H. Visnapuu, Lauliku saatus (1945)

                

            


                                    “Mängi mulle kannel, 
    kuri peale kipub. 
    Pealael nagu ripuks 
mingi raske vanne!” 

Võttis laulik kandli, 
   kuningale mängis, 
   istus meeleängis 
alla varjumandli. 

Vaikseks jäi ja nukaks 
   kiusat meel türanni. 
   Laulikule anniks 
heitis kullakukru. 

Ja siis käskis puua 
   lauliku ja kandli 
   oksa varjumandli, 
viimast lugu lüües. 

“Mängi mulle kannel, 
   kuri peale kipub. 
   Pealael nagu ripuks 
mingi raske vanne!” 

(Henrik Visnapuu. Luliku saatus. - Sõnarine. eesti luule antoloogia. 2. kd. Tallinn: ER, 1992, lk 108-109)
        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)