Edgar Allan Poe (1809-1849)

                

            


                    Edgar Allan Poe oli ameerika luuletaja, toimetaja, kirjanduskriitik ja prosaist. Ta sündis rändnäitlejate perekonnas Bostonis, pärast vanemate surma kasvas rikka ärimehe perekonnas. Elas aastatel 1815–1820 Inglismaal, kus talle avaldas suurt mõju inglise luule. Poe õppis Virginia ülikoolis, kuid jättis selle pooleli. Oli loomult ohjeldamatu, hiljem haigestus alkoholismi. Poe oli viimistletud ja fantastiliste ja õuduslugude autorina üks nüüdisaja novelli ning detektiiv- ja ulmekirjanduse rajajaid. 



Ta alustas luuletajana, Bostonis ilmunud koguga „Tamerlan ja teisi luuletusi“ (1827). Byroni-mõjulisele romantilisele Ida-temaatikale lisandub siin irooniline ja puhutine grotesk, sümbolistlik luule kõlaefektide, meloodia ja helivarjundite otsingutega. 1831. aastaks oli Poe avaldanud kolm luulekogu, mis jäid suurema tähelepanuta. Ta abiellus oma täditütre Virginia Clemmiga, kes oli tollal vaid 14-aastane, ning töötas toimetajana ajakirja „Southern Literary Messenger“ juures. Sellele järgnesid puuduse ja rännakuaastad, mil kirjanik tegi kaastööd paljudele ajakirjadele. Poe kuulsaimateks luuleteosteks on saanud need, mis ta kirjutas elu lõpupoole, naise haiguse ajal. 



1845. aastal ilmus luulekogu „Kaaren ja teisi luuletusi“. „Kaaren“ on suurepärane näide kõlaefektidest, oskuslikest siseriimidest ja kordustest, selle juhtmotiivideks on surm ja armastus. Luuletus areneb kahekõnena luuletaja ja ootamatult kambrisse lennanud kaarna vahel. Teises tuntud luuletuses „Kellad“ asenduvad elu alguse, nooruse ja rõõmu helid lõpuks matusekella lohutu kajaga. Ka luuletuses „Annabel Lee“ on teemaks armastatud naise surm. Poe lüürika olulisim kujund on “dream“ (unelm, nägemus), mis vajutab värssidele kõrgenenud tundlikkuse pitseri. Poe avaldas 1848. aastal filosoofilis-kosmogoonilise proosapoeemi „Heureka“, mille pühendas W. Humboldtile. Poe hämmastas kaasaegseid oma jõulise kujutlusvõimega. Fantastilised õuduslood „Ligeia“ (1838), „Usheri maja hukk“ (1839), „Punase surma mask“ (1842), „Must kass“ (1843) jt. järgivad romantismi parimaid traditsioone. Poe oli ka oma ajastu üks silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Ajavahemikus 1832–1845 kirjutas ta üle 60 jutustuse, mida nimetas „saladuslikeks lugudeks“, ning mereromaani „Arthur Gordon Pymi lugu“ (1838, e.k. 1936). 



Poe on mõjutanud eelkõige prantsuse ja vene sümboliste, samuti nooreestlasi. Ta on avaldanud �anriteooriat käsitlevaid esseid, nt surmajärgselt ilmunud „Poeetiline põhimõte“ (1850), milles autor peab luule ülimaks sihiks hingelise erutuse ja ülenduse ning kõrgema ilu edasiandmist. Eesti keeles on ilmunud ka „Valik luuletisi“ (1931) ja mitu novellikogu („Valimik novelle“, 1938; „Kaev ja pendel“, 1970; „Novelle“, 1989). 



ALLIKAD

T. Aunin, Edgar Allan Poe. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 152 

J. Talvet, Romantismijärgne luule Euroopas ja USA-s. Sümbolism – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 162–164. 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)