M. Unt, Lehekülg eesti kultuuri ajaloost (1974)

                

            


                                    /---/ 
Ühel õhtul, kui Kreutzwald ja Koidula taas võõrastetoas juttu vestsid, kuna majaproua tigedalt köögis pannidega kolistas, kõlas vali koputus uksele… Veel enne, kui Kreutzwald jõudis vastata, astus tuppa Kalevipoeg, Kreutzwaldi kirjutatud rahvuseepose “Kalevipoeg” (1857–1861) vägilasest peategelane. Või selle prototüüp? Tema saapad olid porised, vammus eest lahti. Tema isiku puhul on palju lahendamata probleeme (vt. Vetemaa, 1971). Kreutzwald viitab oma eepose lõpus surnud Kalevipoja võimalikule ülestõusmisele. Oli see toimunud? Või oli see poeetiline reaalsus? Hallutsinatsioon? Või metafoor? Või arstina tegutseva Lauluisa vaimuhaige patsient? Külaline teispoolsusest? Igal juhul murdis ta kalli tooli põlve peal pooleks, viskas tükid nurka ja istus sohvale, kuid seegi langes ta raskuse all kohe kokku. Kreutzwald manitses sissetungijat leebelt, millele viimane vastas sellise sõimuga, mida Lauluisa üheski oma kirjas korrata ei julge (ka Schultz-Bertramile mitte). Kreutzwald taganes kummuti juurde. Hiid tuias toas ringi, kuni ta pilk lõpuks Koidulal peatus. Viimane oli näost valge nagu lubi. Ühe esimese eesti haritud naisena oli talle teada hiidude käitumislaad. Kalevipoeg astus Kirjaneitsi juurde ja võttis tal oma suurte kämmaldega ümber piha. Tema ilme rääkis selget keelt, missugune stseen nüüd järgnema pidi. Kuid enne haaras Kreutzwald tagantkätt kummutist oma väikese daamirevolvri ja kihutas Kalevipojale kuuli pähe. Mürinal langes hiid tuppa kokku. Läks tarvis terve pere jõupingutusi, et laip veel samal ööl lähedal asuvasse Tamula järve uputada. Läbi vee olevat surnukeha veel praegugi näha. Seda kohta hüütakse rahvasuus Kaleviauguks. Ka seekord levis legend peatsest ülestõusmisest (vt. Laugaste/Normann, 1959). Meeleolu, mis pärast seda intsidenti Kreutzwaldi perekonnas tekkis, oli lausa talumatu. Pärast tormilisi vahekordade selgitamisi sõitis Kirjaneitsi 20. (?) juulil Tartusse tagasi. 
(Mati Unt, Lehekülg eesti kultuuri ajaloost. - Valitud teosed. 2. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 8–9)