Oskar Luts (1886-1953)

Oskar Luts sündis 7. jaan 1887 Põhja-Tartumaal Palamuse lähedal Järvepere külas käsitöölise pojana, õppis kohalikus küla- ja kihelkonnakoolis ning Tartu reaalkoolis, hiljem ka mõnda aega Tartu ülikoolis, seda lõpetamata. Apteegitöö Tartus, Narvas, Tallinnas ja Peterburis jätkus I maailmasõja päevil farmatseudina peamiselt Valgevenes Vitebskis.

Sügisel 1918 kodumaale tagasi jõudes töötas Luts aastapäevad ülikooli raamatukogus ja pidas lühemat aega raamatupoodi, seejärel oli ta kuni elu lõpuni kutseline kirjanik Tartus. Pärast sõda nimetati Luts eesti kirjanikest esimesena ENSV rahvakirjanikuks (1945). Kirjanik suri Tartus 23. märtsil 1953, ta on maetud Ropka-Tamme surnuaiale.

Majas, mis oli kirjaniku elukohaks alates 1936. aastast kuni lõpuni asutati Oskar Lutsu majamuuseum (1964).

Lutsu mahukas loomingus tõusevad esile eeskätt rohkesti lavastatud ja tõlgitud „Kevade“ (I-II, 1912-1913) ja „Suvi“ (I-II, 1918-1919), mida on nimetatud psühholoogiliselt tihedaks kaksikromaaniks. Selle sarja järjed „Tootsi pulm“ (1921), „Äripäev“ (1924) ja „Sügis“ (1938) on ebaühtlasemad ja ajaviitelisemad. Aastal 1994 bibliofiil Arnold Karu n-ö ümberkirjutusena avaldatud küsitava autorsusega „Talve“ puhul aga on kirjandusteadlased üsna üksmeelselt oletanud ümberkirjutaja enese omaloomingut.

Lutsu teistest teostest on esileküündivad jutustused „Kirjutatud on“ (1914, järgmistes trükkides „Soo“), „Tagahoovis“ (1933) ja „Vaikne nurgake“ (1934), pikem novell „Kirjad Maariale“ (1919); näidendid „Kapsapea“ (1913) ja „Kalevi kojutulek“ (1919), lastenäidend „Ülemiste vanake“ (1919) ning lastejutud „Nukitsamees“ (1920) ja „Inderlin“ (1920). 13-köitelises memuaaritsüklis (1930-41, uustrükk 1996-2001) on autor värvikalt jäädvustanud oma lapsepõlve- ja kujunemisaastad ning sõjarännakud. Korduvalt on ümber trükitud kirjaniku följetonide paremikku.

Lutsu põhiliselt realistlikus loomingus ilmnes uusromantismi ja sümbolismi mõjutusi (eriti õnnestunud sünteesina jutustuses „Soo“). Oma paremates teostes on ta oskuslikult ühte sulatanud ühelt poolt tõsimeelse lürismi ja melanhoolia ning teiselt poolt sooja ja sädeleva huumori. Ainulaadse tüübiloomis- ja pajatamisoskuse kõrval on esile tõstetud Lutsu eriliselt orgaanilist, paindlikku ja varjundirikast kõnekeelt. Seni 19 trükis ilmunud „Kevadet“ on hinnatud üheks eesti parimaks romaaniks.

Arvo Kruusemendi poolt aastail 1969-1991 lavastatud filmid „Kevade“, „Suvi“ ja „Sügis“ on aidanud kirjaniku populaarsust veelgi kinnistada. Varasematele arvukatele tavarealistlikele teatrilavastustele (hulk Andres Särevi dramatiseeringuid) on uusi kunstilisi mõõtmeid lisanud Madis Kõivu („Tali“, lav 1996) ja Mati Undi (kogumik „Huntluts“, 1999) lavatõlgendused.

Tema loomingust on avaldatud „Kogutud teosed“ (1937-40, kavandatud 27 köitest ilmus 22) ja „Teosed“ (1952-67, 11 köidet); tegutsevad Oskar Lutsu majamuuseum Tartus ja Palamuse koolimuuseum, antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat.

ALLIKAD
Meelik Kahu; Eerik teder (koost). Mälestusi Oskar Lutsust. Tallinn, 1966.
Külliki Kuusk; Liivi Rosenvald. Tartu kirjanik Oskar Luts. Tartu, 2005.
Jaan Undusk, Melanhoolne Luts: “Kevade”. – Keel ja Kirjandus, 1987, nr 1, lk 25-35.
Jaan Undusk, Melanhoolne Luts: “Kirjad Maariale”. – Keel ja Kirjandus, 1987, nr 10, lk 599-614.

Oskar Lutsu teosed e-kataloogis Ester

Aivar Kull