I. Laaman, Oma lastel õnne tooma... (1970)

                

            


                                    Kalevipoeg oli suure kasvuga. 
Tal oli siilinahkne kasukas. 

Näeks küll veider välja Broadwayl. 
Nad ehk lavastaksid näidendi: 
kuidas jalutu tuleb õnne 
tooma oma lastele: šokolaadi, 
elektronarvuteid ja kuulsulepäid, 
külmutuskapp ja närimiskummi. 
Naeratus läbi pisarate ja 
Happy End 

Näeks küll imelik välja… 
Aga sellele vaatamata me armastame teda väga: 
mina ja siil. 

(Ilona Laaman, Oma lastel õnne tooma... - Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 4. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 309)