F. Tuglas, Tuhat aastat (1927)

                

            


                                    /---/ 
Inimiga tagasi: 

         Jälle tuled, seekord palju, 
         seekord kevad, seekord suvi, - 
         ah, on jaanituled need! 
         Peab pidu jälle rahvas, 
         laulab öösel, laulab päeval, - 
         näib, kui alles tänapäeval 
         oleks leidnud hääle ta. 

         Uuest’ rahva keskel laulik, 
         vestab jälle jutumees. 
         Millest laul see, millest jutt see kõneleb? 
         Olla olnud eesti rahvas, - 
         rahvaks saagu uuest’ ta! 
         Olla olnud oma maa, - 
         uuest’ meile saagu ta! 
         Ärgu olgu enam orja, 
         olgu enam isanda! 
         Pimed olid läinud päevad, 
         seda selgem tulevik! 

         Kes need lauljad, 
         kes need uued jutumehed? 
         mainida siin keda, keda jätta? 
         Robertit või Vidrik Reinu, 
         isa Voldemari, tütart Lydiat? 
         Ja Kaarlit, Mihklit, Jakobit? 
         Ning unustada nooremaid, 
         nii Augustit ja Eduardi, 
         Juhan-meelepoolist? 
         Ei ole lugu nimedest, 
         tööst vaid kõne. 
         On kandnud töö see siiamaale 
         ja kannab veelgi edasi! 

(Friedebert. Tuglas, Tuhat aastat. - Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 1. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 439)        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)