Ernst Enno (1875-1934)

Luuletaja Ernst Enno sündis Tartumaal Valguta mõisas kutsari, pärastise taluomaniku pojana. Tema vanemate talu Soosaare oli Enno intensiivseima luuletamise koht, selle loodus inspireeris tema müstilis-igatsuslikke luuletusi. Enno on õppinud Tartus Treffneri gümnaasiumis ja Riia Polütehnilises Instituudis, mille kaubandusteaduste osakonna ta lõpetas 1904. Aastatel 1902-1903 töötas Enno "Postimehe" toimetuses, 1904-1905 oli ajakirja "Linda" tegevtoimetaja. Nendes väljaannetes avaldas ta oma esimesed luuletused, saades niimoodi eesti luule uuendajaks Juhan Liivi ja G. Suitsu kõrval. Enno on töötanud Valgas ametniku ja emakeele õpetajana, 1919 kuni surmani 1934, 7. märtsil oli ta Läänemaal koolinõunikuks. Enno on maetud Haapsal kalmistule.

Enno luule kõige uuenduslikum osa on koondatud raamatutesse "Uued luuletused" (1909) ja "Hallid laulud" (1910). Müstilist elamust otsiv, teosoofiline ja sümbolistlik luule ei leidnud kaasajal kuigivõrd mõistmist, nii ei hinnanud Enno luule uuenduslikkust neil aastatel tooniandev rühmitus Noor-Eesti.

Pärast pausi avaldas Enno veel luulekogud "Valge öö" ja "Kadunud kodu" (mõlemad 1920), kuid nende retseptsiooni varjutas seekord atraktiivse Siuru-rühmituse buum Eestis. Enno vähesed, kuid püsiva väärtusega lasteluuletused koondas koguks "Üks rohutirts läks kõndima" alles Ellen Niit 1957. aastal. Enno on avaldanud ka südamliku proosaraamatu "Minu sõbrad" (1910).

Enno tähendus eesti luule kaanoni avardamisel on kinnistunud ajapikku, nüüd peetakse teda üsna üldiselt "teise tee" rajajaks eesti luules. Tema lugejate ja hindajate ring on tema surma järel järjest kasvanud, tema luuletusi on viisistanud paljud heliloojad 20. sajandi lõpuni. Enno luule suur koondkogu "Rändaja õhtulaul", mis hõlmab tema varaseid luuletusi ja käsikirjalist pärandit (koostanud U. Tõnisson), on ilmunud 1998. Enno tütretütar on kirjanik Elin Toona.

ALLIKAD
Elin Toona, Rõõm teeb taeva taga tuld. Tartu, 2000.

Ernst Enno teosed e-kataloogis Ester

Sirje Olesk