Honoré de Balzac (1799-1850)

                

            


                    Honoré de Balzac oli suurim prantsuse kriitiline realist. Ta sündis Kesk-Prantsusmaal, tema isa tegeles toidumoona hankimisega sõjaväele. Balzac õppis Vendôme`i kloostrikoolis ja lõpetas Pariisis juriidilise kooli. Esimene talle kuulsust toonud romaan „Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799“ kujutab sündmusi, mis leidsid aset nimetatud Prantsusmaa provintsis, teos toetub faktidele šuaanide, vanameelsete ja kirjaoskamatute talupoegade mässust keskvalitsuse vastu. Tema rohked kaasaega kujutavad romaanid hakkasid ilmuma lühikeste vaheaegade järel, 1841. aastal said need üldpealkirjaks „Inimlik komöödia“, mis oli nn. ühiste tegelastega ulatuslik romaanitsükkel e. jõgiromaan. Balzac oli erakordselt viljakas kirjanik. 1832. aastal, kirjutades romaani „Kolmekümne-aastane naine“, tutvus ta kirjateel oma tulevase abikaasaga. Balzac kavandas 140 romaani, valmis jõudis nendest 90 teost. „Inimlik komöödia“ jaguneb kolme ossa: „Kommete etüüdid“, „Filosoofilised etüüdid“ ja „Analüütilised etüüdid“. 



„Kommete etüüdid“ jagunevad kuude ossa: 

          1) „Stseenid eraelust“: „Gobseck“ (1830; e. k. 1949, 1956), „Kolonel Charbert“ (1832; e. k. 1956), „Isa Goriot“ (1834-1835; e. k. 1929, 1956, 1984), „Eestkosteasi“ (1836; e. k. 1956) jt. 

          2) Stseenid provintsielust“: „Eugénie Grandet“ (1836; e. k. 1928, 1957), „Muinsuste muuseum“ (1836–1839; e. k. 1957), „Poissmehe elu“(1841-1843; e. k. 1957), „Kaotatud illusioonid“ (1837–1847; e. k. 1958) jt. 

          3) „Stseenid Pariisi elust“: „César Birotteau“ (1837; e. k. 1958), „Nucingeni pangamaja“ (1938; e. k. 1958), „Kurtisaanide hiilgus ja viletsus“ (1838–1847; e. k. 1959, 1990), „Nõbu Bette“ (1846; e. k. 1960), „Nõbu Pons“ (1847; e. k. 1960). 

          4) „Stseenid sõjaväe-elust“: nt „Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799“ (1829; e. k. 1960) 

          5) „Stseenid poliitilisest elust“: nt „Tume lugu“ (1841; e. k. 1960) 

          6) „Stseenid külaelust“: „Külaarst“ (1833; e. k. 1961), „Talupojad“ (1. osa 1844, tervikuna postuumselt 1855; e. k. 1961). 

     „Filosoofilised etüüdid“ pole filosoofilised uurimused vaid autori varasemad teosed, milles on vähem fakte ja rohkem fantaasiat, need sisaldavad tuntumate teostena romaani „Šagräännahk“ (1831; e. k. 1926, 1961), „Tundmatu meistriteos“ (1831; e. k. 1961), „Absoluudi otsingud“ (1835; e. k. 1961). 



„Analüütilised etüüdid“ jäid kavandavas suurteoses pelgalt nimetuseks, autor ise pidas sellesse kuuluvaks „Abielufüsioloogiat“ (1824), mis ei olegi romaan, vaid Pariisi olukirjelduste kogu. 



„Inimlik komöödia“ on hiiglaslik panoraamteos, seal käsitletakse ühiskonnanähtusi ja kujutatakse kõigi ühiskonnakihtide elu kaasajal. Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, konkreetsest kohast ja olukordadest. Oma ajastu traagika üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu- ja rahaahnust, see hävitab armastuse, lõhub inimsuhteid ja teeb sõbrad vihavaenlasteks. Peale „Inimliku komöödia“ romaanide kirjutas ta ka 33 „Antsakat lugu“ (1832-1837; e. k. osaliselt 1962), realistlikke näidendeid („Vautrin“, 1840; „Ärimees“, 1845; „Võõrasema“, 1848); ajakirjanduses ilmusid sageli tema kirjanduskriitilised artiklid. Säilinud on ka suurem osa Balzaci kirjavahetusest. 



ALLIKAD

G. Liiv, Realism. – J. Talvet (koost.), Maailmakirjandus, 2. osa. Romantismist postmodernismini. Tallinn, 1999, lk 145–152. 



Jaak Tomberg