Mihhail Lermontov (1813-1841)

                

            


                    Lermontov oli vene romantiline luuletaja, heitliku ja rahutu saatusega poeet. Ta alustas õpinguid Moskva ülikooli juures pansionis ja jätkas samas ülikoolis, minnes seejärel üle Peterburi Kaardiväe lipnike ja junkrute kooli, mis oli sõjaväeline õppeasutus. Tema teiseks „vaimseks kodumaaks“ sai Kaukaasia. Lermontov hukkus duellil. 

     

Tema luules eristatakse kahte perioodi: varase noorukiea luule (1828–1832) ja küpse loomingu periood (1836–1841). Tema varasemad romantilised poeemid on küll jäljenduslikud, kuid ereda vene rahvusliku koloriidiga, nt. „Oleg“ (1829), „Litvinka“ (1832), hilisem „Bojaar Orša“ (1835) ning Kaukaasia-teemalised poeemid „Bastund�i auul“ (1832–1833), „Izmail-Bei“ (1833) ja „Had�i Abrek“ (1833). Poeemide kangelased on stiihilised mässajad, sündmused arenevad dramaatiliselt. Vene lüürilise poeemi �anri ja poeedi enese noorusromantismi suurepäraseks kokkuvõtteks on poeemid „Deemon“ (1838, e. k. 1905, 1961) ja Mtsõri“ (1839). Küpsel perioodil kirjutas ta lõpetamata romaani „Vürstinna Ligovskaja“ (1836) ja draama „Maskeraad“ (1835–36, e. k. 1956). Lermontovi romantiliste poeemide moraalsete väärtuste skaala osutub paradoksaalselt ümberpööratuks. Veelgi selgemini võib seda näha poeemis „Laul tsaar Ivan Vassiljevitšist, noorest opritšnikust ja vaprast kaupmehest Kalašnikovist“ (1837). Selle perioodi luules võib eristada operaatorlikku, deklamatsioonilist laadi („Surev gladiaator“ (1936), „Poeedi surm“ (1837), „Mõtisklus“ (1838), „End ära usalda“ (1839) ja „Kodumaa“ (1841). Leidub ka luuletusi, mis meenutavad lüürilisi novelle „Vang“ (1837), „Naaber“ (1838), „Pistoda (1838), „Vangis rüütel“, „Õhulaev“ ja „Tamara“ (1841), ning allegoorilisi peisaa�e, nagu „Pilved“ (1840), „Mänd“, „Kalju“ (1841). 

     

Lermontovi hilisema loomingu ideelised ja stilistilised suundumused on kõige mitmekülgsemalt väljendunud romaanis „Meie aja kangelane“ (1838-1840). Teos koosneb üksiknovellidest, mis moodustavad keerulise kompositsioonilise terviku. Eesmärgiks oli kujutada peategelast Petšorinit erinevatest vaatepunktidest, nii nagu teda näevad teised teose tegelased, ja seejärel anda sõna kangelasele enesele (Petšorini päevik). 



ALLIKAD

Ü. Pärli, Vene romantism: Puškin ja Lermontov. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn 1999, lk 45–51. 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal

    	        
                    
                
Portreed (1)

        
                    
            
            
            
            
            
            
            
            
                    



    
Sündmused (2)