Ferenc Liszt (1811-1886)

                

            


                    Liszt oli ungari helilooja ja pianist. Muusikaõpetust sai ta isalt; esines pianistina juba 9-aastaselt. Õppis 1821-23 Viinis klaverit C. Czerny ja kompositsiooni A. Salieri juures. 1823. aastal läks Pariisi, kus täiendas end kompositsiooni alal. Pianistina pälvis Liszt harukordse menu, esinedes mitmetes Euroopa muusikasaalides. Hiljem jäi ta elama Rooma ja Budapesti. 1875. aastal oli ta tegev Budapesti muusikaakadeemia asutamises ning valiti selle presidendiks ja klaveriprofessoriks. 



Liszt on kirjutanud umbes 700 enamasti programmilist heliteost. Tema loomingut on suuresti mõjutanud prantsuse romantism, silma paistavad improvisatsioonilisus, ekspressiivne meloodia ja varjundirikkus. Ta tõi muusikasse nn. monotematismi põhimõtte ja sellega kaasnevad vormid: üheosalise kontserdi ja sonaadi. Klaverikontsertites võrdsustas Liszt soolopilli ja orkestri tähtsuse. Tema helilooming hõlmab 13 sümfoonilist poeemi („Tasso“, „Prelüüdid“, „Ungari“, „Prometheus“, „Orpheus“, „Mazepa“), sümfooniaid „Faust“ (1854, lõpukoor 1857) ja „Dante“ (1856), kaht klaverikontserti (Es-duur, 1849, A-duur, 1861), klaverisonaati (h-moll, 1853), klaveripalade kogumikke („Rännuaastad“, 19 ungari rapsoodiat, „Poeetilised ja religioossed harmooniad“ „Transendentsed etüüdid“), oratooriume (sh. „Legend pühast Elisabethist“ ja „Kristus“), ooperi „Don Sancho“ (1825), kantaate, missasid, psalme, transkriptsioone ja laule. Pianistina rajas Liszt uue interpretatsioonisuuna, mida iseloomustavad tehniline täiuslikkus ja orkestraalne kõlavus. Liszt on avaldanud ka muusikauurimusi („Chopin“ 1852, „Die Zigeuner und ihre Musik in Ungarn“ 1859). 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)