Doris Lessing (1919)

Doris Lessingi (sündinud Doris May Tayler) perekond elas tema sünni ajal Pärsias (Iraanis) Kermanshah's, kus tema isa töötas pangas ametnikuna. Peatselt ostis isa aga maisifarmi Lõuna-Rodeesias (Zimbabwe). Rodeesias elas Lessing kuni oma asumiseni Inglismaale 1949. aastal.

 

15-aastaselt lahkus ta kodust ning hakkas tööle toatüdrukuna. Sel ajal algas ka tema huvi poliitilise ja sotsioloogilise sisuga kirjanduse vastu, mida tema tööandja talle lugeda andis. Umbes samal ajal tegi ta ka oma esimesed kirjanduslikud katsetused. 1943. aastal, kui ta oli lahutatud oma esimesest abikaasast, hakkas ta liikuma vasakradikaalsetes ringkondades. Seal kohtas ta oma teist abikaasat, Gottfried Lessingit. Nad lahutasid 1949. aastal ning G. Lessing tapeti 1979. aastal Uganda diktaatori Idi Amin Dada vastu tõstetud mässus.

 

Oma poliitilise tegevuse (m. h. Lõuna-Aafrika apartheidi vastu protesteerimise) tõttu keelati Lessingile 1949. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Rodeesias viibimine ning ta asus Londonisse, kuhu ta on jäänud elama siiamaani.

 

Lessingi esimene avaldatud raamat oli romaan „Rohi laulab“ („The Grass Is Singing,“ 1950), mis räägib Rodeesia valgest farmipidajast ning tema perekonnast. Lessingi varasele loomingule on omane terav vasakpoolne ühiskonnakriitilisus. Tema selle perioodi tähtsaim teos oli aastatel 1952–69 ilmunud pentaloogia „Vägivalla lapsed“ („The Children of Violence“), mille peategelane Martha Quest kasvab sarnaselt Lessingile üles Aafrikas ning asub elama Inglismaale. Lessingi läbimurderomaan ning feministliku kirjanduse klassikasse kuuluv teos oli aga 1962. aastal ilmunud pigem psühholoogilise kui ühiskondliku rõhuasetusega „Kuldne märkmeraamat“ (e. k. 2000, 2008) mille naissoost peategelane püüab erinevate päevikute pidamise kaudu mõtestada enda jaoks ümbritsevat elu. 1975. aasta „Ellujäänu mälestused“ („The Memoirs of a Survivor“) on düstoopiline romaan ühiskondlikust ja peategelase individuaalsest kokkuvarisemisest.

 

Lisaks romaanidele on Lessing tuntud meisterliku novellikirjanikuna ning temalt on ilmunud mitmeid novellikogusid. 1970. aastate lõpus pöördus ta üllataval kombel teadusliku fantastika poole oma taaskord viieromaanilises tsüklis koondpealkirjaga „Canopus Argosel: arhiivid“ („Canopus in Argos: Archives“), mis on tugevalt mõjutatud sufi islamist (hiljem sai ka Lessingist endast sufi). Romaanid „Hea naabri päevik“ („The Diary of a Good Neighbour,“ 1983, e. k. 2003) ja „Kui vanad suudaksid“ („If the Old Could...,“ 1984, e. k. 2004) avaldas Lessing Jane Somersi pseudonüümi all, et juhtida tähelepanu tundmatute kirjanike raskustele kirjastajate leidmisel.

 

Lessingi hilisemate romaanide seas on „Hea terrorist“ („The Good Terrorist,“ 1985), mis räägib rühmast revolutsionääridest Londonis; õudusjutt „Viies laps“ (1988, e. k. 1995) ja selle järg „Ben, maailmas“ („Ben, in the World,“ 2000) ning osaliselt autobiograafiline romaan 1960. aastate Londonist „Magusaim unenägu“ (2001). 1994. aastal avaldas ta esimese köite oma autobiograafiast, ehkki enam või vähem autobiograafilise sisuga teoseid oli ta kirjutanud mõistagi varemgi. 2007. aastal anti sellal 87-aastasele Lessingile Nobeli kirjandusauhind.

 

Kasutatud faktiallikas: Encyclopaedia Britannica Online, Academic Edition

 

Kirjandust:

Doris Lessing, „Ellujäänu mälestused.“ Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2006 – 1983

Doris Lessing, „Hea naabri päevik.“ Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2003

Doris Lessing, „Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte.“ Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957

Doris Lessing, „Kassid.“ Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2006

Doris Lessing, „Kui vanad suudaksid.“ Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2004

Doris Lessing, „Kuldne märkmeraamat.“ Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2000 – 2008

Doris Lessing, „Kõige ilusam laps.“ Tõlkinud Krista Kaer. Tallinn: Varrak, 2006

Doris Lessing, „Viies laps.“ Tõlkinud Asta Blumenfeld. Tallinn: Eesti Raamat, 1995

 

Mart Kuldkepp

Seotud materjal

Grupeerimata (2)
Sündmused (1)