H. Runnel, Laenatud kandlega kaua ei mängi (1982)

                

            


                                    Laenatud leivaga lulli ei löö, 
omal on pill siis määta või mängi, 
omal on leib siis sõku või söö. 
K a n n a t u s t, k a n n a t u s t ….! – 
kaua ma kuulen, kaua ma kandleta 
laulan või luulen?! 

Laenatud valgusest kuu elab kuidas!, 
päikseks pandu niisama ei saa, 
kuu ei saa aru ja arvab: no, kuidas…?, 
päikene vastu: ei saa noh, ei saa! 
K a n n a t u s t, k a n n a t u s t ….! – 
kaua ma kuulen, kaua ma päikseta 
laulan või luulen?! 

Tõesti – ma tahan ju talve käest ära, 
hää on kui sina veel jaksad ja jääd, 
mulle on öeldud – mind talv tapab ära, 
kimbuke konte kui kamakas jääd. 
K a n n a t u s t, k a n n a t u s t ….! – 
kaua ma kuulen, kaua ma külmetai 
laulan või luulen?! 

(Hando Runnel, Laenatud kandlega kaua ei mängi. - Punaste õhtute purpur. Tallinn: ER, 1982, lk 39)