Karl Ristikivi (1912-1977)

Eesti kirjanduse parimaid prosaiste, keda A. H. Tammsaare pidas oma mantlipärijaks;  luuletaja, lastekirjanik ja kirjandusloolane. Sündis 10. oktoobril 1912 Läänemaal Varbla kihelkonnas Uue-Varbla külas Sipka talus teenijanna pojana, õppis 1922–27 Varbla algkoolis, 1927–30 Tallinna kaubanduskoolis ja 1931–32 Tallinna kolled�is. Töötas õpingute kõrval Tallinnas K. Brandiesi tapeediäris, peamiselt teenis elatist kirjandusliku tööga. Õppis 1936–41 Tartu Ülikoolis geograafiat, lõpetas cum laude. EÜS „Veljesto“ liige, hiljem esimees. Töötas ülikooli majandusgeograafia instituudis, oli tõlgina Saksa sõjaväes maist novembrini 1943, mil põgenes Soome; oli Helsingis Eesti Büroo asjaajaja ning võttis osa e almanahhi „Eesti Looming“ toimetamisest. 1944 siirdus Rootsi, töötas algul Uppsala ülikooli geograafiainstituudis arhiivitöölisena; aastast 1947 elas Stockholmis, kus töötas aastast 1949 kindlustus- ja aastast 1955 Solna äärelinnas haigekassaametnikuna. EKL-i liige 1939, Eesti PEN-klubi esimees, Välismaise EKL-i liige 1945, Eesti Kirjandike Kooperatiivi (Lundis) esimees. Ristikivi leiti surnuna oma korterist Stockholmis, tõenäoline surmapäev arstide poolt määratud, maetud Stockholmi metsakalmistule. Mälestussammas (1987 A. Mölder ja I. Volkov) Pärnumaal Varbla koolimaja ees. [---]
Ristikivi debüteeris jutuga Uudislehes 1928, avaldas ajakirjanduses rohkesti jutte (ka pseudonüümiga Ivo Kari) ja vesteid (ka pseudonüümiga Pilatus), järjejutuna seiklusromaani „Võõrad varjud“ (Perekonnaleht 1934) ja ajaloolise romaani muinasaja meremeestest „Viikingite jälgedes“ (Perekonnaleht 1936). Leidis tunnustust lasteraamatutega „Lendav maailm“ (Tartu, 1935. „Sinine liblikas“ (Tartu, 1936), „Semud“ (Tartu, 1936) ja „Sellid“ (Tartu, 1938); kõik auhinnatud „Looduse“ lasteraamatuvõistlustel. Kuulsuse tõi romaan „Tuli ja raud“; I auhind „Looduse“ romaanivõistlustel 1938 (Tartu, 1938), mis kujutan eesti talupoegade linnastumist ja muutumist töölisteks. [---] Teos kuulub eesti väljapaistvamate töölisromaanide hulka. Selle raamatuga on tegevuskoha ja kõrvaltegelastega ühendatud romaan „Õige mehe koda“ (1. trükis „Võõras majas“; Tartu, 1940). Kus vaene agulinooruk Jakob Kadarik suure järjekindlusega võitleb enda äriomanikuks, kuid peab selle positsiooni eest maksma liiga kallist hinda, saavutamata rahuldust. Romaan „Rohtaed“ (Tartu, 1942) kujutab sajandivahetuse koolmeistri elukäiku, kelle romantilised ideaalid kitsastes oludes on määratud känguma. Teoses on kesksel kohal haritlase ja väikekodanluse vaimulaadi võitlus, ka siinne peategelane Julius Kilimit peab lõpetama nukra resignatsiooniga. Need kolm teost on komponeeritud perekonnaromaanidena, kuid annavad avara sotsiaalse pildistuse tallinna oludest mitme aastakümne vältel [---], neid teoseid on hakatud nimetama Tallinna-triloogiaks. Triloogia kahe viimase raatuga jõudis Ristikivi eesti romaaniloomingu tippu. 
Sõja ajal Tartus alustas Ristikivi Eesti Vabariigi lõppaastaid (1939–40) kujutava romaanitriloogia kirjutamist, sellest valmisid romaanid “Kõik, mis kunagi oli“ (Vadstena, 1946) ja „Ei juhtunud midagi“; Vadstena, 1947). Neis näitab ta Molotov-Ribbentrop-paktile järgnenud ultimaatumi vastukaja Tallinna ja Tartu haritlaste ning ohvitseride ringkonnas, dialoog ja häälestus on eleegiline. Pärast pikemat vaikimist esines Ristikivi romaaniga „Hingede öö“ (Lund, 1953, 2. tr Tallinn 1991, järelsõna Jaan Undusk), kus ta on loobunud realistlikust kujutamislaadist ja kasutab sümbolistlikke ja sürrealistlikke vahendeid. Teos esitab üksildase mehe unenäolisi juhtumeid uusaastaööl kuskil labürintlikus majas, kust on raske leida väljapääsu. [---] „Hingede öö“ tähendas eesti proosa uuenemise algust , selle mõju on olnud suur nii võõrsil kui kodumaal. Edaspidi kirjutas Ristikivi rahulikus kroonikatoonis ajaloolisi romaane, ammutades ainet Euroopa paljude maade minevikust. Esimest triloogiat „Põlev lipp“(Lund 1961), „Viimne linn“ (Lund, 1962) ja „Surma ratsanikud“ (Lund, 1963) on nimetatud ajaloolisteks kroonikateks, need kajastavad ristisõdade ummikussejooksmist, tegevuspaigaks on Vahemere room. 
Teist triloogiat „Mõrsjalinik“ (Lund, 1965), „Rõõmulaul“ ja „Nõiduse õpilane“ (Lund, 1967) on autor määratlenud ajaloolisteks biograafiateks, neid vaatleb Ristikivi katoliku pühaku, prantsuse trubaduuri ja lääneliku õpetlase elukäigu kaudu Euroopa keskaegset vaimuelu ning leiab selle nüüdisajast alltekste. [---] 
Kolmas ajalooliste romaanide triloogia „Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes“ (Lund, 1970), „Lohe hambad“ (Lund, 1970) ja „Kahekordne mäng“ (Lund, 1972) lisab ajalooliste sündmuste kujutamisele nüüdisaegse tasandi, mille tegevuskohaks esimeses romaanis on London, teises Pariis ja kolmandas Kopenhaagen. Siin näidatakse mitmes erinevas ajajärgus samalaadsete probleemide ja situatsioonide esinemist. [---] Ajalooliste romaanide sarja kuulub ka „Rooma päevik“ (Lund, 1976), mis esitab Eestist pärineva baltisakslase lüürilisi elamusi ja arutlusi ühiskonnast XVIII saj. Roomas. 
Triloogiaid seostavate vaheraamatute osa etendavad romaanid „Imede saar“ (Lund 1964, LR 1966) ja „Sigtuna väravad“ (Lund, 1968). [---] Ristikivil on seiklusromaani „Martin Musta saladus“ (Stockholm, 1954) kaasautor. Valiku Ristikivi varastest novellidest ja hilisemat lühiproosat esitab postuumselt avaldatud kogu „Klaassilmadega Kristus“ (Lund, 1980). Ristikivi filosoofilise koega lüürika on ilmunud kogus „Inimese teekond“ (Lund, 1972).
Rootsis on Ristikivi esinenud pidevalt viljaka kirjanduskriitikuna (peamiselt ajakirjas Tulimuld), ning aeg-ajalt tegelenud ja kirjandusteadusega: ta on kirjutanud ülevaaate „Eesti kirjanduse lugu“ (Stockholm, 1954), lühimonograafia „Bernard Kangro“ (Lund, 19967) ja olnud kaasautor (kirjutanud luule- ja draamakirjandusest) ülevaatele „eesti kirjandus paguluses 1944–1972“ (Lund, 1973). Geograafina on ta koduloolise teose „Meie maa“ I–IV (Lund, 1955–57) kaasautor. Ta on teinud kaastööd mitmesugustele antoloogiatele ja koguteostele, endast on ta jutustanud koguteoses „Kirjanikult lugejale“ (Lund, 1953) ja „Minu noorusmaa“ (Lund, 1964). Ta seisukohti ja kogemusi on Bernard Kangro publitseerinud kirjavahetuses „Kirjad romaanist“ (Lund, 1985). Eestis on avaldatud valimik aforisme „Minugi tee ei ole veel lõppenud“ (1989, koostanud Reet Neithal), „Mälestusi ja reisikirju“ (LR 1993, koostanud ja järelsõna Janika Kronberg). 

Janika Kronberg on avaldanud Karl Ristikivi „Päevaraamatu 1957–1968“ (Tallinn, Varrak 2008), Ristikivi 100. sünniaastapäeva puhul 16. oktoobril 2012 anti välja Ristikivi rootsi keeles ilmunud kuuldemängud „ Lõhkemata pomm. Pimenägemine“ (LR 2012, tõlkinud Mari Allik) ja GO Groupi kirjastuse Ristikivi postkaardiraamat „Teekonnad. Kaheksakümmend kuus postkaarti reisidelt 1946–1976“ (Tartu-Tallinn, koostaja ja järelsõna Janika Kronberg). Ilmunud on ka Kangro ja Ristikivi kirjavahetuse "Kirjad romaanist" uustrükk (Varrak, 2006).

Marin Laak
lühendatult Oskar Kruusi artiklist „Eesti kirjanike leksikonis“ (2000, lk 468–450) 

Vt ka Karl Ristikivi Seltsi koduleht

Karl Ristikivi teosed e-kataloogis Ester

Seotud materjal

Portreed (47)Vaata kõiki
Grupifotod (125)Vaata kõiki
Elukohad (35)Vaata kõiki
Perekond (3)
Varia (1)
Matus, haud (12)Vaata kõiki
Kunst (2)
Grupeerimata (1)
Sündmused (1)
Raamatud (2)