Karl Marx (1818-1893)
Karl Marx oli saksa filosoof, majandusteadlane ja poliitik, üks rahvusvahelise kommunistliku liikumise rajajaid. Ta pärines advokaadi perekonnast ning siirdus 1824. aastal judaismist protestantismi. Õppis 1835-1841 Bonni ja Berliini ülikoolis õigusteadust ja filosoofiat. Osales noorhegeliaanide ringi tegevuses ja pooldas Hegeli filosoofia põhiprintsiipe, kuid noorhegeliaanide pahempoolse suuna pooldajana tegi neist ateistlikke ja revolutsioonilisi järeldusi. Oli 1842. aastal ajalehe „Rheinische Zeitung“ kaastööline ja 1842-1843 ka peatoimetaja. 1843. aastal suleti ajaleht revolutsioonilise ja demokraatliku suuna pärast. Hegeli õigusfilosoofiat uurides jõudis Marx vastupidisele järeldusele: ühiskondlik-majanduslikku suhete süsteemi ei määra riik, vaid need suhted määravad riigi. Pärast Pariisi siirdumist andis ta 1844. aastal koos A. Rugega välja ajakirja „Deutsch-Französische Jahrbücher“ (ilmus üks kaksiknumber). Selles ilmunud artiklites („Juudiküsimusest“, „Hegeli õigusfilosoofia kriitikast. Sissejuhatus“ jt.) arendas Marx mõtet, et kapitalistliku ühiskonna revolutsioonilisel ümberkorraldamisel on maailmaajalooline osa proletariaadil. „Majanduslikes ja filosoofilistes käsikirjades“ (kirjutatud 1844, ilmus 1932, e. k. 1982) sõnastas ta esimesena teesi, et ühiskonna arengus on määravad tootmissuhted. 1844. aastal algas Pariisis Marxi ja Friedrich Engelsi elu lõpuni kestnud sõprus ja koostöö. Esimeses koos kirjutatud uurimuses „Püha perekond ehk Kriitilise kriitika kriitika“ (1845, e. k. 1985) arvustasid nad noorhegeliaanide vaateid. 1845-1846 aastatel kirjutatud „Saksa ideoloogiaga“ (1932, e. k. 1985) sisuliselt seotud „Teesides Feuerbachi kohta“ (1845, e. k. 1936) sõnastas Marx ajaloolise materialismi põhiseisukoha: ühiskonna ajalooline praktika on ühiskonna muutmise ja tunnetamise põhitegur ning filosoofia tuleb muuta maailma revolutsioonilise ümberkujundamise vahendiks. 1846. aastal astus Marx Brüsselis revolutsioonilisse salaorganisatsiooni Õiglaste Liit (hiljem Kommunistide Liit). Koos Friedrich Engelsiga kirjutas ta „Kommunistliku Partei manifesti“ (1848, e. k. 1917, 1929), mis oli rahvusvahelise revolutsioonilise liikumise esimene programmdokument. 1848.-1849. a. revolutsioonis osales Marx Saksamaal, andis välja ajalehte „Neue Reinische Zeitung“ ja juhtis Kölni töölisühingut. Pärast revolutsiooni lüüasaamist emigreeris Marx Pariisi ja pärast Londonisse. Teostes „Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848-1850“ (1850, e. k. 1937) ja „Louis Bonaparte`i 18. brümäär“ (1852, e. k. 1937) sõnastas Marx oma peamised seisukohad revolutsioonilise klassivõitluse ja riigi kohta. Teostes „Poliitilise ökonoomia kriitikast“ (1859, e. k. 1965) ja „Kapital“ (1. kd. 1867, e. k. 1935-36) on materialistlik ajalookäsitus arendatud majandusteaduslikult põhjendatud teooriaks. „Kapitali“ 2. ja 3. köide ilmusid F. Engelsi viimistluses vastavalt 1885 ja 1894; 4. köide „Lisaväärtuste teooriad“ ilmus 1905-1910. Aastast 1864 oli Marx I Internatsiooni juhte, ta kirjutas selle põhidokumendid. Tema järjekindlal prudonismi, lassalismi, bakuuninluse ja treidjunionismi kriitikal põhines kommunistliku liikumise ründav võitlustaktika. Pariisi Kommuuni käsitlevas töös „Kodusõda Prantsusmaal“ (1871, e. k. 1937) sõnastas Marx proletariaadi diktatuuri põhitõed. „Gotha programmi kriitika“ (1875, ilm. 1891, e. k. 1936) esitab kommunistliku ühiskonna arengu 2 faasi idee. Marx sõnastas töölisklassi ideoloogia ja organiseeris töölisliikumist. Tema tegevus muutis sotsiaal-demokraatliku ideoloogia rahvusvahelise töölisliikumise peamiseks lähtealuseks. Marxi materialistlik ajalookäsitlus on oluliselt mõjutanud 20. sajandi ühiskonnateadusi, kuid tema õpetuse utopistlike ja messianistlike ideede dogmaatiline ning vägivaldne rakendamine on põhjustanud sügavaid ühiskondlikke vapustusi ja kriise (kommunism, maailmarevolutsioon). Eesti keeles on ilmunud „Valitud teosed“ (2. kd., 1957-1960), „Valitud kirjad“ (1977), „Kunstist“ (2. kd. 1983-1984).
Jaak Tomberg