Karl Ast (1886-1971)

Karl Ast sündis Päevakeste talus Võrumaa kagunurgas, käis koolis Petseris ja Tartus Treffneri gümnaasiumis, kuid nagu nooreestlaste põlvkonnale sageli omane, jäi tal korralik haridus saamata ja seda asendas elukool. Ta oli poliitiliselt aktiivsem ja ägedam kui tema ea- ja aatekaaslane ning ajuti ka lähimaid sõpru Friedebert Tuglas. Pääsenud mässu õhutamise eest surmanuhtlusest, istunud vangis ja ekselnud pagulasena Euroopas ja Põhja-Aafrikas enne Eesti iseseisvuse sündi, sai temast üks oma riigi rajajaid ja teenijaid, kelle elu on sama huvitav kui seiklusromaan. Sellesse mahuvad lisaks kirjanikukutsumusele ka ministriportfell ja Riigikogu liikme tunnistus, ajakirjaniku ja diplomaadi amet, kauplemine Eesti kaupadega Marokos ja lühemat aega ka Eesti Kirjanikkude Liidu esimehe ametikoht. Võim ja Ast ei klappinud kunagi hästi kokku. Iga riigikorra ajal on ta olnud pagulase staatuses, pärast II maailmasõda pikemalt Brasiilias ja New Yorgis. Varakult omandatud sotsiaaldemokraatlikele aadetele jäi Ast truuks lõpuni, kuid sirgjooneliselt ateistliku hoiaku kõrvale sugenevad eluõhtul üha enam idamaised miniatuurid ja mõtisklused budismi üle.

Karl Rumori nime all avaldas kirjanik end oma esimestest romantilistest luuletustest alates, ent tuntuks sai ta novellikirjanikuna pärast vanglas kirjutatud esikraamatu „Sääsed tormis“ (1911) ilmumist. Tema loomingus leidub nii Maksim Gorki mõjulisi revolutsioonilisest romantikast kantud tekste kui ka skeptilisi vaateid masside mässule, nii poliitilist eneseirooniat kui ka oma ajas konservatiivsete lugejate pahameelt põhjustanud erootilist avameelsust G. D. Annunzio ja A. Schnitzleri vaimus, nii realistlikke ja nostalgilisi tagasivaateid lapsepõlvele kui ka sümbolismist mõjutatud dramaatikat ja uusromantilist kujutamislaadi. Sümbolistlik on ka Rumori ainuke näidend „Valge naine“ (1928), milles jälgitakse kinnisidee järgimist traagilise lõpplahenduseni. II maailmasõja järgses paguluses loodud Rumori novellides kasvavad mütoloogilise ainese kasutamine ja unenäolisus, reaalsus seguneb kujutluslikuga, tooni annab pessimistlik hoiak maailma ja Euroopa ajaloo ja tuleviku suhtes. Oma ainsas mahukamas romaanis „Krutsifiks“ (1960) on kirjanik saanud inspiratsiooni Brasiilias 19. sajandi lõpul usuhulluse tagajärjel toimunud veresaunast, nn Canudose sõjast. Selles tuleb kõige jõulisemal kujul ilmsiks Rumori loomingu üks põhimotiive, milleks on manipuleeritava massi ja üksikisiku vastasseis.

India- ja Tseiloni-reisi järel avaldas Karl Ast-Rumor kolm köidet „Palava päikese ja fanaatilise usu maal“ (1930–1931), samuti rikastas ta eesti reisikirjandust Maroko-ainelise raamatuga „Allah ja tema rahvas“ (1936). Lühemaid palasid saatis kiire sulega kirjutaja ka mujalt reisidelt kodumaa ajakirjandusele. Ka tema rohkes ajakirjanduslikus loomingus ilmutab end maailma poliitika ja ajalooga hästi kursis olev intellektuaalne mõtleja, kes suudab ka oma kogemusi ja tähelepanekuid veenvalt ja nauditavalt esitada ning vajadusel ka kirglikult polemiseerida.

Karl Ast-Rumori lõpetamata jäänud mälestused „Aegade sadestus“ (1963–1965) kuuluvad eesti memuaristika klassikasse.

Kirjandust: Fr. Tuglas: „Karl Rumor“ (1930)

Alfred Kurlents: „Karl Rumor“ (1963)