A. Ehin, Taara tammikus (1980)

                

            


                                    Tunnen vahel varba vahel imeväärset higi. 

See on siis, kui talvekülmad veel ei pääse ligi. 



See on siis, kui suveõhtu hõngab rambeid lõhnu. 

See on siis, kui pole ümber viletsaid ja kõhnu. 



Siis ma ikka kandletiivul tõusen õhku üles. 

Nagu vana Vanemuine, kellel neiu süles. 



Tõuskem, tõuskem taeva poole, Kungla lapsed prisked! 

Üles, üles söömalauast kerkigu me istmed! 



Jäägu, jäägu alla lauda mõni kiisk, kes luine! 

Teda kaasa purpurtaeva ei vii Vanemuine. 



Koos kõik tundkem varba vahel imeväärset higi – 

ei siis karmid talvekülmad pääse meie ligi. 



Siis me varbaid veel ei võta talve kuri kalgus, 

sest me kuumist varbaist kiirgab meie vaimu valgus. 



(Andres Ehin, Taara tammikus. - Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 4. kd. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 239)