P. Rummo, Tõeks saanud muinasjutt (1952)

                

            


                                    (Tsüklist “Tuhandeist südameist”) 

....Ja juhtus nii, et muistne vägimees 
kord pöördus kodumale muinasjutu-riigist. 
Ta seisab oma sünnitaja – rahva ees, 
kuis kombeks – uhkel ratsul, kinni hoides piigist. 

“Tean küll, et minust nüüd ei heieta 
– kui muiste peeruvalgel – vanemad; 
mul , sõbrad, igav hakkas teieta, 
ma tundsin: teiega pean kõnelema. 
Käin noorusmail ja vaatan – mis see on? 
On’s tõelus see või imeline luule?! 
Siin rahva iidne unelm Volga-Don; 
seal kammitsaisse pandud kuumad tuuled; 
näe imet – kosutavad vetevood 
teil soov on jootma viia kõrbepinda; 
te tahe maa pealt pühib mädasood, – 
liigveele, põuale te heitnud vaenukinda...  
Kus muiste, minu ajal möirgas tarvas, 
soid, padrikuid pea katab hiigeljärv, 
ja vägilaslik valguskoda Narvas 
on teie töö eest väärne võidupärg.” 

Ja liigutatult muistne vägilane 
Käe kilpi hoides südamele paneb: 

“Võrdkujuks rahvale mind hallil ajal lõite, 
mu vägevuse lõi te unistus. 
Sain unistustest teod. Nüüd näha võite 
kuis rahvavõimust võrsund elu uus. 
Tõeks saanud muinasjutt... 
Teil õitsengule puhkev 
Uus unistuste maailm laiub ees. 
Nüüd mõistan: I n i m e n e kõlab uhkelt 
maal, kus on kogu rahvas vägimees.” 

Auavalduseks kogu rahva ees 
pea hetkeliseks kummarduseks vajub; 
ja ratsut kannustades muistne vägimees 
taas muinasjuttude maailma hajub.... 

1952

Paul Rummo, Tõeks saanud muinasjutt. – P. Rummo. Veerev kivi. Tallinn: Eesti Raamat, 1955. Lk 15-16