F. Tuglas, Maailma lõpus-2 (1915)

                

            


                                     

/---/ 
Mu silmad pöördusid ranna poole, kus õhtul maandusime, ja otsisid venet. Jahmusin, – venet ei olnud. Vaatasin siis kaugemale, ja ehmusin nii, et vaevalt jalul püsisin, – keset mereselga nägin meie laeva täiel purjel saarest emale kihutavat. 
/---/ 
Jooksin nii ruttu, kui suutsin, peas ainult üks mõte: Nad on su maha unustanud! Nad on su tühjale saarele jätnud! 
Vahetevahel nägin põõsaste ja kaljude vahelt merd ning laeva. Iga uue nägemise puhul oli laev kaugemal kui enne. Nüüd näis ta mereseljal veel ainult kui hall täpp. 
Põikasin teelt ja hakkasin otse üle nurme mere poole jooksma. 
Ma polnud veel kuigi kaugele jõudnud, kui juhtus midagi imelikku, üleloomulikku. Äkki seisis keset nurme mu es inimene, naine, hiiglane. 
/---/ 
Ta püüdis mind kui tallekest, käed laiali. Ma ei osanud ega julgenud mõõka tarvitada. Äkki haaras ta mu õlgadest kinni ja tõstis mu õhku otsekui väikese lapse. 
Ta hoidis mind mõne hetke oma palge ees, kuna mina kõik aeg käte ja jalgadega siplesin. Alles nüüd nägin, et ta naeris, naeris nõrkemiseni. Ja ühtlasi nägin, et ta oli ilus ja noor. 
/---/ 
Keset ümbritsevat und tundsin tõelisena ainult hiiglaneitsi armastust. Tundsin ainult seda magusat tuld, mis ta kätest minusse voolas; seda pööritavat mürki, mis ta silmist hoovas. 
Meie armastus muutus kohutavaks kui kesköine päike: meie ümber oli pime ja ometi silmipimestavalt hele. 
Sagedaid tulekahjusid plahvatas meie veres, loetlematud lõkked voolasid läbi meie liikmete. 
Me ei teinud enam vahet öö ega päeva vahel. Need kulusid ühesuguses joovastuses. Rippusime teineteises kinni, hetkekski nõrkemata. Olime kui kaksikud armastuse aias. 
/---/ 
Ta saavutas mind kasesaludes, loidapuude, küüvitsate keskel, paelus mind silmiga, võrus kätega, laskus mu üle kummuli, imes tühjaks. 
See oli hirmus. Naise kirg on hirmus. 
Miski ei kaitsnud mind. Me kukkusime kummuli kojas, langesime õues lammaste keskel; jalgrajal, poolel teel kodu ja mere vahel, oli meie voodi. 
Kuumal ööl, taevarannal kerkiva punase kuu valgel armastas ta mind segivisatud patjadel ning käristatud looridel. 
Ta oli himune nagu loodus ja täitmatu nagu maa. 

(Friedebert Tuglas. Maailma lõpus. – Friedebert Tuglas. Novelle ja miniatuure. Tallinn, 1972. Lk 80–110) 

        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)