Victor Hugo (1802-1885)

                

            


                    
Hugo oli euroopa romantismi suurkuju, kes sündis Besançonis Napoleoni armeekindrali pojana. Noorukina käis ta kaasas isa sõjakäikudel Itaalias ja Hispaanias, ema kasvatas teda katoliiklikus ja monarhiameelses vaimus. Tema kirjanduslikuks noorusiidoliks oli René de Chateaubriand. Koos vendadega asutas ta 1819. a. ajakirja „Kirjanduslik Konservatiiv“. Varajane teos „Oodid“ (1822) ja gooti õudusromaani vaimus eksootiline „Bug Jargal“ (1820, raamatuna 1826) näitasid Hugo rojalistlik-konservatiivset hoiakut. 1820. aastate teisel poolel elas Hugo läbi maailmavaatelise murrangu, ta hakkas rohkem kaasa elama ühiskondlikule õiglusele ja võitlusele, temas tekkis jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu. Filosoofilises plaanis sai valitsevaks müstiliselt varjundatud elukõiksuse ülistus. Temast sai Prantsuse ühiskonna südametunnistuse sümbol. Hugole tõid tuntust 1826. aastal ilmunud lüüriline „Oodid ja ballaadid“ ja Byronist mõjutatud „Idamaised luuletused“ (1829). 1827 ilmus draama „Cromwell“, mille eessõnas räägib Hugo oma draamakontseptsioonist. 1829. aastal ilmunud „Marion de Lorme`is tegi kirjanik kangelannaks ja headuse kehastuseks Pariisi kurtisaani. Näidendis „Hernani“ (1830; e. k. 1924) vastandas Hugo kõrgemale seltskonnale ülla „röövli“ - see oli Hispaania kuningakojas põlu alla sattunud ja seejärel röövliks hakanud aadlik Hernani. Hugo ajaloolisi näidendeid võiks nimetada ka pseudoajalooliseks - Hugo ei pööranud mingit tähelepanu ajaloolise fakti korrektsusele, vaid käsitles ajalugu pigem nimme suurte vabadustega, tehes sellest värvika tausta konfliktidele, mis tegelikult erutasid just tema enda kaasaega. Näidendi „Kuningas lõbutseb“ (1832) ainel on loodud Giuseppe Verdi ooper „Rigoletto“, „Mary Tudor“ (1833) põhineb Inglismaa traagilistel sündmustel, „Ruy Blas“ (1837) on Hispaania-aineline. Kogudes „Sügislehed“ (1831) ja „Videvikulaulud“ (1835) jätkub lüüriline luule. 1831. aastal nägi ilmavalgust Hugo meistriteos, romaan „Jumalaema kirik Pariisis“. See teos põhineb kahel sü�eeliinil: ühelt poolt räägib Hugo tegelaste elust ja kannatustest, teisalt aga kirjeldab XV sajandi elu ja ehitisi Prantsusmaal, tegelasteks on mustlasneiu Esmeralda, idealiseeritud looduslaps, kellamees Quasimodo, ülemdiakon Claude Frollo, noor aadlik Phoebus. Romaani ülesehitus põhineb kontrastidel, seda läbib sügav traagika. Hugo teiseks meistriteoseks on „Hüljatud“ (1846-1862; e. k. 1954, 1980-81) - selle peateemaks on inimese moraalne ja kõlbeline uuestisünd. 



Hugo elas kaasa revolutsiooni püüdlustele, ta valiti Prantsuse Akadeemiasse (1841) ja nimetati peeriks (1845). Protestina Napoleon III vastu läks Hugo vabatahtlikult pagendusse ning avaldas kogus „Karistused“ (1953) isevalitseja kohta satiirilisi värsse. „Kaemused“ (1856) oli mahukas, paljude aastate tööd koondav luulekogu. Tsivilisatsiooni arengut üldistav eepos „Sajandite legend“ (1859-1883) jäi siiski lõpetamata. Essees „William Shakespeare“ (1864) rõhutab Hugo kunstiloome vastutust ühiskonna ees. Sotsiaalseid ja eetilisi konflikte käsitlesid romaanid „Meretöölised“ (1866), „Mees, kes naerab“ (1869) ja „93. aasta“ (1874), „Meretöölised“ (1866). 

     Hugo toetas lõpuni rahva õiglast võitlust ja eitas vägivalda. 



Jaak Tomberg