M. Unt, Lauluisa ja Kirjaneitsi (2000)

                

            


                                    Kreutzwald muutub autosugestiooni ja luulevõimu abil Kalevipojaks.
 
Kalevipoeg: Kargan kõrge'elta/ kaldaservalt lainetesse,/ vooge laia voodi'esse,/ kohiseva vetesängi! (Teeb seda.) Sunnin käsi sõudemaie,/tagant jalgu tüürimaie!/ Sõuan kiirelt Soome poole,! purjetelen põhja poole!/ Tõttan eite tabamaie,/ tetre paelust päästemaie!/ Röövelida rookimaie,/ et ei enam naiste röövi,/ neitsi vargel võrgutusi/ siia ilma sigineksi! (Ujub raevukalt ja karmilt.) Tugev käsi lõhub laineid,/ peksab laineid merepinnal!/ Meelemõlgul kurjad mõtted/ karastavad kangelasta!/ Mehed, lähme mässamaie! 

(Randub. Tekitab skandaali.) 

Kalevipoeg: Varemalt kui arvatie/ tülist õnnetus tulema,/ sõimust tegu sündimaie!/ Mõõka tupesta möllama!/ (Hakkab tapma. Keda ta tapab? Ma ei tea. Arvatavasti mitte vaatajaid, ehkki sellest ei pruugi asi kaugel olla. Muidugi võib tal olla üks objekt, mannekeen vms. mille kallal ta saaks vägivallatseda.) 

Koidula: Lauluisa kallist mõõka/ vaga vere valamisel/ ilmasüüta hukkamisel/ igavesti ära teotand!/ Häbemata verekoera! 
Kalevipoeg (endiselt mõrvahoos): Minu mõõga mängilla/ puistan pea põrandalle!/ Veri virtsab valusasti,/ vastu silmi sooma-lai-sille!/ Kalevil on vägev käsi,/ kuhu hoopi kukuteleb,/ sinna surma sigiteleb! 

Koidula (fuurialikult): Saagu, saagu, ma sajatan...! 

(Mati Unt, Lauluisa ja Kirjaneitsi. Sketš kirjutatud etenduse jaoks “Autorid augus” 1. juulil 2000. Käsikiri)