Walt Whitmann (1819-1892)

                

            


                    Whitman oli ameerika luuletaja, kes sündis ehitustöölise peres Long Islandi saarel, New Yorgi külje all. Ülikoolis ta ei käinud, tema „ülikooliks“ oli elu oma mitmetahulisuses. Ta töötas trükikojas, oli kooliõpetajaks, tegi kaastööd ajalehtedele; üldse tegi ta tööd vaid hädapäraseks äraelamiseks. Teda paelusid jäägitult kodumaa võimas loodus ning aina kiirenev ühiskonnaelu rütm. Ta haris ennast paljuski ise, luges palju, armastas ooperis käia. Kodusõja ajal töötas Whitman sõjaväehaiglas. Kiindunud loodusesse, kujundas Whitman tähelepaneliku eluvaatlejana varakult oma filosoofilise põhijoone – usu elu bioloogilis-materiaalsesse ühtsusesse. Bioloogiline protsess oli Whitmani käsitluses kõige oleva alus – selles osaleb asendamatuna kogu elusloodus, mille osake inimene on. Ükski looduse osa ei ole rohkem ega vähem tähtis kui mis tahes teine. Whitman hakkas varakult kuulutama kõikide inimeste, rasside ja rahvaste võrdsust ning nõudma sotsiaalset õigust. Ta hakkas ülistama lihtsaid inimesi, vaeseid, töölismasse – neid, kelle side elu loomulikkusega ja loodusega on vahetum. Tema luule eripära seisnes algusest peale kujundi rõhutatud konkreetsuses, maisuses. Oma esimese luulekogu avaldas ta suhteliselt hilja, alles 1855. aastal – selleks oli „Rohulehed“, mis sisaldas 12 luuletust. Luulekogu äratas kohe suurt tähelepanu. Järgnevadki kogud avaldas Whitman sama pealkirja all, lisades iga kord varem avaldatule uue tsükli. 1891/92. a. väljaanne hõlmas ligi 400 luuletust. 1865. aastal ilmus kogu „Trummipõrin“. Whitman oli esimene Lääne luuletaja, kes viljeles peaaegu eranditult vabavärssi. Hüljates korrapärase värsimõõdu ja riimi kammitsad, võimendas Whitman nii oma vabadusaateid kui ka eluläheduse vaimsust vormi enese kaudu. Lisaks sellele sai Whitmani luule erijooneks hümnilisus, ülistuslikkus. Hümniline vabavärss tagas Whitmani luules tolle aja kirjanduspildis täiesti erandliku võimsa hoo ja suurejoonelisuse. Ürgmaisuse ja bioloogilisuse ühtsuse filosoofiat on kirjanduses mõnikord nimetatud tellurismiks. Lähtudes seesugusest filosoofiast, hakkas Whitman julgemalt ja avatumalt ülistama inimese kehalist täiuslikkust, puhtust ja ilu (nt „Laul iseendast“, „Ülistan ihu, elektrilist“). Avatus kõige laiemale sotsiaalsele tegelikkusele ja ideede rõhutatud väljendus tegi Whitmanist samas eelkäija XIX sajandi naturalismile ja XX sajandi alguse ekspressionistlikule luulele. 



ALLIKAD

J. Talvet, Romantismijärgne luule Euroopas ja USA-s. Sümbolism – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 164–166. 



Jaak Tomberg 



                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)