Franz Schubert (1797-1828)

                

            


                    Schubert oli austria helilooja, kes sai esimesed muusikatunnid isalt ning õppis seejärel muusikat Stadtkonviktis ja kompositsiooni A. Salieri juures. Töötas abiõpetajana isa koolis ning kodumuusikaõpetajana Ungaris krahv J. Esterházy perekonnas. Schuberti romantilises ja meloodilises heliloomingus on esikohal soololaulud (neid on üle 600, peamiselt Goethe, Schilleri, Mülleri, Klopstocki ja Heine tekstidele). Enamikus neist on loodusteema põimunud armastus-, pettumus- või surmamotiiviga (nt laul „Metshaldjas“). Schubert arendas lihtsat salmilaulu, sidus muusikat ja teksti ning andis klaverisaatele suurema iseseisvuse (nt laulutsüklid „Ilus möldrineiu“, „Talvine teekond“). Schuberti üheksast sümfooniast on tuntumad h-moll ehk „Lõpetamata sümfoonia“ (1822) ja C-duur (1828), kammermuusikast G-duur ja d-moll keelpillikvintett ja A-duur klaverikvintett („Forellide kvintett“). Suur osa Schuberti instrumentaalteoseid (marsid, valsid, ekspromptid, triod, muusikalised momendid ja sonaadid klaverile) on loodud koduseks musitseerimiseks. Schubert on loonud ka oopereid (nt „Alfonso ja Estrella“, 1822), laulumänge, lavamuusikat (nt näidend „Rosamunde“) ja kooriteoseid (missad As-duur 1822 ja Es-duur 1828). Schubert oli traagilise üksinduse, elu ja surma heitluste, õnnetu armastuse, lüüriliste pihtimuste laulik.



Jaak Tomberg

                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal





    
Sündmused (1)