Paljasjalgne Tõnisson (1883-1962)

                

            


                    Esimene eesti budist ja budismi esimene tutvustaja eestlastele, egotsentrik Karl August Tennison (Tõnnisson) oli rahva seas tuntud Paljasjalgse Tõnissoni ja Vend Vahindra nime all. Paljasjalgne Tõnisson sündis 20. aug 1883 Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Põltsamaa kirikumõisa vabadiku peres. Kindlad andmed elu- ja rännuseikadest puuduvad või on vastuolulised. Õppis nähtavasti ministeeriumikoolis, sest oskas korralikult vene keelt. Olevat õppinud Peterburi ülikoolis (1892). Rändas Burjaatias, Mongoolias, Hiinas (1900−1905). Levitas budistlikke seisukohti Orenburgis, Saratovis, Astrahanis jt Volgamaa linnades (1907). Aastail 1917–1923 elas ja reisis Venemaal, 1923–1927 Riias Lätis ning seejärel Eestis. 1930 siirdus koos Friedrich Voldemar Lustigiga Prantsusmaale. Lahkus laevaga 1931 Prantsusmaalt Taisse ja asus koos Lustigiga elama Bangkokki. Reisis Hiinas ja Tais (1935−1936). Aastal 1949 saatis Tai valitsus mõlemad eestlased maalt välja. Veetis elu viimase perioodi Birmas (Myanmar) (1949–1962). Esimene Läti, Eesti ja Leedu budistlik peapiiskop. Suri 9. mail 1962 Birmas Ranguunis (Yangon) ja tuhastati. Pärast surma kuulutati pühakuks. 



On kirjutanud raamatuid eesti, vene ja läti keeles. „Tennissoni elulugu: Luuleteel 306 salmi” (1909) kujutab vemmalvärsiliselt tema maailmareisi (usutavasti luiskelugu), lisaks ilmusid „Inimene” (1911), „Suur meister Budda ja tema kõrge moraaliline õpetus” (1911, rööptekst vene keeles), „Mikspärast Buddha usulised juutide Talmudi ei usu?” (1914), „Igavene mälestus suurest Ilmasõjast” (1915), „Hom-Mani-Patma-Hung” (1927), „Tulevane Pan-Baltoonia Ilmariik” (1928), „Mina ja minu jüngrid usume nõnda” (1930). Paljasjalgne Tõnisson on tõlkinud Henry Steel Olcotti raamatu „Budda usu katekismuse esimene peatükk” (1916). 



Raamatute ja kõnede kaudu püüdis Paljasjalgne Tõnisson levitada ja propageerida teosoofilisi ja budistlikke vaateid. Ekstsentriline välimus ja käitumine tegid temast populaarse kuju Eesti Vabariigi algusaegadel. G. Gerodnik, kes on kirjutanud temast raamatu „Vend Vahindra” (1973), püüdis küll peategelast naeruvääristada, ent saavutas vastupidise efekti. Ka faktoloogiliselt pole raamat eriti usaldusväärne. 



ALLIKAD 

Mait Talts, „Esimene buda preeste Baltimere rannikul…”. Karl August Tennison ja eestlaste esmatutvus budismiga. – Akadeemia 2003, nr 7, lk 1421–1443; nr 8, lk 1618–1645. 

Mait Talts, Veidi valgust hämarkohtadele Vend Vahindra elus. Viljandi Muuseumi aastaraamat 2003. Viljandi, 2003. Lk 85−98. 

Mait Talts, Riia osast budalase Vend Vahindra elus. Sinu, minu ja meie Riia. – Tartu, 2008. Lk 92–98. 



Karl August Tennisoni teosed e-kataloogis Ester



Vend Vahindra teosed e-kataloogis Ester



Vello Paatsi