Fjodor Dostojevski (1821-1881)

                

            


                    Fjodor Mihhailovitš Dostojevski oli vene kirjanik, kes sündis Moskvas vaesunud aadliperes. Pärast ema surma saadeti ta õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Õpingute lõppedes asus ta küll erialasele tööle, kuid juba aasta pärast läks erru. Belinski mõjul huvitus Dostojevski tol perioodil utopistlikust sotsialismist ning 1846. aastal tema ilmus esikteos „Vaesed inimesed“ (e. k. 1. tr. 1964). Romaanile järgnesid mitmed jutustused, paraku aga katkestas paljutõotavalt arenenud kirjandusliku karjääri arest. Teda süüdistati koostöös revolutsionääride ringiga ning mõisteti surma. Surmanuhtlus asendati hiljem 4-aastase sunnitööga. Alles 1859. aastal jõudis Dostojevski tagasi Peterburi, kus elas kuni surmani. 

     

Juba 1848. aastal ilmunud teoses „Valged ööd“ (e.k. I tr. 1891) ilmneb Dostojevski hilises loomingus domineeriv psühholoogilise kahestumise teema. Sunnitööaastate läbielamused said aluseks romaanidele „Alandatud ja solvatud“ (1861, e. k. 1939) ning „Märkmed surnud majast“ (1861–1862, e. k. I tr. 1940), milles autor rõhutab inimloomuse vastuolulist, hea ja kurja paratamatut kooslust ning pöördub taas rahvalike juurte, „vene hinge“ uurimise juurde. Oma ideid valgustas Dostojevski 1860. aastail koos vennaga välja antud ajakirjades „Vremja“ ja „Epohha“ (e. k. kogu „Inimene on saladus“, 1981). Isiksuse moraalne ja füüsiline häving kõlbeliselt väärastunud ühiskonna tingimustes on läbivaks teemaks 1866. aastal ilmunud romaanis „Kuritöö ja karistus“ (e. k. 1. tr. 1929). Samas kumas juba sellest teosest läbi autori ideaali- ja harmooniaihalus, mis omandab konkreetsema kuju romaanis „Idioot“ (1868, e. k. I tr. 1940), loos kannatustes kirgastunud kaunihingelisest vürst Mõškinist, kelle katsed järgida praktilises elus tõelise kristluse seadusi lõpeb paraku traagiliselt. Romaan „Sortsid“ (1871-72, e. k. 1940) on omapärane pamflett tollasest vene revolutsiooniliikumisest. Järgmisena andis välja „Kirjaniku päeviku“ kuukirjana. Seal ta eitab liikumise vägivaldsust ja peab materiaalse olukorra paranemisest olulisemaks vaimset uuenemist. Viimasena kirjutas romaani „Vennad Karamazovid“ (1879-1880, e. k. 3 kd. 1939-1940), mis võtab kokku Dostojevski loomingu põhiteemad: „kuritöö ja karistuse“ psühholoogia, „sotsialismi“ ja „kristluse“ vastandamise, inimese hinges toimuva igavese võitluse „jumaliku“ ja „saatanliku“ alge vahel. 



ALLIKAD

H. Mattisen, Fjodor Dostojevski. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 56. 



Jaak Tomberg