Gustave Flaubert (1821-1880)

Flaubert oli XIX sajandi prantsuse realist, kes sündis Rouenis, kus tema isa töötas haiglas kirurgina. Ta sai hariduse sai linna kolled�is, õppis ka Pariisis juurat, kuid jättis selle pooleli. Flaubert asus elama Roueni lähedale Croisset’ mõisa ja pühendus kirjutamisele. Tema loomingus võib ühelt poolt näha lähenemist nn. teaduslikule meetodile, mis toetas naturalismi, ning teiselt poolt filosoofilisi ja psühholoogilisi otsinguid. Flaubert reisis Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.

1857. aastal ilmus tema olulisim teos „Madame Bovary“ (e. k. 1934, 1985). Tegemist on romantismivastase romaaniga, autor naeruvääristab romantikute subjektivismi, lüürilisi emotsioone, püüdlusi muuta tegelikkust vastavaks oma soovunelmatele ja fantaasiatele. Loomingu aluseks peab Flaubert tegelikkuse põhjalikku uurimist, kunstnik peab olema erapooletu teadlane. Romaanis räägitakse provintsielust. Pärast ilmumist anti romaan kõlbluse ja religiooni solvamise pärast kohtu alla.
 
Flauberti järgmine teos oli ajalooline romaan „Salambo“ (1862, e. k. 1928, 1957), mille tegevus toimub III sajandil eKr. Kartaagos, Puunia sõdade aegu. Selles räägitakse palgasõdurite ülestõusust; Salambo on Kartaago väejuhi tütar, keda armastab ülestõusnute juht. Flauberti kolmas suur romaan oli „Tundekasvatus“ (1869, e. k. 1972), kus ta saavutas impersonaalse esitusviisi, mida ta rõhutas ka oma teoreetilistes avaldustes. Tema eluajal ilmus veel „Püha Antonius kiusamine“ (1877, e. k. 1995), dialoogivormis esitatud usufilosoofia probleemide käsitelu, samal aastal ilmus ka novellikogu „Kolm lugu“ (e. k. 1922, 1995). Postuumselt avaldati lõpetamata romaan „Bouvard ja Pécuchet“ (1881), milles Flaubert käsitleb vastuseid andmata teaduse, moraali ja filosoofia põhiküsimusi. Autori 13 köidet kirjavahetust anti välja pika ajaperioodi jooksul (1884-1954), selle tähelepanuväärseim osa sisaldab Flaubert`i arvamusi kunsti- ja kirjandusprobleemide kohta.

ALLIKAD
G. Liiv, Realism – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 155–158. 

Jaak Tomberg