Nikolai Gogol (1809-1852)

                

            


                    Gogol oli vene kirjanik, päritolult ukraina mõisniku poeg. Õppis kreiskoolis, lõpetas Ne�ini Kõrgemate Teaduste Gümnaasiumi, töötas seejärel Peterburis riigiameteis ning pühendus aastast 1835 end täielikult kirjandusele. Esialgu hinnati Gogolit rohkem ukraina rahvuskirjanikuna ja hea Ukraina ajaloo tundjana. 



Tema varases loomingus ilmneb romantikute, eriti Schilleri, �ukovski ja Puškini mõjusid. Gogoli 1829. aastal ilmunud romantiline poeem „Hans Küchelgarten“ sai ägeda vastukaja. 1830. aastail tutvus Gogol Puškini ja �ukovskiga isiklikult ja teda paelusid 1820.–30. aastate väitlused kirjanduse rahvalikkuse üle. 1831–32 ilmus ukraina rahvaluule aineline romantilise alatooniga novellikogu „Õhtud külas Dikanka lähedal“ (e. k. 1952). Teos sisaldab 8 rahvajutustust. Selle probleemid – inimese loomus, kurjuse olemus, elu ja surma võitlus – jäid keskseks Gogoli hilisemaski loomingus. Kogumike „Mirgorod“ ja „Arabeskid“ ilmumine 1835. aastal tähistab vene kirjanduses Gogoli ajajärgu algust (nn. naturaalkoolkond). Gogoli realism on teravalt sotsiaalne, loomemenetlust iseloomustab värvika sü�ee, olustikutõepära ühendamine tinglike olukordade, groteski ja hüperbooliga. 1835. aastal ilmus jutustus „Nina“ (e. k. 1895), 1936. aastal ilmus ja lavastati komöödia „Revident“ (e. k. 1924, 1982), milles autor tegi provintsiametkonna ja politsei omavolile julget kriitikat, aga ametlik kriitika heitis Gogolile ette patriotismi puudumist ja pahedes tuhnimist. Gogol sõitis välismaale, elas peamiselt Itaalias ja Šveitsis. Seal kirjutas ta oma peateost, kaheosalist romaani „Surnud hinged“ (ilmus ainult I osa, teine jäi lõpetamata, 1842, e. k. 1937, 1977) – pärisorjusliku Venemaa üldistust, mis naeruvääristab ja taunib mõisnike elulaadi. 1842 ilmub novell „Sinel“ (e. k. 1902), mis kujutab pealinna ühiskondlikke vastuolusid ja nn. väikese inimese õigusetust. Valmisid ka jutustuste „Tarass Bulba“ (1835, e. k. 1880, 1955) ja „Portree“ (1835, e. k. 1928) uued redaktsioonid. Venemaale naasnud ja oma teoste poleemikast kohtunud, püüdis Gogol usulis-patriarhaalse utoopia jutlustamisega („Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega“, 1847) valitsust ja edumeelset avalikkust lepitada ning sattus vastuollu tolleaegse mõjusa publitsisti V. Belinskiga („Kiri Gogolile“, 1847). Gogol suri hingeliselt murtuna masendusseisundis, olles hävitanud enne „Surnud hingede“ teise osa käsikirja. Gogoli loomemeetod on suuresti mõjutanud nii vene kui Lääne-Euroopa kirjandust. Eesti keeles on Gogoli jutustuste valimikke ilmunud aastatel 1948, 1952, 1970 ja 1982. 



ALLIKAD

K. Rannaste, Nikolai Gogol. – Tiina Aunin, Lore Listra, Heli Mattisen, Väike maailmakirjanike leksikon. Tallinn, 1999, lk 79 



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal

    	        
                    
                
Portreed (2)

        
                    
            
            
            
            
            
            
            
            
                    



    
Sündmused (4)