Anton Hansen Tammsaare (1878-1940)

A. H. Tammsaare (kodanikunimega Anton Hansen) on tunnustatuim eesti prosaist, eesti romaani üks kõige olulisemaid kujundajaid. Tammsaare põhiteos, romaaniepopöa "Tõde ja õigus" I-V on eesti rahvusliku iseloomu, eesti ajaloo ja eestlase identiteedi üks alustalasid. Tammsaare on ainuke eesti kirjanik, kellele tema koduvald püstitas eluajal mälestussamba.

Tammsaare sündis 30. jaan 1878 Järvamaal Albu vallas Põhja-Tammsaare talus. Kümnelapselise pere liikmena ei pääsenud ta Väike-Maarja kihelkonnakooli lõpetamise järel 1897 kohe edasi õppima ja pidi sellepärast haridus jätkama Tartus H. Treffneri eragümnaasiumis, kus 1903 sooritas küpsuseksamid. Töötas Tallinnas "Teataja" toimetuses 1903-1905 ja pärast selle lehe sulgemist "Vaatlejas" ja "Sõnumites" 1906-1907. Õppis Tartu Ülikoolis juurat 1907-1911, kuid ülikooli jäi tuberkuloosi haigestumise tõttu lõpetamata.

Tammsaare ravis end venna pool Koitjärvel ja 1912-1913 Kaukaasias. Elas vabakutselisena 1914-1919 Koitjärvel, mille järel kolis Tallinnasse. Tammsaate suri ootamatult , 1. märtsil 1940 südamerabandusse. Tema põrm on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Tammsaare avaldas oma esimesed jutustused gümnaasiumiõpilasena "Postimehes" ja G. Suitsu toimetatavas väljaandes "Kiired" ja kuulus Noor-Eesti ringkonda. Lugeva üldsuse teadvusse tõusis ta oma sajandialguse üliõpilasnovellidega "Pikad sammud" (1908), "Noored hinged" (1909) ja "Üle piiri" (1910).

Kaukaasiast inspireerituna kirjutas ta impressionistliku jutustuse "Varjundid" (1917) ja samas stiilis kunstmuinasjutte ja miniatuure.
Realistlikuma laadi leidis psühholoogilises jutustuses "Kärbes" (1917). Koitjärvel kirjutas oma esimese romaani, dramaatilise armastusloo külamiljööst "Kõrboja peremees" (1922) ning piibliainelise näidendi "Juudit" (1921).

Oma peateoses "Tõde ja õigus" (I osa 1926, V osa 1933) kujutab Tammsaare eesti elu 19. sajandi viimasest veerandist Eesti Vabariigi esimese kümnendi lõpuni. Romaani peategelaseks tõuseb mitmes suhtes autori alter egot meenutav Indrek, kes kasvab talus, käib koolis Mauruse (Treffneri) juures, töötab 1905. aastal Tallinnas ajalehes ja abiellub Eesti Vabariigi algusaegadel möllavasse tõusikute seltskonda. Romaan on laiahaardeline, filosoofiliste allüüridega elukujutus, mis kaldub kohati sügavasse pessimismi inimloomuse nõrkuse pärast, kuid lõpeb siiski lunastuslike motiividega.

Tammsaare muust loomingust on veel oluline allegoorilis-satiiriline romaan "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939), mille dramatiseeringust ja lavastusest 1979 "Vanemuises" (Jaan Tooming) kujunes eesti kõigi aegade suurimaid teatrisündmusi.

Tammsaare oli ka isikupärane ja viljakas publitsist ja esseist ning tõlkija. Tema enda teoseid on tõlgitud samuti paljudesse keeltesse.

ALLIKAD
Helene Siimisker, A. H. Tammsaare. Tallinn, 1962.
Helene Siimisker, August Palm, A. H. Tammsaare /pildikroonika/. Tallinn, 1978.
Leonid Trett, A. H. Tammsaare, nagu teda tundsin. Tallinn, 1998.
Elem Treier, Tammsaare elu härra Hansenina. Tallinn, 2002.
/Elem Treier/, Tammsaare maailmakirjanikuna: kolm välismaa Tammsaare-uurijat. Tallinn, 2001.
Mirjam Hinrikus, Dekadentlik modernsuskogemus A. H. Tammsaare ja
nooreestlaste loomingus. Tartu, 2011.
Maarja Vaino, Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus. Tallinn, 2011.

A. H. Tammsaare teosed e-kataloogis Ester

Sirje Olesk