Kogud

Vali kogu

• Tutvustuseks
• Isikud
  • Eesti
  • Euroopa
• Sündmused
• Fotod
• Kunst
• Galeriid
• Raamatud
• Artiklid
• Heli
• Videod
• Viited
• Kriitika
• Lingikogu

Henrik Ibsen (1828-1906)

Ibsen oli norra üks kuulsamaid kirjanikke, kes pani XIX sajandi teisel poolel aluse moodsale draamale. Tema töödes kujunes välja proosavormis loodud kaasaja-aineline sotsiaalse ja psühholoogilise rõhuasetusega draama. Ibsen sündis Skieni linnakeses Lõuna-Norras, tema isa oli kaupmees, kuid äri läks pankrotti ning tulevane kirjanik pidi juba 15-aastaselt iseseisvat elu alustama, temast sai apteekriõpilane Grimstadis. Seal kirjutas ta oma esimese näidendi, värssdraama „Catilina“ (1849). See oli romantiline, mässumeelne ning vabadust ihkav teos, kuid siiski „õpipoisitöö“. Küpseks dramaturgiks kujunes Ibsen Bergenis Norra Teatris ja Kristiaania Norra Teatris kunstilise juhi ja dramaturgina töötades. See oli rahvusromantiline periood Ibseni loomingus. Noore kirjaniku patriootilist meelestatust õhutasid Norra riikluse ideaalid. Näidendite „Østråti proua Inger“ (1854), Helgelandi sõdalased“ (1857) ja „Võitlus trooni pärast“ (1863) teemad laenas Ibsen Norra ajaloost ja skandinaavia saagadest. Kirjanik otsis kodumaa ajaloost tugevaid inimesi ja õilsaid kangelasi, keda ta oma kaasaegsest Norrat ei leidnud. Noor Ibsen oli kodumaa veendunud patrioot. Kuna tema näidendid jätsid publiku külmaks, sõitis ta Itaaliasse ja Saksamaale. Uue loominguperioodi avasid värssnäidendid „Brand“ (1866) ja „Peer Gynt“ (1867; e. k. Marie Underi tõlkes 1938, 1999). Need kujutavad kaht täiesti erinevat, antipoodset inimest, eesmärgikindlat ja tugevat pastor Brandi ja püsimatut, teesklevat, meelitavat ja egoistlikku Peer Gynti. Pärast neid võttis kirjanik proosavormis kirjutatud näidendites vaatluse alla oma kaasaja inimese ning ühiskondlikud suhted. Komöödia „Noorte Liit“ (1869) rääkis Norra tolleaegsetest poliitikutest ja ettevõtjatest. Järgmised näidendid olid psühholoogilis-sotsiaalse suunitlusega: „Ühiskonna toed“ (1877), „Nukumaja“ (1879), „Kummitused“ (1881) ja „Rahva vaenlane“ (1882) (e. k. kõik 1978). Pärast neid tuli Ibseni loomingusse rohkem sümbolismi, põhjalikumat tegelaste hingeelu analüüsi. Huvi keskpunkti tõusid tõe ja vale ning õiguse ja kohustuse probleemid üldinimlikus eetilises kontekstis. Uut suunda esindas näiteks „Metspart“ (1884, e. k. 1978). Tolleaegsete erakondade võitlust kajastas „Rosmersholm“ (1886, e. k. 1978). Naise iseloomu vastu tuntakse huvi näidendis „Hedda Gabler“ (1890). 1891. aastal naasis Ibsen kodumaale, kus elas kuni surmani tagasitõmbunult Kristiaanias. Tema viimased näidendid olid „Ehitusmeister Solness“ (1892, e. k. 1925 ja 1981), „Väike Eyolf“ (1894; e. k. 1981), „John Gabriel Borkman“ (1896, e. k. 1981), „Kui me, surnud, ärkame“ (1899; e. k. 1981). 

ALLIKAD
G. Liiv, Draama ja romaan XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 181–187. 

Jaak Tomberg