Läänemere kubermangude kindralkuberneri A. Möller-Zakomelski kirjad peaminister P. Stolõpinile (1908)
14.(27.) oktoobri kirjas teatab kindralkuberner, et Läänemere kubermangude kuni 100 000 liikmega vene elanikonna huvid vajavad erilist kaitset, sest nende ülesandeks on hoida siin vene omapära ja riiklust. Ta soovitab valida vene elanikonna esindajaid riiginõukogusse ja duumasse, et need väärikalt vene huvide eest seisaksid.
30. oktoobril (12. novembril) teatab kindralkuberner, et siinse vene elanikonna kultuuriline areng on üsna nõrk ja tema mõju nullilähedane. Seadused südametunnistuse vabadusest ja koolide avamine kohalikes keeltes ei soodusta vene riikluse ja kultuuri kinnistumist. Samuti takistab seda kohalike rahvaste usukuuluvus: õigeusulisi lätlaseid on liiga vähe, ka paljud õigeusklikud eestlased on pöördunud tagasi luteri usku ja kaotanud seega igasuguse sideme venelastega. Luteri pastoritega on aga raske võidelda, kuna luteri kirik on arenenud ja materiaalselt paremini kindlustatud.
Sakslased, eestlased ja lätlased suhtuvat venelastesse ühtviisi vaenulikult. Lätlased ja eestlased on seejuures kas natsionalistid või sotsiaaldemkraadid. Maad tuleks siin eelistatavalt venelastele anda ja korraldada venelaste ümberasumine sisekubermangudest Läänemere kubermangudesse. Maatutele eestlastele tuleks aga anda maad Venemaa põhjakubermangudes, Siberis ja Poolas. Kindralkuberneri arvates on igale venelasele armas, et tema rahvus osutuks piirkonnas tegelikult valitsevaks.