A. Kivirähk, Kalevipoeg XX (2002)

                

            


                                    SULEVIPOEG: 
Kus on kuningas? Kus Kalevipoeg on! Tema rahvas on näljas! 
ALEVIPOEG: 
Põllumehed on kandnud kahju ja neid tuleb toetada! 
SIIL: 
Kalevipoega pole enam. Ta on surnud. 
OLEVIPOEG: 
Surnud? 
ALEVIPOEG: 
Meie kuningas on surnud? 
SULEVIPOEG: 
Häda ja viletsus! Just nüüd, kus meil teda tarvis läheb! 
OLEVIPOEG: 
Kes meid siis nüüd aitab? Küll on jama! 
ALEVIPOEG: 
Eks see hirmus joomine ja liiderdamine ta hauda viis, mis muud. 
SULEVIPOEG: 
Ja nüüd peame meie ta maha matma! Ikka meie peale jäävad need kõige raskemad tööd! Mis see kõik maksma läheb! Ikkagi kuninga matused! 
SIIL: 
Ei tule mingeid matuseid. Sellepärast et... (Pidulikult) Vanataat pani Kalevipoja seisma põrgu väravate ette, käsi kalju kammitsas, et ei sarvik põrgust pääseks! (ähvardavalt) 
      Aga ükskord algab aega, 
      kus kõik pirrud kahel otsal 
      lausa lähvad lõkendama! 
      Lausa tuleleeki lõikab 
      käe kaljukammitsasta - 
      Küll siis Kalev jõuab koju 
      oma lastel õnne tooma, 
      Eesti põlve uueks looma! 

(Mehed on kuulavad, suu ammuli, pidevalt taganedes. Kui SIIL jõuab sõnadeni: "küll siis Kalev jõuab koju", põgenevad nad tagasi vaatamata võssa.) 
SIIL: 
Uhh! Napilt läks! Ikka hea, kui oskad natuke luuletada. 
(Lahkub, tirides koos endaga surnud KALEVIPOEGA) 

LÕPP 

/Käsikiri 2002/

Andrus Kivirähk, Kalevipoeg. - Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006.