H. Pöögelmann, Ei soovi ma kannelt (1904)

                

            


                                    
Ei soovi ma kannelt Väinö käest – 
sel keeled on õrnad ja hellad; 
ma ahmaksin välgud kõik Uku väest 
ja Pikkerilt põravad rattad. 

Ei helise õrnalt hääl tormikuul, 
kus huilgamas vinguvad viisid, 
kus karedalt kohamas maruhuul, 
maad katavad mustavad varjud… 

Kus vilkuvad tuledki, üksikult nii, 
ei valgusta konarlist rada, 
ei väsinud jalgu nad edasi vi, 
sest raskeks, nii raskeks lä’äb süda. 

Teel kuulen ma nuttu ja kaebamist, 
ja valu ning köidikuid tunnen, 
ja sõrmedes kramplikku tuksumist, 
ja silmades kibedat niiskust. 

Mul tõusevad rinnust siis ägedad hood, 
sest mässul on tundmuste meri, 
see kihutab ülesse vägevad vood, 
ja kuumaks, nii kuumaks lööb veri… 

Ei soovi siis kannelt ma Väinö käest – 
mil keeled on õrnad ja hellad; 
ma välgud ma ahmaksin Uku väest 
ja Pikkerilt põravad rattad… 

1904 

Hans Pöögelmann, Ei soovi ma kannelt... - Sõnarine nr 1, Tallinn: ER, 1989, lk 323-324.