle lõkendama,
Siisap paiskas soovikaabu
Lõkke′ella lõppemaie,
Tuhkadella tuiskamaie.
Neiud noored nuttemaie,
Kolmekesi kahetsema:
"Miks sa, Kalev, kange meesi,
Hüva kübara hävitand?
Teist ei enam ilmas tehta,
Paremat põrgus ei punuta:
Surma läind nüüd soovimised,
Ilmaaegu kõik igatsus!"
Kalevite kange poega
Kavalasti kostemaie:
"Jätke nuttu, neiukesed,
Kaebamisi, kullakesed!
Nüüd ei ole leinaaega,
Kurtemise põlvekesta!
Suve siidirüüdidessa
Hiilgab laialine ilma,
Kukub kägu külapoissi,
Laulab lindu lepitajat,
Hirnub varssa võttijaida.
Kena päikese paiste
Vilgub teie silmadelta,
Läigib silmalaugudelta;
Metsa läigib lehtedessa,
Haljendades murupinda.
Neitsikesed, noorukesed,
Linapäised linnukesed!
Ehtige end riide′ esse,
Pange punapaeladesse,
Sinivärvi siididesse,
Kuldatoime kuubedesse;
Küllap viin teid kosjateele,
Saadan saajaradadelle.
Kui põlevad poiste silmad
Teie ehteilu peale,
Teie palgepuna peale,
Küllap tuleb kosilane,
Külapoissi pettelikku
Teie siidiehte peale,
Kuldatoime kuue peale,
Tuleb palgepuna peale,
Sõlgisrinna paisu peale;
Küllap tuleb kange meesi,
Tuleb Sulevite poega,
Astub Alevite poega,
Sõidab kannul sugulane;
Küllap kangemeeste sõbrad,
Kalevite sugulased
Tulevad teid tabamaie,
Kullakesi kosimaie.
Nüüd on lõpnud leinaaega,
Kurba kiusatusepõlvi,
Nüüd on rohkem rõõmuaega,
Pikalisem lustipidu."
Siis ta ladus lauakoorma
Hõlpsalt jälle õlgadelle,
Pani rasked rahapungad,
Kullakotid, taalritaskud
Koorma peale kuhjadeksi,
Pani peale piigakesed
Ilusasti istumaie,
Kes kui õrrel kanakesed
Kaunil lustil kõõrutasid.
Neiud võtnud, noorukesed,
Enne teeleminekuda
Sameti- ja siidikambrist
Kaunid riidekimbukesed;
Noorem piiga peenikene
Võtnud kaasa vitsakese,
Sillalooja sängiseinast.
Kalevite kange poega,
Kes kõik koormad kandanekse,
Tõttas siiski tulitallul
Koduteeda kõndimaie.
Lustilaulul linnukesed,
Kanad kolmi kõõrutasid:
"Lähme, linnud, lendamaie,
Lähme õnnel hõiskamaie!
Nüüdap suvi sõudemassa,
Iluaega ilmumassa,
Armuaega algamassa.
Läheb suvi sügiselle,
Nurmi kena närtsimaie,
Küll siis tuleb kaugelt külast,
Veereb poissi võõrast vallast,
Tuleb tuttavast talusta
Piigasida päästemaie,
Lapsi noori lepitama;
Kuhu õnne kandanekse,
Sinna sõsar viidanekse."
Tagasi üles
