Aadu Hint (1910-1989)

„Aadu Hint oli oma eluajal tunnustatud klassik, kelle teoseid avaldati mitmekümnetuhandelistes tiraažides, tõlgiti paljudesse keeltesse, õpiti koolis... Tundub, et praeguseks on ta peaaegu unustatud, nagu nii mõni teinegi tolleaegne suurus. Võib-olla pisut ebaõiglaselt, sest ta on eesti kirjanduses siiski mastaapne eepik, kirjutanud häid raamatuid.“ Nõnda kirjutab kirjandusloolane Mall Jõgi 2007. aastal kogumikus „Kõnelesid“, juhatades sisse taastrüki Hindi 70. sünnipäeva puhul võetud intervjuust, mis ilmus ajalehes Sirp ja Vasar 11. jaanuaril 1980. Kogumikus järgneb intervjuule „Aadu Hint ja Vello Pohla: selle intervjuu lugu“, millest loeme intervjuu tsenseerimisest ning sellest, kuidas Sirbi ja Vasara peatoimetaja Vello Pohla kaebas kommunistliku partei juhtkonnale omaenda toimetatava ajalehe peale.

Mall Jõel on mõlematpidi õigus. Ühelt poolt oli Hint 1965. aastal omistatud rahvakirjaniku tiitliga tunnistatud ühtlasi ka Nõukogude Eesti kirjandusklassikuks, kelle peateos, tetraloogia „Tuuline rand“ (1951–1966) oli mitu kümnendit kooli kirjandustundide kohustuslikuks lektüüriks. Hindi kaheksas köites „Kogutud teosed“ ilmusid 1975–1980. Sünni poolest kaassaarlase Juhan Smuuli kõrval oli ta üks tõlgitumaid autoreid sõjajärgses eesti kirjanduses. Hint pälvis Nõukogude Liidu kõrgeimad autasud, Lenini ja Tööpunalipu ordenid. 1975. aastal ilmus Kalju Lehe kirjutatud monograafia Aadu Hindist. Eesti kirjanduse ajaloos (1965–1991) jaguneb Hindi elu- ja loomingukäsitlus kahte köitesse (IV köite 2. raamat ja V köite 1. raamat). Ent hilisemates, juba taastatud Eesti Vabariigis ilmunud kirjandusloolistes käsitlustes (nt „Eesti kirjanduslugu“, 2001) jääb Hindi looming tagaplaanile. Tema randlaste-eepose kirjutamise ajendiks ja eeskujuks oli kirjaniku sõnul olnud Eduard Vilde „Mahtra sõda“. Selle esimene osa on pühendatud 20. sajandi alguse ajaloolistele murdehetkedele, esimese, 1905. aasta Vene revolutsiooni eel- ja järellainetusele Saaremaal. See ilmus 1951, kui elati stalinismi kõrgaega, mida kroonis loomingulist haritlaskonda laastanud 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee VIII ehk kurikuulus „märtsipleenum“. Raamatu ilmumise järel heideti Hindile ette, et ta pole käsitlenud tööliste revolutsiooni Tallinnas ning kajastamata olevat jäänud ka eesti ja vene rahva sõprus. Ägeda kriitika survel kirjutas Hint juurde kümme uut, etteheidetele vastutulevat peatükki, mis viis romaani tasakaalust välja, nii et see kaotas oluliselt oma kunstilisest väärtusest. Ajaloolise tausta, dünaamilise sündmustiku, looduskirjelduste, karakteriloome poolest õnnestunud teose algvarianti pole hiljem taasavaldatud, mis on andnud kirjandusloolasele Cornelius Hasselblattile põhjuse kahetsemiseks, et „eesti kirjanduse jaoks [on] seni kadunud üks keeleliselt rikas, värvirõõmus, mitmekihiline ja rohke huumoriga kirjutatud tekst“.

Aadu Hint sündis 10. jaanuaril 1910 (vkj 28. detsembril 1909) Muhumaal Igakülas Iivardi talus, kuid üles kasvas ja oma iseseisvat eluteed alustas ta juba Saaremaal, Lümanda vallas asuvas isa kodutalus Koplil. Kõik ta lähemad sugulased olid kalurid, meremehed või ehitajad. Vaimuinimesi nende hulgas polnud. Hindi vanemad pidasid siiski oluliseks oma lastele, kolmele pojale ja tütrele haridust anda. Isa Aleksander Hint oli põllumees ja kaugesõidukapten. Hint käis Lümanda algkoolis ja lõpetas 1920 Saaremaa Ühisgümnaasiumi pedagoogikaharu ning valiti samal aastal Rootsiküla algkooli õpetajaks. Oma mahukast lugemisvarast on Hint ise esile tõstnud Jack Londoni „Martin Edenit“. Töölispäritoluga meremehest autodidakti iga hinna eest kirjanikuks pürgimine, selle saavutaminegi ja seepeale äratundmine, et vaatamata kirjanikukuulsusele ei suuda ta ületada klassivahesid, mis viib traagilise lõpuni – see on lugu, mille sarnast võib mõneski mõttes jälgida Hindigi elukaarel. Samuti oli Hindil sügav huvi ka Nietzsche, tolle „üleinimese“ idee ning hiljem ka psühhoanalüüsi (Freud, Adler, Jung) vastu, mille mõjutusi võib leida tema esimestes, nn pidalitõve romaanides ning mitmetes kirjutistes. Koos oma toonase abikaasa, tulevase luuletaja Debora Vaarandiga (neiuna Trull, 1936–1941 Hint), kellega Hint oli tutvunud 1935. aastal, tõlkis ta eesti keelde Alfred Adleri „Inimesetundmise“ (ilmus 1939).

Hint debüteeris 1934. aastal romaaniga „Pidalitõbi“. Selle käsikirja oli lugenud individuaalpsühholoogia tundja, dr. Viktor Hion, kelle juures raviseanssidel oli toona ravimatusse pidalitõppe nakatumise hirmus Hint ka Tartus elades käinud. Romaan pälvis Looduse romaanivõistlusel teise koha. Leeprahaigusel oli Hindi käsitluses ka sotsiaalne mõõde. See oli „tolleaegse ühiskonna sotsiaalne leepra, mille ma sealt välja hüüdsin, mille ma pidin välja hüüdma,“ on Hint intervjuus Mall Jõele ligi pool sajandit hiljem tunnistanud. Järgmise, 1936. aastal ilmunud romaani „Vatku tõbilas“ sündmustik on viidud otse leprosooriumi (leeprahaigete ravi- ja pelgupaik oli rajatud 1904. aastal Hindi kodukandis, Lääne-Saaremaal Audaku talus), mille olusid ning asukaid jälgitakse sinna naasnud, ehkki terveks tunnistatud, kuid tervete keskel end üleliigsena tundnud Juuli Hiilase silme läbi.

1937. aastal ilmunud romaan „Kuldne värav“ käsitleb siiruse ja usalduse küsimust armastussuhetes. Selle peategelane on kompleksidest ja armukadedusest vaevatud Laas Raun, kelle meelest naine peab olema mehe omand nii kehalises kui ka psüühilises mõttes. Laas korraldab stseene, jõuab koguni sadismi piirile, et välja selgitada tõde naise truudusest ning kehtestada end intiimsuhetes. Tema abielu kujutamises noorukese Naadžiga aimub ühelt poolt Freudi mõju, teiselt poolt aga markeerib see Aadu Hindi ja Debora Trulli teineteiseleidmise ning abielu alguse välist käiku. Sellele osutanud kirjandusteadlane Maie Kalda on Debora Vaarandilt hiljem (1999 ja 2005) meenutustena üles kirjutanud: „Aadu oli mammapoeg, tahtis kõva kätt. Emakultus. /---/ Ta oli rahutu, kõikuv, temaga ei tea iial, mis sind kodus ootab. /---/ Aadu oli Strindbergi meeste moodi, kohutavalt vastuoluline.“

„Ta oli tulnud kirjandusse vaeste ja vaevatute häälena,“ on Hindi kirjanikutee algust iseloomustanud kriitik ja toimetaja Aksel Tamm, kirjeldades teda „suure asjaajajana“, kelles oli närvlikku heitlikkust. 1930. aastate lõpus Tartus kooliõpetaja ametit pidanud ja 1937. aastal Eesti Kirjanikkude Liidu liikmeks võetud Hint osales vasakintellektuaalide ringides. Ta läks kaasa 1940. aastal nn juunipöördega, millele eelnes Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt. Astunud kommunistliku partei liikmeks, hakkas ta sama aasta sügisel toimetama ajakirja Viisnurk (endine Varamu). Sõja puhkedes suvel 1941 töötas Hint aga juba ajalehe Noorte Hääl toimetuses, evakueerus Nõukogude tagalasse ning töötas ligi aasta teise tüürimehena kalapüügilaeval Araali merel. Armeesse mobiliseerituna 1942 teenis ta tagavarapolgus klubi ülemana. 1945–1946 oli Hint Eesti Kaluriühistute Liidu esimees. Hiljemgi on ta olnud ühiskondlikult aktiivne, juhatades näiteks Eesti NSV Raamatuühingut ning olles valitud ENSV Ülemnõukogu liikmeks (1974–1984). Aastatel 1946–1948 töötas Hint Loomingu toimetuses. Kutselise kirjanikuna alustas 1949. Selle perioodi algusest pärinevad kaks nõukogulikult publitsistlikku näidendit „Tagaranna meest kalakuunar“ (1947) ja „Kuhu lähed, seltsimees direktor?“ (1949).

Epopöa „Tuuline rand“ esimene osa on panoraamne vaade 1905. aasta revolutsiooni eelõhtusse. Selle peategelasteks on laulumeister Pime-Kaarli, vennad Tõnis ja Matis Tihu ning viimase poeg Peeter. Tihu perenimi on anagramm Hindi nimest ja romaan tervikuna toetub Hintide suguvõsa pärimusele. Ehitatakse laeva nimega Kaugatoma, mille kapteniks saab Tõnis Tihu ning mille prahtimisega loodab külarahvas ühistut luues leevendust valitsevale vaesusele. Romaani teise osa peategelaseks on Külasoo Mare, Matis Tihu teise poja Sandri naine. Teises osas ilmneb taas pidalitõve teema: leprosooriumisse viiakse üks kauge sugulane. Tegemist on isikuromaaniga, milles kasutatakse ka epistolaarset vormi. Konflikt keerdub Tõnise ümber, kes on Kaugatoma oma valdusse saanud ja püüab ühistu esimeest tüssata, mis aga ei õnnestu. Kolmanda köite tegevusaeg ulatub 1915. aastast kuni 1918. aastani. Seegi on isikuromaan, keskendudes Joonas Tihu läbielamistele ning suhtumistele aja pöördeliste sündmuste tuules. Neljandat köidet on iseloomustatud kui arenguromaani, seal kirjeldatakse peategelase Enn Tihu ideelisi otsinguid ja eneseleidmist Eesti Vabariigi oludes. Enn Tihus on ära tuntav autori enda kujunemislugu: Ennu vaimseks äratajaks saab hirm nakatuda pidalitõppe; ta jõuab oma arutlustes sotsiaalse ebaõigluse mõistmiseni, mis juhatab teda marksismi juurde.

Hiljem on Hint sügavalt pettunud nõukogude režiimis. Ta on lausa kavandanud põgenemist. Pärast IV köite ilmumist 1965. aastal, millele eelnes Hindi heitlemine tsensuuriga, on Aksel Tamm küsinud, kas Tammsaare pentaloogia ei inspireeriks Hinti kirjutama ka viiendat köidet „Tuulisele rannale“, mille peale on saanud vastuseks: „Ma ei saa seda kirjutada, nagu tahan. Ei saa kirjutada, nagu oli. Seda köidet ei tule.“

Aadu Hindi luigelauluks kirjanikuna jäi romaan „Oma saar“ (I osa raamatuna 1977, I ja II osa koos 1985), omamoodi tagasijõudmine 1905. aasta revolutsiooni aegadesse, mille käsitlemisega ta alustas „Tuulist randa“. See on kodukandist põgenema sunnitud saarlaste, Mall Jõe sõnul „Eesti esimeste poliitiliste pagulaste“ lugu. „Oma saar“ viitab Gustav Suitsu luuletusele ja tõuseb ka selles romaanis sümboliks. „Muidugi, oma saar ei ole ju ainult see paik, mida otsid,“ selgitab Hint, „vaid midagi hoopis rohkemat, see on nagu üks igivana unistus /---/ igatsus harmoonilisema, eetilisema elu järele.“

Aadu Hint suri 26. oktoobril 1989 ja tema põrm puhkab Saaremaal Kihelkonna kalmistul.

Kirjandus

Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 2. raamat. (Peatoimetaja E. Sõgel). Eesti Raamat, 1984.

Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 1. raamat. (Toimetaja M. Kalda). Eesti Raamat, 1987.

Cornelius Hasselblatt. Eesti kirjanduse ajalugu. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.

Mall Jõgi. Kõnelesid. Tänapäev, 2007.

Maie Kalda. Debora ja vennad. Eesti Kirjandusmuuseum, 2010.

Kalju Leht. Aadu Hint. Lühimonograafia. Eesti Raamat, 1975.

Pärt Lias. Eesti nõukogude romaan. Eesti Raamat, 1985.

Aksel Tamm. Aga see oli üks mees. Kuldsulg, 2003.

Rein Veidemann. 101 eesti kirjandusteost. Varrak, 2011.

Rein Veidemann