Artur Adson (1889-1977)

Võrumaal üles kasvanud ja Pihkva maamõõdukoolis hariduse saanud Karl Arthur Adson kerkis võrumurdelise luuletajana esile Siuru rühmituse koosseisus ja sai endale kohe hüüdnimeks Sänna Trubaduur. Lähedane ja varsti ka abieluni jõudnud suhe Marie Underiga põlistas ta kirjanduslukku samavõrd Siuru Printsessi Paažina. Neist rollidest lähtuvad Adsoni luule kaks peamist teemakeset, mis kord rohkem, kord, vähem esiplaanil, saadavad tema loomingut lõpuni. Esimestes kogudes „Henge palango’“ (1917) ja „Vana’ laterna’“ (1919) domineerivad esiteks eelmise sajandivahetuse arhailisest ja turvalisest külaühiskonnast kerkivad nostalgilised mälestuspildid ja teiseks Underi luulega julgelt dialoogi astuvad armuelamused. Mõlema teema arendamisel kasutab Adson vanatestamentlikku ja harrast, sentimentaalset ja deminutiivset stiili, armuelamuste poetiseerimisele keskaegse Maarja-luule vaimus pakub otsest tuge juba Underi eesnimi. Adsoni järgmised kogud kulgevad rööbiti eesti luule edasiste arengutega – I maailmasõja järgne saksa ekspressionismist kantud ajalaulude periood, seejärel eepilise alge tugevnemine 1920. aastate lõpus ning kaduvikumeeleolude süvenemine. Argipäeva sakraliseerivalt on Adson kujutanud oma luules ka Nõmme maja ehitamise lugu ja seal elukaaslasega veedetud aega, paguluses ilmunud viimases luulekogus „Rahumäe kannel“ (1973) varjutab kunagist õnnetunnet kibestumine kõige selle kaotamise üle. Välja arvatud lasteluule, mida Adson kirjutas varjunimede all ka „Laste Rõõmu“ toimetajana, on ta jäänud eesti kõige järjekindlamaks murdeluuletajaks, kelle looming on sündinud ligi poole sajandi jooksul.

Luule kõrval pälvis Adson varakult tähelepanu ka teatrikriitiku ja üsna rohkesti lavastatud näidendite autorina. Ta on kirjutanud nii ekspressionistlikku draamat, kultuuriloolisi näidendeid kui ka olmekomöödiaid. Praktilise meelelaadiga ja aktiivse inimesena oli ta tegev nii kirjastamises, ajakirjanduses kui ka filmiinspektorina.

Rootsis paguluses olles tõusis Adson esile ka viljaka memuaristina, avaldades viis köidet mälestusi, lisaks reisikirju ja memuaarset kultuurilugu. Nende kultuuriloolist väärtust eitamata tuleb aga arvestada autori konservatiivset hoiakut ja moraliseerivat tooni ning ajuti ilmnevat tagantjäreletarkust kunagiste sõprade tegude hindamisel. Omalaadne on tema koostatud kaheköiteline „Marie Underi eluraamat“ (1974), milles avaldub Adsoni kui arhivaari selekteeriv roll ja tahe Underi maine kujundamisel järelpõlvedele.

J. K.