J. Kunder, Kuningas Kalev (1889)

                

            


                                    Kord uinusin Viru vee rannal 
ja nägin üht imelist und, 
see tungis mu südame sisse, 
ei meelest mul lähe see tund. 

Kui kuld olid Viru vee lained, 
kui kuld olid metsad ja mäed; 
ning lainete sülest end tõstsid 
veeneitsite mängijad käed. 

Ja voogades liikusid väljad, 
kõrs kiigutas kullaseid päid. 
Seal Kalevi kalmul mu silmad 
üht imelist ilmumist näid. 

Seal kuningas Kalev end tõstis 
ja rõõmuvees hiilgas ta silm; 
ta vaatas sealt Viru maa otsa, 
kus muistene tema maailm. 

Ta vaatas sealt põldude peale 
ja merele sihtis ta sealt; 
ta tõstis siis kõrgele käed 
ning kõneles kalmude pealt. 

Ta õnnistas vilja ja välja 
ja merele pööris ta pead; 
ta õnnistas metsa ja muru 
ja palus neil’ päikeselt head. 

Siis heitis ta uuesti hauda… 
Ta hingab seal rahulist und, 
sest Eestimaa õitseb ja kasvab, 
tal lauludest heliseb rind. 

See ilusam uni ei taha 
mu mõtetest kaduda nüüd; 
ma mõtlen ta peale, tast laulan, 
mu laulul ei ole sest süüd. 

(Juhan Kunder, Kuningas Kalev. - Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 1. kd. Tallinn: ER, 1989, lk 190)        
                    


                        

            	

                	
    
Seotud materjal




    
Isikud (1)