Johan Kõpp (1874-1970)

Usuteadlane, ajaloolane, haridustegelane ja vaimuliku elu kauaaegne juht Johan Kõpp sündis 9. novembril 1874 Valgamaal Holdres, õppis Hugo Treffneri gümnaasiumis, lõpetas Riia Nikolai gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli teoloogia kandidaadina 1906. aastal. Töötas lühemat aega Postimehe toimetuses. Ülikooli lõpetamise järel sai temast Pärnu gümnaasiumi õpetaja. Aastatel 1909–1922 töötas Laiuse koguduse pastorina, 1916. aastast alates oli Tartu Ülikooli usuteaduse erakorraline professor ja aastatel 1928–1937 Tartu Ülikooli rektor. 1939. aastal valiti ta EEL Kiriku piiskopiks (alates 1944 eksiilis). Aastatel 1957–1964 oli Kõpp Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop.
Ajaloolasena on Kõpp uurinud Eesti Aleksandrikooli ajalugu, talurahvaseaduste kujunemisest 19. sajandil, usuvahetusliikumist ja Tartu Ülikooli ajalugu. Seejuures kirjutas ta Eesti Üliõpilaste Seltsi ajaloo, mille I osa sai valmis 1925. aastal. Samuti kirjutas ta Lõuna-Eesti (Tartu-, Võru, Pärnu ja Setomaa) kohalikust kiriku- ja haridusajaloost maakondade lõikes.
1937. aastal avaldas Kõpp oma peateose “Laiuse kihelkonna ajalugu”, mis pole oma tähendust lokaalajaloo uurimisel kaotanud. Pagualusaastatel Rootsis käsitles Kõpp eestlaste “vaimse palge” kujunemisest Liivi ja Põhjasõja vahelisel ajal, ilmalike ja vaimulike tegurite koosmõjus. Johan Kõpu neljaosalised memuaarid on usaldusväärsed ja kultuuriajalooliselt huvipakkuvad.
Teosed: “Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I 1870–1905” (1925); “Laiuse kihelkonna ajalugu” (1937), “Eesti ajalugu” III. Rootsi ja Poola aeg” (1940) (kaasautor), “Väike palveraamat: igapäevaseid palvusi ja palveid” (1949); “Mälestuste radadel I–IV” (1953, 1954, 1969, 1987).

Rutt Hinrikus