Richard Wagner (1813-1883)

                

            


                    Richard Wagner oli saksa helilooja. Ta õppis 1831-1832 Leipzigi ülikoolis muusikat, tegutses 1833 Würtzburgis koolmeistrina, 1834 Magdeburgis ja 1836 Köningsbergis muusikadirektorina ning aastail 1837-1839 Riias kapellmeistrina, elas 1839-1842 Pariisis ning oli aastast 1842 Dresdeni ooperiteatri kapellmeister. Wagner põgenes 1849. aasta ülestõusust osavõtu pärast Ferenc Liszti abiga samal aastal Šveitsi, elas edasi põhiliselt Zürichis ning juhatas hiljem oma teoste ettekandeid Londonis, Brüsselis, Pariisis ja Viinis. 1861. aastal Wagner amnesteeriti ning ta naasis kodumaale, kus elas Luzerni lähedal Tribschenis. 1870.aastal abiellus Liszti tütre Cosimaga. Siirdus seejärel Bayreuthi, kus tema ooperite esitamiseks rajati austajate poolt teater, Festspielhaus. 

     

Wagneri loomingut peetakse romantilise muusika kõrgpunktiks. Ooperiuuendajana püüdis ta seostada muusikat, tantsu, draamat ja poeesiat (Gesamtkunstwerk). Ta rakendas pidevalt meloodiat, kasutas tähtsamaid tegelasi ja sündmustikku iseloomustavaid juhtmotiive, avardas märgatavalt orkestri väljendusvõimalusi (helimaalinguid). Tema ooperid on pideva sümfoonilise arendusega ja katkematu lavalise tegevusega muusikalised draamad. Paljud neist põhinevad Saksa ja Skandinaavia eepostel, legendidel ja müütidel. Oma ooperite libretod kirjutas Wagner ise, see võimaldas luua ümbritseva tegelikkuse üldistusi ja kujutada traagilise saatusega õilsaid kangelasi. 

     

Peale kahe noorusajateose kuuluvad Wagneri ooperiloomingusse traagiline „Rienzi“ (1842), romantilised „Lendav hollandlane“ (1843, e. l. 1925, 1984), „Tännhauser“ (1845, e. l. 1930, 1942) ja „Lohengrin“ (1850, e. l. 1927, 1935), psühholoogiliselt ilmekuselt äärmuslik „Tristan ja Isolde“ (1865, e. l. 1933), rahvalik komöödiaooper „Nürnbergi meisterlauljad“ (1868), tetraloogia „Nibelungide sõrmus“ („Reini kuld“ 1869, „Valküürid“ 1870, „Siegfried“ 1876, „Jumalatehämarus“ 1876) ning ülev müsteeriumiooper „Parsifal“ (1882). Peale selle on ta loonud sümfoonia C-duur (1832), avamänge („Faust“ 1840) ja orkestriteose „Siegfriedi idüll“ (1870), ning avaldanud rohkesti uurimuslikke teoseid (nt „Die Kunst und die Revolution“, 1849; „das Kunstwerk der Zukunft“, 1850; „Oper und Drama“, 1851). 

    

Wagneri muusikale on iseloomulik jõuline pingelisus, kõlaküllus, tihe harmoonia ja värvikas orkestratsioon. Tema loomingu ja kunstiliste tõekspidamiste mõju ulatub nüüdisaega. Tunnustuse muusikuna saavutas ka tema poeg Siegfried Wagner. 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)