Uku Masing (1909-1985)

Eesti luuletaja ja teoloog Uku (1937. Aastani Hugo-Albert) Masing (1909-1985) on eesti kirjanduse üks omanäolisemaid autoreid, kelle erakordne intellekt ja tööde bibliograafia lubab nimetada teda ka lingvistiks, folkloristiks, orientalistiks. Masing kuulub eesti kirjanduse 1930. aastate nn akademistide põlvkonda ja on samas 21-aastaselt kaitstud väitekirjaga Vana Testamendi teaduse ja semi filoloogia alal – “Elihu kõnede suhe Hiobi raamatu teistesse osadesse“ (1930) – tõenäoliselt üks nooremaid magistreid üldse tollases Tartu Ülikoolis. Doktoritööga paralleelselt avaldas ta 1935. aastal oma esimese luulekogu „Neemed Vihmade lahte“. Just selle luulekogu järgi on Masing ka Eesti kultuuriruumis tuntud: sealt valis Ants Oras luuletused ka 1938. aastal ilmunud luuleantoloogiasse „Arbujad“; sellest ajast on Masingust räägitud ka kui ’arbujast’. Antoloogilisest ‘arbujast’ kõnelemine jääb aga Masingu luule puhul pinnapealseks. Masing elas ja kirjutas kogu elu arbujana selle sõna algupärases mõttes, ekstaatiliselt ja love-seisundis. Masingu vaimurännud neljamõõtmelisse ruumi, tessarakti või merereis Kartaago meresõitja Hannona, osalisena ajaloosündmuste keskel 14. ja 16. sajandi Eestis on võrreldavad šamaani rännakutega või arbuja-ennustajana järgnemine oma kujutluspildile, vahendajana hingede- ja elavate maailma vahel. Sarnast visionaarset tunnetust kannavad ka Masingu ainus proosateos, polüneesia-aineline “Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate kalmistul” (1938-1939; ilmunud 1989) ning Masingu mitmed ajalookäsitlused, mis professionaalsetes ajaloolastes on tekitanud palju vaidlusi tõepärasuse teemadel.

Koos „Neemede…“ raamatuga on ta eluajal kirja pannud 19 luulekogu jagu tekste ning nendele lisaks tuleks lugeda veel 6 kavatsetud, kuid autori poolt komponeerimata jäänud tekstikogu („1343“, „Miikaeli liturgiad“, „Roosikrantsi palved“, „Ehatuule maa“, „Rahast ja võimust“ „Gudea ja Hoosea“). Masingu luule on temaatilisel alusel avaldatud 6-köitelise „Luule“ sarjana, need ilmusid aastail 2000–2005 Uku Masingu Kolleegiumi ja Ilmamaa kirjastuse väljaandel.

Põhitoonilt on luulekogu “Neemed Vihmade lahte” usuliste elamuste pidevuse ja intensiivsuse pärast nimetatud luuletaja palvepäevikuks. Päevikuks võib kahtlusteta nimetada kogu Masingu luuleloomingut. Samas ei saa märkimata jätta, et Masingu esseistikatki iseloomustab pihtimuslik laad. Üksildase nägemustes rändajana unes ja ärkveloleku piirialal ulatub Masingu tunnetuslik side Juhan Liivi ja Ernst Ennoni. Müstiku-asendi suhtes on Masingul sarnasust Inglise romantismiaja poeedi William Blake’iga, tunnetuslikku sidet kinnitab ka Masingu kirjutatud Blake’i essee (1957).

Oma ekstaatilise poeetilise keele kujundamisel on Masing kõige enam kontaktipinda saavutanud luuletajate J. Masefieldi ja E. A. Poe’ga. Isikupärane luulekeele poeetika avaldub ka 1940. a Piibli tõlkes, kus Masingu tõlgitud on Vana Testamendi Psalmid ja prohvetiraamatud. Tema ekstaatilise-visionaarse stiili algimpulsid pärinevad aga kooliajast Tallinna 2. Reaalgümnaasiumis (hiljem Tallinna Linna Tehnika Ühisgümnaasium). Koos koolivendadega vaimustuti dadaistidest, futuristidest, sürrealistidest, ekspressionistidest. Ekspressionistide tõlgete juurest jõudis noor Masing hiina ja jaapani aineni, Vanade Idamaade ajaloo juurde. 13-aasta vanuselt, 1923. aastal ilmus trükis Masingu esimene luuletus “Notturno”. Masingu luule idalikkuse lätteid võiks otsida ka Masingu Tagore’i luule tõlgetest. Masingu ilukirjanduslikest tõlgetest on paradoksaalsel kombel tuntuimad just need 13-aastase poisina tõlgitud Tagore’i tekstid. Tagasivaatavalt tundub praegu koomiline, et usaldusväärsuse avaldamiseks omandasid need tõlked alles 13 aastat hiljem, hinnatud raamatusarjas „Nobeli Laureaadid“ 1936. aastal. Pole liialdamine öelda, et need on Eestis kujundanud terve Tagore’i-mõistmise paradigma.

Luule religioossusega on otseselt seotud Masingu keelefilosoofia, mis kasvas välja üliõpilasaastatel semitistikaga tegelemisest. Masing õppis Tartu Ülikoolis teoloogiat aastail 1926-1930, kus lisaks semi keeltele omandas ta heebrea, aramea, araabia, süüria ning etioopia keele. Monograafiliselt käsitleb ta oma seisukohti 1970. aastatel kirjutatud teoses „Keelest ja meelest“ (2005). Masingu keelefilosoofia taustal võib vaadelda Masingu luulet kui tunnetuslikku rännakut omaenese taju piiridele.

Masingu bibliograafia ja retseptsioon on iseenesest ilmekas näide Nõukogude ühiskonnas kehtinud sõnavabaduse puudumisest ja tsensuurist. Nõukogude okupatsiooni algusaegadel olid Uku Masingule suletud kõikide trükiväljaannete toimetused. Ka 1950.-1960. aastate luule on kirjutatud persona non grata positsioonis. Pärast üksikuid esikkogu arvustusi 1935. aastal jäi Masingu luule mõtestamine sisuliselt pagulaste kätte, samuti tema luulekogude trükis avaldamine. Masingu luule retseptsioon kodumaal hakkas taastuma pärast poliitilise situatsiooni muutumist 1987. aastal. 1950. aastate teisel poolel sai Masingule võimalikuks õppejõu-amet Usuteaduste Instituudis Tallinnas. Sel ajal omandas Masing mentori-rolli nii noorte teoloogide kui ka uue luuletajatepõlvkonna hulgas. Koos Artur Alliksaarega kujunesid neist mitteametlikud 1960. aasate luule vaimsed suunajad.

Oma tööde mahukuse ja avara teemaderingiga on Masing omamoodi fenomenaalne eesti kultuuris. Eesti keelde on mitmed maailma vaimupärandisse kuuluvad tekstid tõlkinud just Uku Masing: akadi keelest „Gilgameš’i“ 41 värsirida, araabia keelest muinasjutte „Tuhande ühe öö lugudest“, sumeri keelest “Lugalbandalaulu”, pärsia keelest Umar-i-Khajjām’i „Rubaiid” jmt.

Külliki Kuusk